Mitu inimest on mu tähelepanu pööranud sellele, et mu 1a laps on väga vaikne ja tõsine.
tõesti, laginal naerab ta harva, omadele ja ka mõnedele võõramatele siiski naeratab.
Kas ma peaks muretsema?
Inimesed on erinevad. Ka lapsed. Kui arsti ja enda arvates on kõik ok, siis mingite sugulaste ütlemisi ma ekspertiisils ei peaks.
Mina arvan ka, et lapsed erinevad. Kui üldine areng on korras, siis pole mõtet muretseda.
Kui üldine areng on korras, siis lihtsalt ongi selline. Mu noorem ka naetatas vähe beebina, pidin ikka välja meelitama. Küll oli väga aktiivne. Füüsiline areng oli hea, aga kõne hakkas alles 2a tulema. Hüsteetiline oli ka kuni 1,5a, siis hakkas paremaks minema.
Nüüd 4a ja igati rõõmus laps. Naerab palju ja on aktiivne. Kõne jõudis järele ja sõnavara ja kõne sisu igati asjalik ja eakohane. Diktsioon on minu arvates veel kehv kohati, aga logopeed ütles, et vara veel muretseda.
minul oli tõsine ja vaikne beebi, aastaselt ka kindlasti. rääkima hakkas 1,5 ja kohe pikkade lausetega. lugema hakkas ülivara. lasteaias oli suhtlemisel pigem ettevaatlik. nüüd on julge, tark ja aktiivne koolilaps. lõbus ka. ka äärmiselt jutukas.
Mina olin vaikne ja tõsine laps ning üks mu lastest on ka. Väga häiriv on kui sellistele isikuomadustele juhitakse tähelepanu nagu oleks mingi arenguhäire. Mäletan oma lapsepõlves, kuidas täiskasvanud mu pea kohal mind kommenteerisid nagu ma oleks kurt, eriti on meeles üks tädi, kes mu emale ütles, et tema ei laseks küll oma lapsel selline olla.
Kui ise lapsed sain, siis ei mõelnud ette mis tunne on kui mõni neist on minu moodi ja kui selgus, et ongi, oli küll tunne, et olen oma geene paljundades karuteene teinud. Teised lapsed õnneks ei ole minu moodi. Õnneks sellepärast, et tegemist ei ole populaarsete ja elu lihtsamaks tegevate isikuomadustega.
See, et nii väikest last nagu 1-aastane mõnel juba vaja niimoodi kommenteerima hakata on minu meelest küll liig. Miks on üldse tarvis teisi inimesi kommenteerida, et miks nii ja miks naa. Ma praktiliselt lõpetasin suhtluse nende sugulastega, kes pidasid vajalikuks mu last tema pea kohal analüüsida. Sest mäletan ise kui ebameeldiv see lapsele on.
Minu ämm kommenteeris ka minu tõsist ja rahulikku last 8kuuselt, et ma ilmselt uimastan teda millegagi ja laps on laksu all. Sest selline ei ole ju ometi ükski beebi! Ma saatsin ta mõttes perse ja ega me ämmal väga tihti külas ei käi siiani. Ta oskab kõike ainult kritiseerida. Praegu on laps 8aastane, väga jutukas, tark ja tore, aga ikka veel üsna tõsine. Mulle tundub sageli, et ta ei oska eriti naerda, sest kui ta naerab, siis kõlab see kuidagi veidralt ja punnitatult. Ja naerab ta südamest harva. Nt kui kinos käime, siis mina ja tema noorem vend naerame sageli naljakate kohtade peal. Tema aga vaatab kogu filmi surnumatja näoga ära, pärast aga ütleb, et nii naljakas oli ja talle väga meeldis. Keegi teine pole kunagi teda negatiivselt kommenteerinud. Pigem on imestatud, et haruldaselt rahulik ja mõistlik juba titest peale. Mina ei muretseks, laps on selline nagu ta on ja ta on ideaalne just sellisena.
Diktsioon on minu arvates veel kehv kohati, aga logopeed ütles, et vara veel muretseda.
Kui Sinu arvates on diktsioon kehv, siis otsi kiiremas korras uus logopeed. Mida varem probleemiga tegeled, seda tulemuslikum on.
Peab jälgima ka enda käitumist lapse juures kuna lapsed matkivad juba väikesest peale. Kui ise oled väga tõsine ja vaikne koos lapsega, ei oska ka laps väga midagi muud välja mõelda. Minu arust last on võimalik õpetada suhtlejaks, kuid peab ka ise vaeva nägema.
Kui palju naeravad ja rõõmustavad tema ema ja isa? Laps jäljendab emotsioone. Kas ise rõõmustate koos lapsega, sh laginal?
Samuti kui palju on lapsele öeldud ei, peatatud teda tegemast midagi rangemal viisil?
Peab jälgima ka enda käitumist lapse juures kuna lapsed matkivad juba väikesest peale. Kui ise oled väga tõsine ja vaikne koos lapsega, ei oska ka laps väga midagi muud välja mõelda. Minu arust last on võimalik õpetada suhtlejaks, kuid peab ka ise vaeva nägema.
Jah, on võimalik õpetada. Kui palju ise tundeid talle peegeldad ja enda tunnetest räägid, nimetad? “Imelised aastad” on üks suurepärane vanemate koolitusprogramm, mis on ka tasuta, kus käsitletakse väga praktiliselt lapse toetust sügavalt. Parim kingitus ja hoolitsus oma lapsele! Koolitusi korraldatakse igas omavalitsuses vist ja tasuta osalejale. Tasub juba ette registreeruda, sest kohad saavas täis.
https://tarkvanem.ee/koolitused/imelised-aastad/
Mina ise olen ka vaikne ja pigem morn ja tõsine. Laps beebina oli ka vaikne, vähenaeratav ja selline kulmu kortsutav.
Aga nüüdseks on ta peagi seitsmene suur rõõmupall. Jutustab palju, naerab ja on võrreldes beebieaga hoopis vastupidine.
Võib-olla on ta siis lasteaias seda suuremat eeskuju näinud.
No sellesmõõtes, et ega ma koguaeg ka kodus morn pole. Koos me ikka naerame ja lollitame ja räägime. Aga Lõkerdavalt naervad päikesekiired me kodus ei ole kumbki koguaeg. Kui on vastav tuju siis muidugi.
Selles mõttes natuke õpetada võiks last ikka, et kui seltskonda lähme, naeratame ja ütleme tere kõigile valju häälega ja kui ära tuleme, lehvitame ja ütleme head aega. Kui sõber naeratab meile, naerata vastu ja mine mängi näiteks mänguväljakul võõra sama suure lapsega. Lasteaeda minnes leidke ka endale alguses üks kindel sõber ja seejärel tulevad ülejäänud sõbrad ka mängima ja saab sõpru juurde, kellega ka väljaspool lasteaeda mängida saab. Suhtlemist ja avalat näoilmet saab treenida, kuid tuleb väga jälgida ka enda eeskuju.
Diktsioon on minu arvates veel kehv kohati, aga logopeed ütles, et vara veel muretseda.
Kui Sinu arvates on diktsioon kehv, siis otsi kiiremas korras uus logopeed. Mida varem probleemiga tegeled, seda tulemuslikum on.
Sa muidugi saad aru, et lapsed ei hakkagi kohe puhtalt rääkima? Ei ole vaja koguaeg paanikat külvata. M aju näen ise, et tal on koguaeg asi paremaks läinud. ei ole nii, et laps aastaselt ütleb paari sõna ja siis järsku üleöö on kõik sõnad puhtalt ja korrektselt välja öeldud 🙂
Näiteks küsisin samalt logopeedilt, et sõna alguses ütleb s-i asemel t, samas sõna keskel on s olemas. Logopeed soovitas lihtsalt lapsele meelde tuletada, kuidas on õige. Nüüd on lapsel ka sõna alguses s olemas. Ei ole vaja alati paanitseda, et kui logopeed iga juhtumit ei pea kliiniliseks, siis kohe kehv logopeed.
Ma saan aru, et perekooli foorumi kaudu on muidugi kõige targemad haiguste diagnoosijad 😀
On palju soovitusi treenida laps suureks suhtlejaks. Ma olen pisut üllatunud. Miks?
Ma olen treenimise suhtes pisut skeptiline, jah, teatud asju saab õpetada ja õppida, aga olemust ju ei muuda! Aga vastuseks – kahjuks on nii, et tänapäeva ühiskonnas on introvertne, vaikne, tõsine inimene kehvemas seisus. Aktiivsus, julgus, läbilöögivõime – need on väärtused. Eks iga vanem tahab, et laps saaks hästi hakkama, aga ma olen siiski leppinud, et laps on selline nagu ta on. Toetan ja annan vajadusel nõu, aga kunagi ei väljenda, et tema tagasihoidlikkus oleks mingi puue või häbenemist väärt.
Täiesti nõus, kui ikka inimene on selline vaikne, siis seda murda pole eriti võimalik. Mida vanemaks laps saab seda paremini ta ühiskonnaga kohandub. Minu poeg on samuti vaikne , tagasihoidlik, halb sõbruneja. Lasteaias istus samuti raamatunurgas ja luges omaette raamatuid. Täna on ta teismeline noormees, muidugi on ta muutunud aktiivsemaks, aga mingi seltskonnalõvi ta ei ole. Sõpru on vähe. Ise on ta sõbralik ja suhtleb kõigiga kes rääkima tulevad, ise kontakti ei otsi kollektiivis. Juba lasteaias ässitasin teda vastu lööma kui keegi teda lõi, aga sellest ei tulnud midagi välja, ta hakkas nutma, aga kedagi ta ei löönud. Poiss õpib väikses armsas erakoolis ja koolikiusamisest ei tea ta midagi õnneks. Muidugi julgustan teda palju, aga iga inimene areneb omas tempos ja mingi sundimisega, ole selline või selline kellegile meelejärgi ei ole õige ega ka võimalik.
Selle õpetamisega on see, et vanem peaks sellisel juhul olema proff, et ta tunnetab ära, kas lapsele see näiline rõõmsus ja kõva häälega tere, mitte just vastupidist reaktsiooni ei tekitaks. Lapsele ei saa sellist asja peale suruda. Sellisel juhul ta tunneb, et ta on üdini vale oma olekult. Ja lapsele on see suur koorem.
Mina arvan, et seda ” pidevalt kilkavat ja heatujulist rõõmurulli” ei saa ega tohiks peale suruda. See lõhub lapse. Ta satub segadusse ega saa aru, milline ta siis olema peab.
Kõike mõõdukalt. Aga kas kõik vanemad tajuvad seda õhkõrna piiri, selles on hoopis küsimus.
