Ma ei saa aru, kas see on mingi eestlaslik pikast orjapõlvest edasi kandunud kannatuste nautimine, või mis see inimeste probleem on, et päev otsa nutavad, aga rahalisest ja hingelisest abist keelduvad? Iga päev nutta lahistada ja õhtul muremõtteid pudelisse uputada pole normaalne eluviis ja tuleb abi vastu võtta. Ehk saad tänu sellele 500 eurole (puuduv töövõime) või 270 eurole (osaline töövõime) endal töökoormust vähendada ja seeläbi oma tervislikku seisukorda parandada? Pakutakse nii töötukassa (osalise töövõime korral) kui ka sotsiaalkindlustusameti (puuduva töövõime korral) poolt rehabilitatsiooniteenuseid. Tööandja ei pea sellest absoluutselt mitte midagi teadma, kui just sa ise ei taha lisapuhkusepäevi kasutada või tööandjal lasta seda 192€ suurust sotsiaalmaksusoodustust kasutada.
Olen üle 10 aasta olnud pideval jälgimisel psühhiaatri juures tõsiste psüühikat puudutavate diagnoosidega, samuti on füüsilist tervist puudutavad diagnoosid ja MITTE KORDAGI pole keegi mulle arstidest öelnud, et kle sa oled hulluks ju tembeldatud ja mine mu kabinetist välja ja ära mõtle rohkem.
Kas tõesti on see 500/270€ niisugune pisku? Minu jaoks on see 500€ nagu issanda õnnistus ja annab mulle kindlustunde, sest minu töövõime on sisuliselt puuduv ja iga hetk võin lihtsalt kokku variseda emotsionaalselt ja ongi selle töökohaga jälle lõpp. Aga see 500 eurot jääb mulle alles ju ja see on märkimisväärne summa. Olengi vahelduva eduga siiski tööd teinud, aga minu kõikuv tervislik seisund ei võimalda seda stabiilset teha.
Ma olen juba aastaid omadega tumedas kohas olnud, vihkan iga hommikut, kus pean voodist välja tulema ja tööle minema. Tööle sõites, pauside ajal ja öösiti löristan nutta, sest nii raske on olla. Hea meelega pikutaks voodis ja oleks depressioonis, aga kahjuks olen ainuke, kes siin raha teenib ja inimesed sõltuvad minust. Seega käin iga päev kenasti tööl ja pole mul ühtegi diagnoosi, sest mida see diagnoos mulle annaks? Arveid sellega ei maksa.
Mul sama. Olen proovinud ka ravida nii tablettide kui teraapiaga, aga aina hullemaks läheb. Samas ei elaks ma ju töövõimetuspensionist kuidagi ära, seega mingit töövõimetust pole hakanud taotlema. Pealegi ei usu, et kodus istumine teeks midagi paremaks, olen sedagi proovinud. Töömured näiteks mind eriti ei huvita, teised arvavad, et olen nii karastunud töötaja, tegelikult mul ükskõik. Mul on nii halb olla kogu aeg, et mingid töömured ei huvita üldse.
Töövõimetoetuse saad ju lisaks palgale, mitte ei istu töötamise asemel kodus.
Kui inimene saab tööl käia, siis ta ei ole ju töövõimetu ???? Kui on iga päev kohal, siis pole isegi osaliselt töövõimetu.
Ta võib ju käia osalise ajaga, ta võib olla sagedamini haiguslehel jne.
Väga kahtlen, et seal teraapias räägitakse midagi mida ma juba ei tea. Ma olen läbipõlenud, mul on puhkust vaja, mul on vaja kedagi, kellele saaks toetuda, mul on rohkem magada vaja….
Mis on kõik väga tore, aga ei muuda fakti, et ma pean tööl edasi käima, mul ei ole asendajat, st puhkuselt tulles olen veel suurema hunniku ees, ma ei saa magada, sest peas tuhat mõtet pidevalt kerib, ma ei leia omale kaaslast, sest esiteks pole mul aega, et teda otsida ja teiseks, kes sellist sassis inimest tahaks endal kõrvale üldse.
Ja 270 eurot tõesti ei muudaks mu elu isegi kui selle maast korjata saaks.
Püha müristus, võta siis haigusleht ometi! Oled 4 kuud lehel ja küll see töö ka ära tehakse. Ah, et haiguslehel olles on sissetulek väiksem? Vot siin ongi see 270 eurot abiks js saab Su elu muuta.
Aga kui see 270 eurot nii pisku on, mis osalise töövõime toetus on, siis pole tõesti vaja vaevuda kummardama.
Tõesti on see liiga pisku, et sellepärast hakata tõmblema. Ja mingid tasuta teraapiad on veel mõttetumad kui tasulised teraapiad, olen neid kõiki juba proovinud.
Mida Sa tõmblemiseks pead? Arsti juurde minekut ja pärast netis pool tundi-tund taotluse täitmist või? Ega seda taitlust iga päev täita vaja ole ometi.
Mis vahet on tasulisel ja tasuta teraapial, kui neid viib läbi sama ininene? Vahe on selles, kes selle eest maksab. Teraapias peab käima pikaajaliselt. Paari korraga ei muutu midagi. Nendes reh plaanidega on isegi SPA teenuseid võimalik tasuta saada. Nädal kuskil SPA tervisekeskuses pole ju sugugi halb tasuta puhkus.
Sa ilmselt ei tea, mida kõike saada võimalik on, sellepärast lahmid siin laia kaarega vastu, aga kes lõpuks kannataja on?
Aga Sinu elu, ise tead, mis teed, kuid siis ära uhkusta ja hädalda oma kehva tervisliku olukorra ja olemisega. Kelle ees Sa seda kangelast mängid? Ainult omaenda tervise arvelt ju.
Ma ei saa aru, kas see on mingi eestlaslik pikast orjapõlvest edasi kandunud kannatuste nautimine, või mis see inimeste probleem on, et päev otsa nutavad, aga rahalisest ja hingelisest abist keelduvad? Iga päev nutta lahistada ja õhtul muremõtteid pudelisse uputada pole normaalne eluviis ja tuleb abi vastu võtta. Ehk saad tänu sellele 500 eurole (puuduv töövõime) või 270 eurole (osaline töövõime) endal töökoormust vähendada ja seeläbi oma tervislikku seisukorda parandada? Pakutakse nii töötukassa (osalise töövõime korral) kui ka sotsiaalkindlustusameti (puuduva töövõime korral) poolt rehabilitatsiooniteenuseid. Tööandja ei pea sellest absoluutselt mitte midagi teadma, kui just sa ise ei taha lisapuhkusepäevi kasutada või tööandjal lasta seda 192€ suurust sotsiaalmaksusoodustust kasutada.
Olen üle 10 aasta olnud pideval jälgimisel psühhiaatri juures tõsiste psüühikat puudutavate diagnoosidega, samuti on füüsilist tervist puudutavad diagnoosid ja MITTE KORDAGI pole keegi mulle arstidest öelnud, et kle sa oled hulluks ju tembeldatud ja mine mu kabinetist välja ja ära mõtle rohkem.
Kas tõesti on see 500/270€ niisugune pisku? Minu jaoks on see 500€ nagu issanda õnnistus ja annab mulle kindlustunde, sest minu töövõime on sisuliselt puuduv ja iga hetk võin lihtsalt kokku variseda emotsionaalselt ja ongi selle töökohaga jälle lõpp. Aga see 500 eurot jääb mulle alles ju ja see on märkimisväärne summa. Olengi vahelduva eduga siiski tööd teinud, aga minu kõikuv tervislik seisund ei võimalda seda stabiilset teha.
Lisaks eelmainitule on õigus saada lisapuhkust 7 päeva. Tööl ei jaksa olla aga isegi puhkust ei taha, rahast rääkimata.
Ma ei saa aru, kas see on mingi eestlaslik pikast orjapõlvest edasi kandunud kannatuste nautimine, või mis see inimeste probleem on, et päev otsa nutavad, aga rahalisest ja hingelisest abist keelduvad? Iga päev nutta lahistada ja õhtul muremõtteid pudelisse uputada pole normaalne eluviis ja tuleb abi vastu võtta. Ehk saad tänu sellele 500 eurole (puuduv töövõime) või 270 eurole (osaline töövõime) endal töökoormust vähendada ja seeläbi oma tervislikku seisukorda parandada? Pakutakse nii töötukassa (osalise töövõime korral) kui ka sotsiaalkindlustusameti (puuduva töövõime korral) poolt rehabilitatsiooniteenuseid. Tööandja ei pea sellest absoluutselt mitte midagi teadma, kui just sa ise ei taha lisapuhkusepäevi kasutada või tööandjal lasta seda 192€ suurust sotsiaalmaksusoodustust kasutada.
Olen üle 10 aasta olnud pideval jälgimisel psühhiaatri juures tõsiste psüühikat puudutavate diagnoosidega, samuti on füüsilist tervist puudutavad diagnoosid ja MITTE KORDAGI pole keegi mulle arstidest öelnud, et kle sa oled hulluks ju tembeldatud ja mine mu kabinetist välja ja ära mõtle rohkem.
Kas tõesti on see 500/270€ niisugune pisku? Minu jaoks on see 500€ nagu issanda õnnistus ja annab mulle kindlustunde, sest minu töövõime on sisuliselt puuduv ja iga hetk võin lihtsalt kokku variseda emotsionaalselt ja ongi selle töökohaga jälle lõpp. Aga see 500 eurot jääb mulle alles ju ja see on märkimisväärne summa. Olengi vahelduva eduga siiski tööd teinud, aga minu kõikuv tervislik seisund ei võimalda seda stabiilset teha.
Lisaks eelmainitule on õigus saada lisapuhkust 7 päeva. Tööl ei jaksa olla aga isegi puhkust ei taha, rahast rääkimata.
No täpselt! Aga üks kägu on omadega nii ummikus, et näeb kõike mõttetuna ja et teda aita miski. Kõiges näeb ainult negatiivsust ja raskust. Ta on täiesti eriline, sest pole sellist abi olemas, mis toimiks ja lisaks on asendamatu tööl. Selged depreka tunnused.
Aga… asendamatuid on terve Metsakalmistu täis.
Mu kolleegide osalisest töövõimest pole tervisekontrolli käigus midagi välja tulnud. Ja meil on see üsna põhjalik st rohkem asju kui silmakontroll ja veresuhkur nagu ühes asutuses.
Küll aga jah tuleb see välja siis kui lisapuhkusepäevi taotled, sest selleks on sul vaja tööandjale osalise töövõimekaart või otsus esitada.
Lisaks on toerusel piirmäärad. Kui liiga palju palka saad, ei saa toetust. Või oli see kuu sissetulek kokku? ???? Määrasid ma kahjuks ei mäleta, aga töötukassa lehel on olemas.
Nende piirmääradega on täielik jaburdus: osalise või puuduva töövõimega inimesel on ehk paremad ajad ja suudab ehk pisut rohkem teenida, aga Eesti riik kohe karistab: jääd lausa ilma toetusest. Lisaks võtab Eesti riik sel juhul rõõmsalt vastu tööandja sotsiaalmaksu ehk võidab kaks korda: toetuse summa jääb alles ja suurem sots.maks.
Iseenesest muidugi õige, et kle osalise töövõimega, ära rabele nii palju, tervis läheb veel halvemaks ja siis ravikulud veel suuremad. Aga kuidas see osalise töövõimega inimene end selle pisku piirmääraga end ja oma lapsi üleval peab? Eesti riik vastab: teedki rohkem tööd, rikud tervise kiiremini ära ja sured varem ära, siis ei pea toetust maksma, unustatakse ära, et ei saa sellisel juhul ka sots.maksu.
Ise küsin, ise vastan: ei, mulle ei maksta seda toetust, sest ma pole piisavalt vaene.
Töövõimetoetust käesoleva kuu eest ei maksta, kui teie eelneva kuu sissetulek ületab 30 kalendripäeva toetuse korral 2 028,19 eurot osalise töövõime ja 2 449,50 eurot puuduva töövõime korral.
Mu kolleegide osalisest töövõimest pole tervisekontrolli käigus midagi välja tulnud. Ja meil on see üsna põhjalik st rohkem asju kui silmakontroll ja veresuhkur nagu ühes asutuses.
Küll aga jah tuleb see välja siis kui lisapuhkusepäevi taotled, sest selleks on sul vaja tööandjale osalise töövõimekaart või otsus esitada.
Lisaks on toerusel piirmäärad. Kui liiga palju palka saad, ei saa toetust. Või oli see kuu sissetulek kokku? ???? Määrasid ma kahjuks ei mäleta, aga töötukassa lehel on olemas.
Nende piirmääradega on täielik jaburdus: osalise või puuduva töövõimega inimesel on ehk paremad ajad ja suudab ehk pisut rohkem teenida, aga Eesti riik kohe karistab: jääd lausa ilma toetusest. Lisaks võtab Eesti riik sel juhul rõõmsalt vastu tööandja sotsiaalmaksu ehk võidab kaks korda: toetuse summa jääb alles ja suurem sots.maks.
Iseenesest muidugi õige, et kle osalise töövõimega, ära rabele nii palju, tervis läheb veel halvemaks ja siis ravikulud veel suuremad. Aga kuidas see osalise töövõimega inimene end selle pisku piirmääraga end ja oma lapsi üleval peab? Eesti riik vastab: teedki rohkem tööd, rikud tervise kiiremini ära ja sured varem ära, siis ei pea toetust maksma, unustatakse ära, et ei saa sellisel juhul ka sots.maksu.
Kindel, et tööandja sel juhul sots maksu miinimumi ka maksma peab? Minu mõistus ütleb, et ei pea. Sest ega siis osalist/täielikku töövõimet ära ei võeta, kui rohkem teenid vaid toetust ei maksta inimesele ja kui töövõimetus on kehtiv, siis riik maksab ju ikka sots maksu miinimumi pealt ära tööandja eest.
Ise küsin, ise vastan: ei, mulle ei maksta seda toetust, sest ma pole piisavalt vaene.
Töövõimetoetust käesoleva kuu eest ei maksta, kui teie eelneva kuu sissetulek ületab 30 kalendripäeva toetuse korral 2 028,19 eurot osalise töövõime ja 2 449,50 eurot puuduva töövõime korral.
Toetust ei maksta jah, aga reh plaaniga saad ikka vajalikke teenuseid, kui osaline töövõime määratakse.
Ise küsin, ise vastan: ei, mulle ei maksta seda toetust, sest ma pole piisavalt vaene.
Töövõimetoetust käesoleva kuu eest ei maksta, kui teie eelneva kuu sissetulek ületab 30 kalendripäeva toetuse korral 2 028,19 eurot osalise töövõime ja 2 449,50 eurot puuduva töövõime korral.
Toetust ei maksta jah, aga reh plaaniga saad ikka vajalikke teenuseid, kui osaline töövõime määratakse.
Ja mis need teenused on, mida selle plaaniga saaksin, aga mis praegu mulle kättesaamatud oleks?
Ise küsin, ise vastan: ei, mulle ei maksta seda toetust, sest ma pole piisavalt vaene.
Töövõimetoetust käesoleva kuu eest ei maksta, kui teie eelneva kuu sissetulek ületab 30 kalendripäeva toetuse korral 2 028,19 eurot osalise töövõime ja 2 449,50 eurot puuduva töövõime korral.
See on sul praegu nii. Kui samamoodi jätkad siis oled varsti Seewaldis ja hüvasti töökoht.
Kas tõesti on see 500/270€ niisugune pisku? Minu jaoks on see 500€ nagu issanda õnnistus ja annab mulle kindlustunde, sest minu töövõime on sisuliselt puuduv ja iga hetk võin lihtsalt kokku variseda emotsionaalselt ja ongi selle töökohaga jälle lõpp. Aga see 500 eurot jääb mulle alles ju ja see on märkimisväärne summa.
Kelle jaoks on, kelle jaoks mitte. 500 eurot ei kata mu eluasemekulusidki ära, muust rääkimata. Igal juhul tuleb tööl käia või kui üldse enam ei jaksa, siis ära surra.
Töövõimetoetuse saamise eelduseks ongi see, et on olemas töökoht.
Mingiks hulluks keegi ei tembelda ja kuskilt seda keegi teada ei saa kui ise ei ütle.
Toetus ongi selleks, et inimene end ravida saaks, omale teraapiat ja ravimeid võimaldada.
Ise saan ka raske depressiooni ja ärevushäire pärast, kodulaenu muideks sain ka, kuigi mainisin ka pangale seda, et saan töövõimetoetust. Et ärge kujutage mingit jama omale ette justkui tegemist oleks hullupaberiga.
Kui olete nõus lisarahast ära ütlema ja nt erinevatest soodustustest, mis osalise töövõimega kaasnevad siis palun väga, mina nt pole piisavalt rikas ja võtan vastu seda millele mul on õigus.
Kas tõesti on see 500/270€ niisugune pisku? Minu jaoks on see 500€ nagu issanda õnnistus ja annab mulle kindlustunde, sest minu töövõime on sisuliselt puuduv ja iga hetk võin lihtsalt kokku variseda emotsionaalselt ja ongi selle töökohaga jälle lõpp. Aga see 500 eurot jääb mulle alles ju ja see on märkimisväärne summa.
Kelle jaoks on, kelle jaoks mitte. 500 eurot ei kata mu eluasemekulusidki ära, muust rääkimata. Igal juhul tuleb tööl käia või kui üldse enam ei jaksa, siis ära surra.
Töövõimetoetus ongi palgale lisaks, ilma töökohata ei saagi seda.
Ma ei saa aru, kas see on mingi eestlaslik pikast orjapõlvest edasi kandunud kannatuste nautimine, või mis see inimeste probleem on, et päev otsa nutavad, aga rahalisest ja hingelisest abist keelduvad? Iga päev nutta lahistada ja õhtul muremõtteid pudelisse uputada pole normaalne eluviis ja tuleb abi vastu võtta. Ehk saad tänu sellele 500 eurole (puuduv töövõime) või 270 eurole (osaline töövõime) endal töökoormust vähendada ja seeläbi oma tervislikku seisukorda parandada? Pakutakse nii töötukassa (osalise töövõime korral) kui ka sotsiaalkindlustusameti (puuduva töövõime korral) poolt rehabilitatsiooniteenuseid. Tööandja ei pea sellest absoluutselt mitte midagi teadma, kui just sa ise ei taha lisapuhkusepäevi kasutada või tööandjal lasta seda 192€ suurust sotsiaalmaksusoodustust kasutada.
Olen üle 10 aasta olnud pideval jälgimisel psühhiaatri juures tõsiste psüühikat puudutavate diagnoosidega, samuti on füüsilist tervist puudutavad diagnoosid ja MITTE KORDAGI pole keegi mulle arstidest öelnud, et kle sa oled hulluks ju tembeldatud ja mine mu kabinetist välja ja ära mõtle rohkem.
Kas tõesti on see 500/270€ niisugune pisku? Minu jaoks on see 500€ nagu issanda õnnistus ja annab mulle kindlustunde, sest minu töövõime on sisuliselt puuduv ja iga hetk võin lihtsalt kokku variseda emotsionaalselt ja ongi selle töökohaga jälle lõpp. Aga see 500 eurot jääb mulle alles ju ja see on märkimisväärne summa. Olengi vahelduva eduga siiski tööd teinud, aga minu kõikuv tervislik seisund ei võimalda seda stabiilset teha.
Lisaks eelmainitule on õigus saada lisapuhkust 7 päeva. Tööl ei jaksa olla aga isegi puhkust ei taha, rahast rääkimata.
No täpselt! Aga üks kägu on omadega nii ummikus, et näeb kõike mõttetuna ja et teda aita miski. Kõiges näeb ainult negatiivsust ja raskust. Ta on täiesti eriline, sest pole sellist abi olemas, mis toimiks ja lisaks on asendamatu tööl. Selged depreka tunnused.
Ise küsin, ise vastan: ei, mulle ei maksta seda toetust, sest ma pole piisavalt vaene.
Töövõimetoetust käesoleva kuu eest ei maksta, kui teie eelneva kuu sissetulek ületab 30 kalendripäeva toetuse korral 2 028,19 eurot osalise töövõime ja 2 449,50 eurot puuduva töövõime korral.
See on sul praegu nii. Kui samamoodi jätkad siis oled varsti Seewaldis ja hüvasti töökoht.
Seewaldis käies jääb töötuks? Ma olen küll Seewaldis käinud ja töökoht jäi alles. Mis stigmadega te elate?
No täpselt! Aga üks kägu on omadega nii ummikus, et näeb kõike mõttetuna ja et teda aita miski. Kõiges näeb ainult negatiivsust ja raskust. Ta on täiesti eriline, sest pole sellist abi olemas, mis toimiks ja lisaks on asendamatu tööl. Selged depreka tunnused. Aga… asendamatuid on terve Metsakalmistu täis.
Kus ma seda ütlesin, et ma asendamatu olen? Ma ütlesin, et mul pole asendajat, st keegi võiks mu asjad vabalt üle võtta, kui see keegi ettevõttesse palgataks. Hetkel jäävad asjad minu puhkuse või haiguse või misiganes ajaks lihtsalt seisma ja kuhjuma.
Tööandja ei pea sellest absoluutselt mitte midagi teadma, kui just sa ise ei taha lisapuhkusepäevi kasutada või tööandjal lasta seda 192€ suurust sotsiaalmaksusoodustust kasutada.
Kui sinu asutuses juba on 35-päevane puhkus, siis enam midagi lisaks ei saa. Samuti ei saa mitte kõik tööandjad seda sotsmaksu soodustust.
Kui olete nõus lisarahast ära ütlema ja nt erinevatest soodustustest, mis osalise töövõimega kaasnevad siis palun väga
Just jõudsime ju arusaamale, et ma ei saa seda raha, taotlen või mitte.
Selge, pigem paningi üldise info, et inimesed ei muretseks üleliia ja taotleksid lisaraha mida võimalik saada. Talv tulekul, rasked ajad ees, suured küttearved. Lisarahast ei tasu ju ära öelda. 🙂
Päris huvitav toetusmeede on välja mõeldud: selleks, et puuduva töövõime eest saada toetust, peab sul olema töökoht. Mismoodi seal töökohal käiakse, kui töövõime puudub? Kas puudub tähendab tänapäeval midagi muud, kui seda, et vaadeldavat asja ei ole?
Ma ei räägi praegu depressioonist, mis on peas kinni, vaid näiteks olukorrast, kus inimene päriselt ei saagi tööle kohale, sest on nii suur füüsiline terviserike. Haiguslehte ju lõpmatuseni sama diagnoosiga ei saa. Või neile on mingid eraldi toetused? Või riigi arvates näiteks pime ja kurt inimene saab vabalt karjääri teha?
Jah tõesti, vaatasin praegu Töötukassa lehelt. Puuduva töövõime korral ei peal tööl käima. Osalise töövõime korral peab õppima, käima tööl või olema registreeritud töötu.
No täpselt! Aga üks kägu on omadega nii ummikus, et näeb kõike mõttetuna ja et teda aita miski. Kõiges näeb ainult negatiivsust ja raskust. Ta on täiesti eriline, sest pole sellist abi olemas, mis toimiks ja lisaks on asendamatu tööl. Selged depreka tunnused. Aga… asendamatuid on terve Metsakalmistu täis.
Kus ma seda ütlesin, et ma asendamatu olen? Ma ütlesin, et mul pole asendajat, st keegi võiks mu asjad vabalt üle võtta, kui see keegi ettevõttesse palgataks. Hetkel jäävad asjad minu puhkuse või haiguse või misiganes ajaks lihtsalt seisma ja kuhjuma.
Pole asendajat = asendamatu.
Ei taha nii küll öelda, aga mis saab, kui mingi õnnetus peaks juhtuma? Ptüi, ptüi, ptüi. Asjad kuhjuvad määramata aja? Mis töö see selline on, kus asjad niimoodi kuhjuda saavad?
Mul töökaaslane kukkus libedaga ja sai raske peapõrutuse, kuu oli haiglas ja veel mitu kuud haiguslehel ja nüüd võib pikalt ainult osalise ajaga tööl käia.
Ühel hetkel võib tervis sellise pinge all täiesti laiali laguneda ju, kui isegi haiguslehte võtta ei saa.