Aga muidu saan ma teie nördimusest väga hästi aru – kui on tasuta, olgu kõigile, kui on tasuline, siis olgu kõigile.
Mitte keegi vastanutest ei vaevunud minu kommentaari viimast lauset lugema?
Minul pole ka mitte ühtegi käsitöö asja kodus. Must ja valge niit on, üks nõel. Kõik!
Tütre käsitööõpetaja on kergelt öeldes imelik. Palusime tal õppeaasta algul anda nimekiri, mida peaksime soetama ja sellega oleks asi lahendatud. Üks kord aastas käsitööpoes käia on piisav. Saime õpetajalt kommentaari- a’ la igal korralikul perenaisel peaksid kodus olema vajalikud asjad. No tõesti..ei ole. Igal õppeaastal kulub kümneid eurosi selle jama peale, millega pole mitte midagi peale hakata. Lapsele käsitöö ei meeldi. Seega jah, ostame kaudselt need asjad välja.
Ise ma käsitööd ei tee. Kooli ajal tekkis vastikus, lubasin endale, et ei iial sellega ei tegele. Suured “tänud” Tartu Tamme Gümnaasiumi õpetaja P.Rannale, et suutsid käsitöö tunnid väga väga ebameeldivaks teha.
Mul olid tööõpetuse tunnid aastatel 2009-2013. Tüdrukutel oli
1) koormus palju suurem kui poistel. Kodus jäi alati suurtes kogustes lõpetada. Poistel oli seevastu olukord teises äärmuses: nad lasti tihti tunnist varem ära ning kodus ei pidanud midagi tegema.
2) rangem hindamine. Tüdrukutel pidi töö väga puhtalt tehtud olema, et 5 saada, kuid poiste puhul pandi peaaegu alati kõigile viied.
Leian, et selline süsteem polnud õiglane, kuigi mulle meeldis käsitöö.
