Algse teemaalgataja väljatoodud probleemid on kõik loomulikult õiged, aga ilmselt seab ta ettevõtetele oluliselt kõrgema standardi, kui see reaalselt on.
Firmad ei toimi enamasti mõistlikult ega ootuspäraselt, nagu inimesed isegi.
Praktikas tehakse vahel lihtsalt libakonkursse või siis tahetakse imeinimest miinimumpalgaga. Vahel ei suuda näiteks juhtkond või osa sellest otsust langetada, seda lükatakse pidevalt edasi jne. Seega seda “põhjust”, miks mõni kandidaat ei sobi sageli polegi, vähemalt mitte sellist, mida öelda julgeks.
Igasugust tagasisidet, kui seda antakse, tasub ka võtta suhteliselt ettevaatlikult. Sellel ei pruugi olla mingit seost reaalsete puudustega või siis ei pruugi selle arvesse võtmine üldse mingeid eeliseid tulevikus anda – ühe ettevõtte jaoks oled liiga jutukas, teise jaoks liiga vaikne. Tasub mõelda, mis on selle ettevõte huvides enda aega sellele kulutada – on vist ilmne, et sellise info kvaliteet on kaheldav.
Kodutöid ei küsi ükski normaalne firma, kes tõeliselt vajab töötajaid. Ettevõte, mis reaalselt väga vajab töötajat ei hakka mingite mahukate kodutöödega aega raiskama. Aga õngitseda ju võib … eriti kui see ei maksa midagi. Äkki mõni geenius saabub ja siis võib ehk ta ka tööle võtta …
Palk – see on aastal 2020 nii, et vastupidi justkui erinevatele vanadele õpetustele, mille kohaselt pole palgast hea toon rääkida, tuleb palgateema võtta ette esimese asjana. Nii on võimalik praktiliselt kohe kindlaks teha, millisel firmal on tõsi taga ja millisesse üldse kandideerida on mõtet. Iga müügiinimene ka teab, et oluline on mõista, kas kliendil üldse raha ja reaalset ostusoovi on, muidu on tegu lihtsalt ajakuluga. Muidugi personaliosakond saab näidata, et töö käib, aga .. see pole vist tööotsija huvides. Ettevõte, kellel on reaalne palgafond olemas ja vajadus olemas, ei ole mingit põhjust sellise asjaga vassida.