Kurtsin ükspäev mehele et laps(7a) ei kuula enam üldse minu sõna, hakkab vastu ja on kohati ka suhteliselt kiuslik. Palun mänguasjad kokku korjata, laps ei kuula sõna. Palun riided ära vahetada või need toa põrandalt üles korjata, ei kuula. Samas kui laps märkab aknast et mees tuleb tuppa, siis kiiruga hakkab mänguasju maast kokku korjama ja mehe juuresolekul käitub ilusti, ei kiusa ega midagi.
Mees siis vastas sellepeale, et mina toon inimestes nende negatiivsed omadused välja, et mina teen temast halvema inimese kui ta tegelikult on ja ilmselt on see nii siis ka lapsega. Kui küsisin et mis mõttes, siis ta sellele vastata ei osanud ega seda lahti seletada vaid ütles, et nii lihtsalt on. Põhimõtteliselt andis mõista, et kõik halvad teod, mis ta meie kooselu jooksul on teinud, siis mina olen oma olemusega selle tinginud ja põhjustanud, mismoodi, seda ta seletada ei oska, aga nii lihtsalt on.
Ma olen selle peale nüüd üsna palju mõelnud, ma tunnen mõningast solvumist ja kurbust, tema sõnad tegid mulle haiget. Kõige enam aga kardan, kas see võibki nii olla. Kas ma tõesti mõjun negatiivselt temale ja oma lapsele.
Laps on olnud nüüd üle kuu aja lasteaiast kodus( lasteaias oli koroonajuhtum), see tähendab seda et hommikust õhtuni olen mina lapsega. Mees käib tööl ja peale tööd leiab muid vajalikke tegemisi, et siis meiega suurt aega ei veeda. Üsna tihti tuleb tuppa alles lapse magama minemise ajaks. Kõik kodused tööd ja tegemised on minu teha. Lisaks töötan poole kohaga kodus, teenime võrdselt.
Minul lapsega on soe suhe, kallistame palju ja ta tunneb ennast vabalt. Isaga on mõningane hirm, isa on natukene kuri, konkreetne ja karm. Lapse kallistused on talle pigem tüütu kohustus, ütleb et ära aele. Meie lapsega vahel mürame ja naerame liiga valjusti, mehele käib see närvidele ja tihti läheb ta välja kui me liiga lõbusad oleme. Ütlesin siis et minumeelest on asi selles, et laps veedab kogu aja ainult minuga, et emad ongi natukene pehmomad( enamjaolt). Lisaks on lapsel kodus igav, tüdinenud kodus istumisest. Tihti läheme välja jalutama kui näen et laps on tüdinenud, aga see on ajutine lahendus.
Aga tuju on suht nukker, mehe sõnad tegid mulle haiget. Enda arvates annan endast parima, ütlesin seda ka mehele.