Ei vaata kandidaatide puhul vanust esmajoones. Olen palganud nii 55+ kui 20 aastase.
Kogenud inimese puhul eeldan küll, et suudab selgelt väljendada, mis on tema motivatsioon ja mis väärtust ta loob. See “olen õppinud seda ja töötnud sellena” seal ei päde.
Kui ikka ei suuda 20 aastase töökogemuse pealt öelda, mida sa teha oskad (mis väärtust sa lood) siis kahjuks jah …ei.
20 aastaselt ei oota nii kogenud vastust, seal piirdun selle “olen õppinud seda ja tahaks kangesti rakendada oma teadmisi”.
Ja sa siiralt usud neid, kes kangesti oma teadmisi sinu juures rakendada tahavad ja neil on alati säravad silmad, muig.
Kuidas seda ette küll öelda saab milliseid väärtusi looma hakkab? Mina olen alati töö käigus leidnud selle tühja niši, mida mina suudan täita. Enne tööle asumist ma ei tea ju mütsigi, kuidas asjad tegelikult toimivad ja millised kolleegid ma eest leian. Hakkad tööle ja selle käigus selgub kus on puudused ja augud.
Ei vaata kandidaatide puhul vanust esmajoones. Olen palganud nii 55+ kui 20 aastase.
Kogenud inimese puhul eeldan küll, et suudab selgelt väljendada, mis on tema motivatsioon ja mis väärtust ta loob. See “olen õppinud seda ja töötnud sellena” seal ei päde.
Kui ikka ei suuda 20 aastase töökogemuse pealt öelda, mida sa teha oskad (mis väärtust sa lood) siis kahjuks jah …ei.
20 aastaselt ei oota nii kogenud vastust, seal piirdun selle “olen õppinud seda ja tahaks kangesti rakendada oma teadmisi”.
Jutt ei käis siis miinimumpalgaga töökohtadest.
Appi kui hea! No mis väärtust vaja on? Kui kandideerin raamatupidajaks, siis ilmselt panen numbreid ritta, kui koristajaks, siis ehk saavad ruumid puhtaks ja no küllap mõni teaduste doktor kirjutab siis ka paar üks-ühte valmis. Need on üsna konkreetsed asjad, millest võiks töövestlusel rääkida ja mingi hüpoteetilise väärtuse siiski ära jätta. Kas peale vana hea raha peaks veel mingi eriline motivatsioon olema või? See, kui ma ütleks, et tahan erialaselt areneda ja saada maailma parimaks, ei tähenda ju midagi. Kuidas sa seda mõõdad?
Isiklikust kogemusest, 46 aastaselt väikelinna kolides ja kandideerides sain erialasele tööle, kanditaate olla lausa 12 olnud.
54 aastaselt tahtsin vahetada, osutusin ka valituks ühes teises ettevõttes aga palga pärast jäin vanasse, 56-aastaselt üritasin veel tööturul ringi vaadata ja kandideerida aga siis ei kutsutud enam vestluselegi. Võimalik et Tallinnas ollakse avatumad vanuse osas aga väiksemates kohtades on see vanuse asi ikka terav, isegi tutvuse kaudu üritasin aga öeldi otse, et me tahaks ikka noorematele võimaluse anda. Cv on korralik, haridust ja töökogemust ka on aga ühel hetkel muutub sünniaasta probleemiks, seda varjata ka ei näe põhjust, eks see info tuleb netist välja nagunii. Koolide lõpetamise aastakäigud ju kõik olemas
Ma küll ei vaata tihti soome tv-d, aga on hakanud silma, et seal on ekraanil alati 50+. Igati sümpaatne ja eluterve suhtumine. Minu töö juures 50+ naised praktiliselt kunagi ei puudu. Uute noorte tulijatel puhul aga kindel pauk – aasta pärast dekreeti.
Mina võtaks küll selle 56-aastase, sest tema puhul võin olla kindel, et ta uusi väljakutseid rohkem ei otsi, suurlinna tuled teda enam ei ahvatle, titepuhkusele ta ei lähe- seega ametikoht aastateks stabiilselt täidetud. Noore hing ihkab kogu aeg midagi uut või ambitsioon kõrgemale liikuda või tal peagi kõhuke paisub. Aasta pärast jälle otsi kedagi uut.
Kandideerides ei pea lisama oma vanust. Samuti on kombeks CVsse lisada oma viimased töökohtad, pikema staažiga töötajal ei mahugi kõik enam ära, esimesed kogemused eest ära jättes pole võinmalik ka aruvtama hakata, mis aastal keska lõppes ja kui vana oled.
Kandideerides ei pea lisama oma vanust. Samuti on kombeks CVsse lisada oma viimased töökohtad, pikema staažiga töötajal ei mahugi kõik enam ära, esimesed kogemused eest ära jättes pole võinmalik ka aruvtama hakata, mis aastal keska lõppes ja kui vana oled.
No ükskõik, mis sa sinna CV-sse paned või ei pane, esimesel vestlusel on ikka näha, kas kandidaat on 25 või 45.
Kandideerides ei pea lisama oma vanust. Samuti on kombeks CVsse lisada oma viimased töökohtad, pikema staažiga töötajal ei mahugi kõik enam ära, esimesed kogemused eest ära jättes pole võinmalik ka aruvtama hakata, mis aastal keska lõppes ja kui vana oled.
Mul on tööstaazi 34 aastat, aga ainult 2 töökohta.
Ma küll ei vaata tihti soome tv-d, aga on hakanud silma, et seal on ekraanil alati 50+. Igati sümpaatne ja eluterve suhtumine. Minu töö juures 50+ naised praktiliselt kunagi ei puudu. Uute noorte tulijatel puhul aga kindel pauk – aasta pärast dekreeti.
Mina võtaks küll selle 56-aastase, sest tema puhul võin olla kindel, et ta uusi väljakutseid rohkem ei otsi, suurlinna tuled teda enam ei ahvatle, titepuhkusele ta ei lähe- seega ametikoht aastateks stabiilselt täidetud. Noore hing ihkab kogu aeg midagi uut või ambitsioon kõrgemale liikuda või tal peagi kõhuke paisub. Aasta pärast jälle otsi kedagi uut.
ära unusta, see 50 ei jää ka lapsega haiguslehele, see on samuti üsna tavaline viruste perioodil
Mul sõbranna tahtis uut eriala õppida, oli maakler ja läks juristiks õppima, oli 40+, lõpetas edukalt, kuid tööd ei leidnud, oli liiga vana. Taheti noori keda nö. firmas saab “voolida” ,kes ei tule oma arvamusega, jne.
Tutvusi tal ka polnud selles ringkonnas.
ära unusta, see 50 ei jää ka lapsega haiguslehele, see on samuti üsna tavaline viruste perioodil
see 50-aastane ei ole viiruskindel inimene ja võib vabalt ka ise haigeks jääda.
Ma ei saa üldse aru, mis teema teil on sellega, kui keegi peab olema haiguslehel? Siin on selline suhtumne, et see on suur eieiei ja häbilugu.
Meil on selline kliima, et igaüks on vähemalt korra aastas haige ja talveperioodil haigestuvad nii vanad kui noored, eriti kui nad ei saa töötada vaikses kodukontoris, vaid siiski liiguvad ka inimeste seas ringi, näiteks sõidab see 50-aastane ühistranspordis ja saab oma viiruse sealt kätte. Liftist, toidupoest, teatrietenduselt (seal alati keegi köhib nagu hobune).
Ei vaata kandidaatide puhul vanust esmajoones. Olen palganud nii 55+ kui 20 aastase.
Kogenud inimese puhul eeldan küll, et suudab selgelt väljendada, mis on tema motivatsioon ja mis väärtust ta loob. See “olen õppinud seda ja töötnud sellena” seal ei päde.
Kui ikka ei suuda 20 aastase töökogemuse pealt öelda, mida sa teha oskad (mis väärtust sa lood) siis kahjuks jah …ei.
20 aastaselt ei oota nii kogenud vastust, seal piirdun selle “olen õppinud seda ja tahaks kangesti rakendada oma teadmisi”.
Jutt ei käis siis miinimumpalgaga töökohtadest.
Vau, milline ülespuhutud tekst! Ise ei oska vigadeta kirjutadagi. Vaevalt sa pankade peadirektorite värbaja oled, et väärtuste loomist nõuad. Seda ei tohigi väga CV-sse kirjutada, ideed varastatakse ära.
Kandideerides ei pea lisama oma vanust. Samuti on kombeks CVsse lisada oma viimased töökohtad, pikema staažiga töötajal ei mahugi kõik enam ära, esimesed kogemused eest ära jättes pole võinmalik ka aruvtama hakata, mis aastal keska lõppes ja kui vana oled.
No ükskõik, mis sa sinna CV-sse paned või ei pane, esimesel vestlusel on ikka näha, kas kandidaat on 25 või 45.
Kui juba vestlusele saab, siis on inimesel ka võimalus.
Ma kirjutan veidi oma alast ja lisan mõnede sõbrannad sama eriala kogemused. Enamasti ei ole 45+ tööle võtmise probleem täiendkoolitustes ja kogemuses, vaid tihti kipuvad personalijuhid mainima omavahelistes vestlustes, et selles vanuses inimestel on 90ndate või nullindate kõrgharidus mida ei soovita palkamisel arvesse võtta. Osaliselt on see õige, sest 2022 lõpetanud turundusjuht on saanud hoopis teise hariduse kui 90ndate majanduskraad mille saamiseks tuli viis aastat õppida. Sellegipoolest kiputakse tööle võtma pigem 25+ inimesi, eriti It-s ja digiturunduses. Olen oma töö tõttu aastaid palju It-d õppinud, täiendan end igapäevaselt, seetõttu näen hoopis seda, et paljude ettevõtete personalijuhid astuvad korralikult ämbrisse, sest nemad sellest alast midagi ei tea ja arvavad, et noored on It-s vanuse tõttu paremad. Näen netis ringi vaadates tohutult vigu, kirjutasin mõnede suurettevõtete kodulehtede kohta kommentaare kui algelisi vigu tehakse, neid sai lõpuks liiga palju. Ütleme nii, et IT riigist on meil asi üsna kaugel, sel alal oleme arenguriik kui arenenud riik. Seetõttu annab üsna tihti personaliosakonna lühinägelikkus, vanusele keskendudes, sel alal märgatavaid tagasilööke.
Ei vaata kandidaatide puhul vanust esmajoones. Olen palganud nii 55+ kui 20 aastase.
Kogenud inimese puhul eeldan küll, et suudab selgelt väljendada, mis on tema motivatsioon ja mis väärtust ta loob. See “olen õppinud seda ja töötnud sellena” seal ei päde.
Kui ikka ei suuda 20 aastase töökogemuse pealt öelda, mida sa teha oskad (mis väärtust sa lood) siis kahjuks jah …ei.
20 aastaselt ei oota nii kogenud vastust, seal piirdun selle “olen õppinud seda ja tahaks kangesti rakendada oma teadmisi”.
Jutt ei käis siis miinimumpalgaga töökohtadest.
Vau, milline ülespuhutud tekst! Ise ei oska vigadeta kirjutadagi. Vaevalt sa pankade peadirektorite värbaja oled, et väärtuste loomist nõuad. Seda ei tohigi väga CV-sse kirjutada, ideed varastatakse ära.
Mnjah, kui küsimus “mida sa teha oskad” nii palju tundeid tekitab ja “ülespuhutud” on – siis ei tasu imestada, miks palka ei taheta maksta.
Jah, ei piisa sellest, et “ma olen lõpetanud selle ja tolle eriala …”. Värskelt kooli lõpetanu puhul tõesti – aga siin teemas oli küsimus 55+.
Väärtuse loomisest on ka inimestel imelik arusaam. Nagu see oleks mingi imekunst või riigisaladus. Enamus erasektoris tööl olevad inimesed loovad ühel või teisel kujul väärtust. Avalikus sektoris ilmselt on ka tiksujaid, aga erasektoris vähemalt tasustatud kohtadel omanik tahab väga selgelt aru saada, mis kasu sa tood enne kui ta hakkab “normaalset” palka maksma. Müstika, et selle peale leili minnakse.
Mina kardan vanemate inimestega eelkõige jäikust ja keeldumist õppida. ‘olen 28 aastat seda täpselt nii teinud ja ma teen seda edasi ka täpselt nii’ suhtumist. Kui keegi on 34 aastat ühes või kahes kohas töötand, siis tegelikult ei tea, kui jäik ta muutuste osas on. Aga kui inimene näiteks on viimase 10 aasta jooksul juurde õppinud mõne eriala, näiab see soovi õppida ja suuremat vaimset paindlikkust, väga suur pluss. Ei pea isegi olema tööga seotud eriala. Ikka õpritakse töö kõrvalt enese täiendamiseks kondiitriks. Ka ülikooli on võimalik iga 10 aasta tagant tasuta sisse astuda.
Väärtuspakkumise küsimus ei ole kius. Mida kurarit peaks töövestlusel teilt siis küsima? Andma kohe finantstarkvara kätte ja laskma arved välja saata ning kahekale kliendile helistada? Ikka küsitakse selliseid pehmeid küsimusi, mis jätavad avatud otsad kas intervjueeritav soovib rohkem rääkida isiklikust motivatsioonist või või konkreetsetest tulemustest ja oskustest. Kui keegi on juba vestlusele kutsutud, siis selle pärast, et teda peetakse heaks kandidaadiks ja lootustandvaks uueks kolleegiks.
Andma kohe finantstarkvara kätte ja laskma arved välja saata ning kahekale kliendile helistada?
Siis uurid kas ta on selle tarkvaraga töötanud, kas samasse perekonda kuuluva tarkvaraga on tuttav, kas ta on võimeline õppima, tahab seda omandada, kaua selle õppimine tal aega võiks võtta. Kas vajab koolitust või saab juhendi ja klienditoe abiga hakkama. Räägite tööst, mitte mingist idiootsest väärtuste loomisest.
Mida sa ise sellele lollile väärtuste jutule vastaksid? Et hakkad välja saatma suuremaid arveid kui eelmine raamatupidaja või?
Ma olen 47 ja mu viimane ülikoolidiplom on välja antud aastal 2021.
St et ma uuendasin oma haridustaset vanuses 40+, mitte ei tiksu mingi 90ndate teadmiste najal. Minusuguseid on palju, keskealisi on ülikoolides päris palju, ka kutsekates käiakse uut eriala omandamas. Mul on enda tutvusringkonnas mitmeid, kes praegugi minuvanusena koolis õpivad või hiljuti kooli läbinud.
Nii et see jutt, et “vanainimesed ei õpi midagi” on ikka ka paras bullshit. ma ei tea, mis memmekesi te endale ette kujutate, aga 45+ ei ole sellised.
Väärtuspakkumise küsimus ei ole kius. Mida kurarit peaks töövestlusel teilt siis küsima?
Oled kuskilt koolituselt selle jaburuse omandanud ja ise arukamat lähenemist ei suuda välja mõelda? Korjad firmasse mullipuhujaid, mitte töötegijaid.
Just just. Töötegijad on sinu arvatses siis need lambad, kes ei oska midagi öelda ega mõelda vaid ainult “tööd teha”. Mõtle ikka vähe lihttöödest kaugemale, nende tööde peale, kus peab päriselt pead kasutama. Usu mind, seal oskavad inimesed väga adekvaatselt aru saada, mis väärtust nad loovad (ja selle eest ka vastavat tasu küsida).
Väärtuse loomisest on ka inimestel imelik arusaam. Nagu see oleks mingi imekunst või riigisaladus. Enamus erasektoris tööl olevad inimesed loovad ühel või teisel kujul väärtust. Avalikus sektoris ilmselt on ka tiksujaid, aga erasektoris vähemalt tasustatud kohtadel omanik tahab väga selgelt aru saada, mis kasu sa tood enne kui ta hakkab “normaalset” palka maksma. Müstika, et selle peale leili minnakse.
Jah, loovad. Aga sellest ülespuhutud sõnadega rääkimine on lihtsalt mõttetu. Et mina näiteks IT-testijana peaksin ülespuhutult rääkima seda, et et minu loodud väärtus on korrektselt töötavad programmid? Mis mõte sel ülespuhutud jutul on, see on ju elementaarne, see ongi mu tööülesanne ju!
Soovitan sul vaadata ETV sarja Legend eluajal. Kas tõesti eelistaksid tööle seda särasilmset noort kutti, kes reaalselt mitte midagi teha ei oksa, aga hästi enda väärtusest rääkida oskab? Või seda keskealist, kes on oma töös lausa legend, aga ülespuhutud enesekiitmisega kaasa ei lähe? Kumb neist kahest tegelikult rohkem väärtust loob?
Väärtuse loomisest on ka inimestel imelik arusaam. Nagu see oleks mingi imekunst või riigisaladus. Enamus erasektoris tööl olevad inimesed loovad ühel või teisel kujul väärtust. Avalikus sektoris ilmselt on ka tiksujaid, aga erasektoris vähemalt tasustatud kohtadel omanik tahab väga selgelt aru saada, mis kasu sa tood enne kui ta hakkab “normaalset” palka maksma. Müstika, et selle peale leili minnakse.
Jah, loovad. Aga sellest ülespuhutud sõnadega rääkimine on lihtsalt mõttetu. Et mina näiteks IT-testijana peaksin ülespuhutult rääkima seda, et et minu loodud väärtus on korrektselt töötavad programmid? Mis mõte sel ülespuhutud jutul on, see on ju elementaarne, see ongi mu tööülesanne ju!
Soovitan sul vaadata ETV sarja Legend eluajal. Kas tõesti eelistaksid tööle seda särasilmset noort kutti, kes reaalselt mitte midagi teha ei oksa, aga hästi enda väärtusest rääkida oskab? Või seda keskealist, kes on oma töös lausa legend, aga ülespuhutud enesekiitmisega kaasa ei lähe? Kumb neist kahest tegelikult rohkem väärtust loob?
Kui inimene enda väärtuste kohta mitte midagi rääkida ei oska, on see äärmuslik ja on tegemist kerge vaimse häire spektriga. Inimese kombel suhtlema peab iga kõrge spetsialist õppima, tahtku või ei.
Väärtuse loomisest on ka inimestel imelik arusaam. Nagu see oleks mingi imekunst või riigisaladus. Enamus erasektoris tööl olevad inimesed loovad ühel või teisel kujul väärtust. Avalikus sektoris ilmselt on ka tiksujaid, aga erasektoris vähemalt tasustatud kohtadel omanik tahab väga selgelt aru saada, mis kasu sa tood enne kui ta hakkab “normaalset” palka maksma. Müstika, et selle peale leili minnakse.
Jah, loovad. Aga sellest ülespuhutud sõnadega rääkimine on lihtsalt mõttetu. Et mina näiteks IT-testijana peaksin ülespuhutult rääkima seda, et et minu loodud väärtus on korrektselt töötavad programmid? Mis mõte sel ülespuhutud jutul on, see on ju elementaarne, see ongi mu tööülesanne ju!
Mis ülespuhutud juttu. Sõnadel on tähendus. See, et sina oled mingile sõnale “tõusik” juurde mõelnud, see ei tähenda, et see kõigi jaoks nii on.
Sinu loodud väärtus antud näites oleks see, kui sa suudaksid testijana parandada testimisprotsesse, automatiseerida teatud tegevusi, mis võimaldaks rohkem/kiiremini/paremini toimetada. Kui sa tööintervjuul suudad testijana selliseid asju kirjeldada/välja tuua – on su võimalused tunduvalt paremad.
Sinu loodud väärtus antud näites oleks see, kui sa suudaksid testijana parandada testimisprotsesse, automatiseerida teatud tegevusi, mis võimaldaks rohkem/kiiremini/paremini toimetada. Kui sa tööintervjuul suudad testijana selliseid asju kirjeldada/välja tuua – on su võimalused tunduvalt paremad.
Ja personalimimmu kuulab seda elementaarse töö kirjeldust suu ammuli, sest tema ühetki eriala ju ei tunne.
