Teema: Töötamine

Mina käin tööl täiesti tavaliselt  E-R, 8-17. Lapsele tuleb leida selline lasteaed või kool, mis on ühtlasi ka rehaasutus. Siis saab ta teenused koolis või lasteaias kätte ja ei pea kuskile vedama.

Mul käis laps küll tavalises lasteaias, aga mul oli rehaasutusega kokkulepe, et kord nädalas viisin ta hommikul sinna ja siis ta sai kõik teenused üksteise järel kätte. Selle peale läkski terve päev.

Veel on võimalik kasutada tugiisikut, kes last rehateenustele viib ja sealt tagasi toob.

Kõigepealt kutsuksin korral selle miinustaja, kes valimatult tegelikult kuldaväärt nõuandeid miinustab! Aita kaasa mõelda, paku oma lahendusi, mitte vajuta umbropsu nuppe!

Eelnevale lisaks paneksin juurde ka pere ja sõprade kasutamise, eriti siis, kui laps on suurem. Meil on transporditeenust teenustele  pakkunud nii minu töökaaslane, mehe töökaaslane (kes poisiga veel hiljem oma autoparki revideerimas käis, kustumatu mälestus siiani), tädipoeg jne. Sa ei ole ilmselt oma lapsega siin ilmas üksi, seega räägi ja näed, et inimesed on hea meelega nõus panustama kui see neile vähegi sobib. Ja aita teisi ka ise, kui vähegi võimalik!

PS. rehabilitatsiooniteenust saad sa enamasti ühelt teenusepakkujalt korraga: räägi nendega oma vajadu asju koondada üle!

Minu laps ei jaksaks saada mitut teraapiat üksteise otsa, nagu keegi soovitas, et teha pikk teraapiapäev. 2 tk järjest on max.

Ma käin ka tööajast lapsega, see viimine toomine võtab ikka palju aega, vahepeal viin lasteaeda. Ise töötan suures osas öösiti või teraapia ukse taga arvutiga.

#3932711:

1. #3931334:

   Tööl pikad päevad, siis laps omapead, kuigi ei tohiks. Tugiisikut ei anta rohkem kui osaliselt kooli ajaks.

   Puudega lapse päevad on need mis tööandja otsustab, puhkuse saan siis ja nii palju, kui tööandja otsustab. Kui lapsega vajadus kuskile pikemalt minna, peaksin haiguslehe võtma.

   Kuna töökohti siin pole, siis olen sunnitud nii töötama, iga päev teadmatusega riskima, kas lapsega on ok, sest peale kooli kuni magamaminekuni peab raske puudega laps üksi hakkama saama.

Võib olla sind lohutab see, et su lapse erivajadus ilmselt ikkagi ei ole nii suur. Nii paljud puudega laste vanemad saavad sellest ainult unistada, et saaksid lapse kasvõi korraks üksi jätta, rääkimata lapse üksi koju jätmisest. Muidugi oleks siiski hea, kui ei peaks laps üksi olema. Äkki saad tugiisikule tunde juurde ikkagi või mõne naabriga kokkuleppele.

Lohutab mis?? Et olen sunnitid lapse eluga riskima, sest ilma tööta jääks me nälga.

#3933508:

Pöördu siis palun kohaliku omavalitsuse poole, kui on selline risk. Võid ju arstilt võtta paberi, et vajalik järelevalve, seepeale ju peavad rohkem tugiisiku tunde andma.

On pöördutud ja ei saa. Arstilt tõend ammu olemas. Neil pole raha ja tugiisik on kallis

#3932711:

1. #3931334:

   Tööl pikad päevad, siis laps omapead, kuigi ei tohiks. Tugiisikut ei anta rohkem kui osaliselt kooli ajaks.

   Puudega lapse päevad on need mis tööandja otsustab, puhkuse saan siis ja nii palju, kui tööandja otsustab. Kui lapsega vajadus kuskile pikemalt minna, peaksin haiguslehe võtma.

   Kuna töökohti siin pole, siis olen sunnitud nii töötama, iga päev teadmatusega riskima, kas lapsega on ok, sest peale kooli kuni magamaminekuni peab raske puudega laps üksi hakkama saama.

Võib olla sind lohutab see, et su lapse erivajadus ilmselt ikkagi ei ole nii suur. Nii paljud puudega laste vanemad saavad sellest ainult unistada, et saaksid lapse kasvõi korraks üksi jätta, rääkimata lapse üksi koju jätmisest. Muidugi oleks siiski hea, kui ei peaks laps üksi olema. Äkki saad tugiisikule tunde juurde ikkagi või mõne naabriga kokkuleppele.

See kui kellelgi on veel raskem, ei lohuta ema kes tööd tehes peab lapse pärast muretsema. See viib läbipõlemiseni.

Minu erivajadusega laps on pea-aegu 30. Jah, pealtnäha ei vaja ta 24h abi, aga kriiside ajal olen pidanud tema pärast öösiti üleval olema ja pärast tööle minema. Kusjuures see oli  siis ka  kui ta oli juba pea-aegu täiskasvanu. Ja nüüd kui ta juba on täiskasvanu.

Minul on olnud kogu elu töökohad kust saab vajadusel kohe tormata kui kriis käes. Hetkel ka kodukontori töö.

No ei saa lubada kodus olemist. Millestki peab elama.

Kaks puudega last ja ei olegi võimalik tööl käia. Õnneks elame ära, kuna abikaasa töötab. Temagi kodukontorist, kuna vahel on mul puhtfüüsiliselt vaja mehe jõudu. Nii on see elu käinud üle 10a. Poes käimine on puhkus 🙂