Kas mõni vana armastus aastakümnete tagant on kunagi teiega ühendust võtnud, et lihtsalt küsida, kuidas teil läheb? Lihtsalt niisama vestlemiseks. Või olete ise seda teinud? Tahaks ilusaid romantilisi lugusid lugeda vahelduseks viiruseteemadele.
On. Minu esimene armastus näiteks, 16-20 aastat hiljem. Tore oli vestelda, aga aastakümnete (!) järel midagi romantilist? No ei. Sõbrustame senini, aga ta oleks ilmselt eelviimane mees maailmas, kellega saaks midagi romantilist tekkida. Selleks olen ma liiga palju tunde, päevi ja kuid nooruses tema peale mõelnud ja mäletan liiga hästi, kuidas ta siis lõhnas. Ja mäletan liiga hästi, kui palju vaeva nägin, et temast üle saada.
Ja esimene abikaasa. Üle 10 aasta hiljem pärast meie viimast kontakti. Romantilist? Hirmutav oli hoopis. Mitte et oleks otse teda kui inimest kartnud, aga mida paganat? Tõesti…mida paganat? Niikuinii pidime pikalt lapse pärast suhtlema pärast lahutust. Siis on 10+ aastat rahu (ok, sünnipäevatervitused ja uusaastasoovid muidugi olid, nagu viisakatel inimestel ikka) ja siis ta ujub välja ja tahab “rahulikult vestelda”? Me ei lahutanud tema soovil. Ilmselt olen ülbe, aga kui me lahutasime minu soovil, siis järelikult kui suhtlus taas algaks, saaksin selle algataja olla ainult mina. Kes teda palus? Istugu oma urus või lossis või kus iganes ja ärgu ronigu nüüdseks juba võõraste inimeste ellu.
Midagi romantilist kahjuks seega seoses vanade armastustega, kes UUESTI aastakümnete tagant ühendust võtavad, ei oska rääkida.
Kui romantilist tahad, siis aga palun.
Platooniline armumine ühte….artisti. Lapse armastus. Mina 11-12, tema 23. Mitte et ma siis oleksin ta vanust teadnud. Armunud olin kuni 16. eluaastani. Siis tuli reaalelu peale ja õpingud ja asjad. Kui olin 22 või 23, siis kohtusime selle mehega tööasjus. Minul oli vaid ähmane mälestus sellest lapsepõlve armumisest. Lisaks lähedalt ja vanemana paistis kõik teisiti. Tema aga armus minusse kõrvuni esimesest kohtumisest. Mina aga ei osanud selle loomeinimese suuuure tundega midagi peale hakata. Tegin kõik, et ta enam mind ei armastaks – see on sama vaevarikas kui panna kedagi ennast armastama – ning mingi aastakesega nii läkski. Suhtleme semudena senini ja perekonniti.