Minu lapsed pole nõukaajal päevagi elanud ja paluvad alailma, et teeksin seda õhulist biskviidi-vahukoore-marjatorti, lapselapsed on ka suured fännid. Juustukookidega kasvasid mu lapsed üles, see vaimustus läks meie peres ca 10 aastat tagasi mööda. Mõned on vägagi head, aga praegu keegi ei soovi enam ei osta ega küpsetada.
Minu lapsed sündisid 90-ndate alguses ning biskviittorte mekivad vaid viisakusest. Kui vaadata kalleid kohvikuid, siis biskviidiga on seal sortimendis 10-st tootest võib-olla vaid 2. See peaks juba ära näitama, et see ei lähe kaubaks. Lisaks on biskviitkook pigem odavama otsa toode.
Kui vaadata kalleid kohvikuid, siis biskviidiga on seal sortimendis 10-st tootest võib-olla vaid 2. See peaks juba ära näitama, et see ei lähe kaubaks. Lisaks on biskviitkook pigem odavama otsa toode.
Seetõttu teengi kodus ise, et kohvikutes on vaid üsna vastikud biskviitkoogid.
Kui ise teha, siis kuuma veega biskviit on kindla peale minek. See jääb väga kohev ja ei vaju jahtudes ka alla. Mina teen alati seda kuuma veega varianti, kui tordipõhja vaja on.
Selleks, et õõvastavalt loll olla, pole nõukat vajagi. Neid tekib igal ajal kuhjaga. Aga biskviit on ajatu. Tol hirmsal nõukaajal küpsetati päris usinasti ja hästi. Raamatu “Saiad, pirukad, koogid” retseptid töötavad ka tänapäeval.
Nõuka-aeg polnud üldse hirmus. Palju toredam, kui tänapäev-raha teha oli lihtsam, elu oli palju odavam.
