Teema: Toon inimestes negatiivse esile

#3732429:

Mees siis vastas sellepeale, et mina toon inimestes nende negatiivsed omadused välja, et mina teen temast halvema inimese kui ta tegelikult on ja ilmselt on see nii siis ka lapsega. Kui küsisin et mis mõttes, siis ta sellele vastata ei osanud ega seda lahti seletada vaid ütles, et nii lihtsalt on. Põhimõtteliselt andis mõista, et kõik halvad teod, mis ta meie kooselu jooksul on teinud, siis mina olen oma olemusega selle tinginud ja põhjustanud, mismoodi, seda ta seletada ei oska, aga nii lihtsalt on.

Esiteks, eksisteerib rida inimesi, kes oma olemuselt on sellised, kes ei mõju kaaslasele kuigi innustavalt, kannustavalt, motiveerivalt – st positiivselt. Mul on olnud elus kaks pikka kooselu, millest üks partner on olnud ülimalt demotiveerivalt mõjuv ja tõepoolest minus kõik mu halvemad küljed võimendanud – nt laiskus, lohakus, käegalöömine jne. Teine partneritest aga on olnud selline, kes möödaminnes haarab sind lennult oma optimismiga kaasa nii jalutama, koristama, sugulastele külla sõitma, ühesõnaga lust ja lillepidu, sest sellist olukorda, kus keegi hakkab millegi üle vinguma, mis tegemata, ei tekigi, sest kõik on tehtud.

Mis puudutab seda, et “mees andis mõista”, siis siin ma vaidleks sulle vastu. Mehed ei anna üldiselt midagi mõista, see on naiste pärusmaa läbi lillede rääkida. Mehed ütlevad üsna otse ja nii nagu asjad on. See, et sa tegid sellise järelduse, nagu süüdistanuks mees sind selles, et tema on oma halvad teod teinud sinu tõttu, on küll sinu enda interpretatsioon ja on üsna kindel, et mees seda nii ei mõelnud. Seega solvusid tegelikult iseenda tõlgenduse peale.

Mees väljendus äärmuslikult, ju on ka väsinud koroonaajast jne
Aga teemaalgataja ilmselt näägutab ja vingub palju. Kas on harjunud käitumine, et “mitte tüli tõsta”, ei ütle pikalt mehele midagi kui miskit häirib ning lõpuks kui endal päris üle keeb, prahvatad kõik korraga välja?
Rääkige mehega rohkem, suhelge omavahel, ka sinu raskustest kodusolekul jne
Eks see nö eriolukord on kõigi jaoks pingeline
Aga kui teil ainult üks laps on, siis veel isegi hästi 🙂

Aga noii ongi tavaliselt, põhihooldajaga ollakse lõdvem. Mehe juuresolekul laps on korralikum, sest isa on karmim, vast ta ei karda oma isa, aga pingutab rohkem, et mitte isale pahameelt teha.

Äkki sa keelad-käsutad liiga tihti ja liiga mitmeid kordi, et sinu käsud on nagu tapeet, mis koguaeg käib ja tähelepanu ei ärata. Kui isa (kes nagunii on lapsega vähem) midagi ütleb, siis kuulatakse, sest seda ei juhtu kogu aeg.

On semu ja on ema, kes siiski on lapsevanem ja kelle sõna peab kuulama, igasuguse allumatuse ja vastuplärtsumise ma neutraliseeriks oma autoriteediga- ei karju “mitu korda ma pean ütlema, ratatatatata!” tavaline emmerepertuaar, vaid rahulikult ja mõjuvalt, pigem just madala rahuliku hääletooniga. Rahulik, autoriteetne “kuidas mina ütlen, nii peab olema” hoiak (loomulikult pole 7a enam titt ja võib üht-teist ka ise otsustada). Nii tore on targutada ja õpetada, nagu omal see kogu aeg nii mõjusalt välja tuleks 😀

Arvan, et lapse ja sinu suhet niiviisi kritiseerida on mehest alusetu, ta on teiega palju vähem, et midagi siin hinnata. Kas mehe-maise suhtena sellele kriitikal ehk hoopis rohkem alust on, pead ise hindama ja mehelt küsima, on tal veel “ettepanekuid”, mida teie suhtega siis viltu on ja mida teha. Solvuda võib siis, kui tunned, et see on täiesti alusetu ja alatu väide. Aga kui seal on oma tõetera? Siis tasub sellega tegeleda.

Ja isegi kui tood temas halvema esile, siis see on selline iómavahelise keemia teema, kellegi teisega võid olla hoopis teistsugune ja mõjutada parimaid külgi. Muidugi on selliseid toksilisi suhteid, kus inimesed toovadki üksteise halvemad küljed esile, teevad haiget üksteisele või kellelegi kolmandale.

Mees on ju lihtsalt vägivaldne jobu, see “sina viisid mu selleni” on vägivaldse inimese kuldseim eneseõigustus. Kui sa ise suudaksid oma teksti kõrvalseisja pilguga lugeda, siis saaksid ise teemast aru, kui jube suhe see on.

Väga huvitav, et ma ei näinud seal alguses ühtegi kommentaari sellest, mis mul kohe seda osa lugedes pähe lõi:

Mees siis vastas sellepeale, et mina toon inimestes nende negatiivsed omadused välja, et mina teen temast halvema inimese kui ta tegelikult on ja ilmselt on see nii siis ka lapsega. Kui küsisin et mis mõttes, siis ta sellele vastata ei osanud ega seda lahti seletada vaid ütles, et nii lihtsalt on. Põhimõtteliselt andis mõista, et kõik halvad teod, mis ta meie kooselu jooksul on teinud, siis mina olen oma olemusega selle tinginud ja põhjustanud, mismoodi, seda ta seletada ei oska, aga nii lihtsalt on.

Mees manipuleerib. Tema pole midagi valesti teinud, vaid sina oled süüdi tema vigades. Nagu ka sina oled süüdi kõigis raskustes, mis lapsega tekivad. Tema ju lapsega ei tegele, kuidas tal saab süüd olla.

Kui sa pärast veel kirjutasid täpsemalt lahti, et vägivalla keelt ta tunneb, siis polnud enam kahtlustki, mis inimesega tegu. Pigem küsimus on, miks sellise tropiga koos oled. Mõni ütleks, et lapse pärast, aga siin loos ei julge laps isegi isa poole pöörduda. Kui isegi kallistada ei tohi, siis sellise isaga kasvamine pigem tekitab lapsele trauma. Alles hiljuti nägin siin teemat, kus üks ema kurtis, et tal on seda väga raske taluda, et poeg on juba täiskasvanu oma elu peal ja siiamaani ei saa isaga läbi. Seal oli samamoodi suhtlusbarjäär üks probleemidest. Tundub, et su lapsel ongi probleemid just sellise isa tõttu.

#3732994:

Ma olen sellise inimesega väga sarnane. See on väga kurb tegelikult, kuidas juba lapsena üritati mind paika panna, mulle halvasti öelda. Ma olen südames väga hea inimene, aitangi kogu südamest (mite sellepärast, et olla parim) ja olen hooliv. Kahjuks paljudele mõjub see vastupidiselt. Olen õppinud inimesi ignoreerima ja hoopis kavalalt ülbe olema. Siis ei taha keegi nähvata. Loodetavasti leiab kunagi ka inimesed, kellega saan olla siiras ja aitav, ennast pidevalt kaitsmata.

Aga millega sa sellise reaktsiooni esile kutsud inimestes? See ei ole ju lambist nii, et sind tahavad kõik vaenata ja torgata, aga näiteks mind mitte.

Ei tea selle nõrkuse kohapealt. Tugev inimene ei taha kunagi (üldiselt) sooja ja head inimest torgata. Pigem nagu ka minu näites, tekib soov tõmmata alla inimene, kes on pingutatult, ebaloomulikult, poosetavalt heatahtlik, nii siiras – nii siiras, rõhutatult ja samas kunstlikult tähelepanelik. See, kes on enda meelest nagu üksik valge lilleke keset pasamerd. Alandades selle suhtumisega ise paljusid teisi.

Mul küll rohkem kogemusi inimestega, kes äratavad minus halva poole, pole. Ainult see, mis eelkirjeldatud.

#3733119:

#3732994:

Ma olen sellise inimesega väga sarnane. See on väga kurb tegelikult, kuidas juba lapsena üritati mind paika panna, mulle halvasti öelda. Ma olen südames väga hea inimene, aitangi kogu südamest (mite sellepärast, et olla parim) ja olen hooliv. Kahjuks paljudele mõjub see vastupidiselt. Olen õppinud inimesi ignoreerima ja hoopis kavalalt ülbe olema. Siis ei taha keegi nähvata. Loodetavasti leiab kunagi ka inimesed, kellega saan olla siiras ja aitav, ennast pidevalt kaitsmata.

Aga millega sa sellise reaktsiooni esile kutsud inimestes? See ei ole ju lambist nii, et sind tahavad kõik vaenata ja torgata, aga näiteks mind mitte.

Kõik ei torka ega vaena. Ikka teatud tüüpi inimesed.

Ma võin ju vaid oletada, et olen siiras ja otsekohene, ei keeruta. Mul olid ja on suured traumad, ju ma ei olnud lõbus naerupall, pigem hädas, pahur laps.

Aga mind väga ei huvita ka enam, olen leppinud, ja hoian isiklikest suhetest üldiselt eemale. Mul on hea mees, ju ma siis nii halb ei ole. Kui tuleb mõni inimene, kellele ma sobin sellisena nagu olen, siis hoian.

#3733143:

#3733119:
#3732994:
Ma olen sellise inimesega väga sarnane. See on väga kurb tegelikult, kuidas juba lapsena üritati mind paika panna, mulle halvasti öelda. Ma olen südames väga hea inimene, aitangi kogu südamest (mite sellepärast, et olla parim) ja olen hooliv. Kahjuks paljudele mõjub see vastupidiselt. Olen õppinud inimesi ignoreerima ja hoopis kavalalt ülbe olema. Siis ei taha keegi nähvata. Loodetavasti leiab kunagi ka inimesed, kellega saan olla siiras ja aitav, ennast pidevalt kaitsmata.

Aga millega sa sellise reaktsiooni esile kutsud inimestes? See ei ole ju lambist nii, et sind tahavad kõik vaenata ja torgata, aga näiteks mind mitte.

Ei tea selle nõrkuse kohapealt. Tugev inimene ei taha kunagi (üldiselt) sooja ja head inimest torgata. Pigem nagu ka minu näites, tekib soov tõmmata alla inimene, kes on pingutatult, ebaloomulikult, poosetavalt heatahtlik, nii siiras – nii siiras, rõhutatult ja samas kunstlikult tähelepanelik. See, kes on enda meelest nagu üksik valge lilleke keset pasamerd. Alandades selle suhtumisega ise paljusid teisi.

Mul küll rohkem kogemusi inimestega, kes äratavad minus halva poole, pole. Ainult see, mis eelkirjeldatud.

Ei tea, kuidas päriselt on, aga miks sa arvad, et inimene on kunstlikult tähelepanelik, ebaloomulikult siiras? Kui inimene ju pingutab, et tähele panna, siis see ei ole ju halb ometi. Ma ei väida, et ei ole olemas hunte lambanahas, kuid kas inimese mahategemine ja vaenamine sellepärast, et ta üritab olla heatahtlik pole mitte pahatahtlikkus sinu poolt?

Seda ma just rääkisin, et kui sain aru, et ta toob minus esile vastiku varjatud poole, siis lõpetasin temaga suhtlemise. Et mitte rohkem ise vastik olla ega temale haiget teha. See etwas jääb tema sisse ju alles, mis tema suhtes sades inimestes negatiivse külje välja toob. Ega teda ju muuta ei saa. Saab kas muuta iseennast või olukorrast lahkuda. Iseennast muuta ei osanud, oli see ju ainus inimene, kes elus selliseid tundeid esile kutsunud on. Jäi üle olukorrast lahkuda.

Kui ma teaksin, miks ta selle negatiivse minus (meis mõnes, kellega ta hiljem üldse jutuks oli) esile tõi, siis ilmselt ei kirjutaks siin teemas.

Igatahes on ta paraku nüüd üsna üksik. Pere on, aga sõbrad on suhteliselt kadunud. Millest mul oleks kahju, kui ma tahaks temast väga mõelda. Lihtsalt teinekord torkab silma.

#3733168:

#3733126:

See kõlab nagu vaimne vägivald.

Miks mees üldse sinuga koos on, kui sina “teed temast halvema inimese”? Kes kurat niisuguseid sõnu üldse oma abikaasale/elukaaslasele ütleb? Kui sa veel lisaks kirjutad, et te kardate teda ja ta on kuri, siis on täiesti selge, et mees on vägivalne manipulaator.

Ära lase ennast ebakindlaks muuta ja ära lase endale sellist asja sisendada, et sa oled halb ja ei väärigi paremat. See on ju klassikaline vägivallatseja esimene etapp, partner vaimselt tümaks teha.

Nagu ma aru sain on ta minuga ainult lapse pärast koos. Kui ta oli kõik need süüdistused välja käinud,et mina temast halva inimese teen, siis ütlesin et kui ma nii pahasti sulle mõjun, siis võid ju lahutuse sisse anda. Vastas et ei saa, et meil on ju laps ja et kui ma peakski lahutada tahtma, siis laps jääb temale. Et mina olen emana suht läbikukkunud ja ei oska teda kasvatada. Praalis veel et tema lähisugulaste seas oli naine, kelle kaks last mõisteti isaga elama. See naine oli korralik inimene, aga polnud oma elukohta ja see olevat olnud piisav põhjus. Ja ma praegu üldse ei imestaks kui ta kohtus sõdima hakkaks, lihtsalt sõdimise pärast.

Eks sealt tuli ka muid süüdistusi, piinlik kirjutada, aga heitis mulle ette, et ma piisavalt märjaks ei lähe. Kusjuures ma ei ole seda kunagi ise tähele pannud, minumeelest on sellega kõik korras. Küll aga puudub meil eelmäng, tema eelmäng on selline kus näpistab nibust ja topib järsult käe jalgevahele. Mitte midagi erutavat kummaski tegevuses ei ole. Üritasin selgitada et kui naine ei lähe märjaks, siis on viga olematus või puudulikus eelmängus, seepeale ütles et jätku ma möla, et tal on enne ka naisi olnud ja küll tema juba teab kuidas naistel asjad käivad. Et mina olen vigane naine ja viga on minus, mitte selles et meil on olematu eelmäng. Varasemalt olen ka õelnud et naistel hakkab kõik peast, et kui sa päeva jooksul kehvasti käitud või nähvad, siis kajastub see ka voodis, eriti kui seda ei üritata hiljem kallistustega siluda vaid surutakse ootamatult käsi sisse ja ronitakse selga. Ütlesin et see on pigem tema tegemata töö kui tunneb et ma pole piisavalt märg. See oli küll koht kus oleks tahnud rahulikult naiste kohta käivat anatoomiat selgitada, aga mulle ei antud võimalustki, mind hakati võrdlema teiste naistega ja mina olen vigane, punkt.

See on ju sulaselge vaimne vägivald. Jube. Tunnen kaasa sulle ja lapsele.
Loomulikult laps jäljendab isa käitumist, et ema on “tühi koht” ja teda kuulama ei pea.
Lapsed ei ole rumalad ja saavad sellistest asjadest üsna varakult aru.
Mina ei suudaks sellisega koos enam elada. Isegi mitte vaid lapse pärast. Ma pöörduks ise lastekaitsesse ja annaks lahutuse sisse.

#3733168:

ja et kui ma peakski lahutada tahtma, siis laps jääb temale.

Sa oled vägivaldses suhtes.

See on klassikaline ähvardus vägivallatseja poolt. Sinusse suhtub halvasti, lapsega tegeleda ei taha, aga lahkuminemise jutu peale hakkab sind hirmutama ja ähvardama.

Hakka parem mõtlema sellele, kuidas sa sellest abielust välja saaksid, enne kui asjad hullemaks lähevad kui praegu on.

#3732994:

#3732842:

Aga äkki sa toodki teistes negatiivse esile? Sellega saab siis kindlasti tööd teha.

On üks naistuttav, kellega suhtlesime vahepeal aastaid sageli. Hakkasin vaikselt märkama, et just temaga suheldes muutun salvavaks. Tahaks nagu mingit eksitust, valet või nõrka kohta leida tema jutus. Tahaks otse öeldes kuidagi talle ära panna. Olla targem kui tema ja panna ta tundma end kuidai ekslikuma ja vähemtähtsana kui ta ise ennast tuneb. Samas ise kutsusin teda külla ja olin võimalikult viisakas, külalislahke, hea võõrustaja. Aitasin teda. Kuulasin.

Ta tõi minus välja mu halvima poole. Seda oli endalgi väga raske tunistada. Ma enam ei meeldinud endalegi, kui temaga koos olin. Kui ise aru sain, et tegelikult kohtlen teda kui inimest, keda lausa peabki ootamatult, valusalt ja peenelt torkama. Ta näis mulle kui nimene, keda peabki panema end tundma ühest küljest relvitukstegevalt hinnatuna ja kutsutuna, teisest küljest haavatuna – kõige valusamate punktide pihta.

Teemaalgatajale – ei oska öeldagi, mida ta tegi, et teistes see negatiivsus esile tuua. Lõpetasin suhtluse ebaviisakalt, lihtsalt enam ei võtnud ta kõnesid ega vastanud kirjadele. Meie ühiste sõpradega suhtlesin edasi ja suur oli mu hämmastus, kui meie ühiste sõprade vestluses ükskord ütlesid veel 2-3 inimest, et ta toob neiski esile halva ja kurja poole. Tahaks teda kuidagi maha tõmmata, ignoreerida, põgeneda, vältida….ja kui see pole võimalik, siis haavata.

Tänini ei tea, mis selles inimeses sellist on. Võibolla selline soov kuidagi olla kõige hoolitsevam, vajalikum, hingelisem, armastavam. Kõige valgemate tiibadega. Ta soov oma toimekuse ja hoolivusega domineeerida, mis paneb teisi tundma, et ta tuleb sealt tornitipust alla raputada.

Küll sõimas teda mees, küll lasti töölt lahti päevapealt, Küll oli mingi jama hobiringis, küll naaber või laps ütles halvasti – pole minu asi mõelda, millega ta selle esile kutsus.

Ma olen sellise inimesega väga sarnane. See on väga kurb tegelikult, kuidas juba lapsena üritati mind paika panna, mulle halvasti öelda. Ma olen südames väga hea inimene, aitangi kogu südamest (mite sellepärast, et olla parim) ja olen hooliv. Kahjuks paljudele mõjub see vastupidiselt. Olen õppinud inimesi ignoreerima ja hoopis kavalalt ülbe olema. Siis ei taha keegi nähvata. Loodetavasti leiab kunagi ka inimesed, kellega saan olla siiras ja aitav, ennast pidevalt kaitsmata.

See on jah kurb… sinusugused inimesed lihtsalt mõjuvad osadele inimestele nii, sest miski nende sees ei talu headust…see vajutab nendel teatud punktidele. Usu,on parem kui nad su elust kaovad. Sulle parem siis…

Tsiviliseeritud valgete naiste eluvõõrad ja kõrgendatud nõudmised on pereelu pea peale pööranud. Nad on kätte saanud millegi, millega nad midagi teha ei oska. Valged naised elavad kõikidest värvilistest igas eluvaldkonnas peajagu kõrgematel standartidel, aga rahulolematus staatus-kvooga üha kasvab. On õigus hääletada, on edukalt läbi surutud sookvoodid isegi jõustruktuurides. Palgad ebavõrdse töö phul ühtlustuvad jne. Aga nende rahulolematus saavutatuga süveneb. Võrreldes mahasurutud miljardite naistega on heaolu ühiskonna naiste seas lokkav frustratsioon midagi eriskummalist