Mõistan vist, mida läbi elad. Mina sain sellest lahti oma mõtlemist veidi muutes.
Mu kõige esimene rasedus peetus. Olin täiesti noor ja roheline. Teadsin, et on olemas katkemine verejooksudega, aga olukord, kus kõik muu on olemas, aga beebi oma arengu ammu lõpetanud, oli nagu välk selgest taevast.
Jäin kohe uuesti rasedaks ja sain armsa pisipoisi emaks vaid mõned kuud pärast seda, kui esimene oleks pidanud sündima. Tookord elasin ka uuringust uuringuni, liigutusest liigutuseni, rääkida julgesin alles pärast 12-13.ndl ja siis ka mitte kõikidele. Lõpetasin ülikooli samal ajal – see aitas mõtteid ka mujal hoida.
Veidi vähem kui paar aastat hiljem ootasin teist last. Veidi kindlam tunne oli, aga sellist sisemist rahu ei tundnudki. Esimese lapse kõrvalt ei olnud kuidagi nii palju aega rasedust nautida ja kuigi ma pealtnäha olin rõõsa ja rõõmus, siis hirmusid oli tegelikult sees päris palju.
Kolmanda lapse saaga on meil eriti pikaks veninud. Sain kogeda ka verist katkemist ja kõike sellele järgnevat. Olin kuidagi väga katki, kuigi ühtki pisarat ei valanud. Tunne oli, et ma ju teadsin, et nii võib minna ja mis ma ikka nutan. Kohtasin siis enda ümber nii mõistvaid ja armsaid arste, mind peaaegu et kanti kätel. Aga ma olin selle kõige suhtes ikka üpris tuim. Mingi emotsiooni (pigem siis negatiivse) tekitasid kõik need \”ju polnud siis see aeg\”. Üht tunnet mäletan veel, kui ütlesin oma tööandjale, mis juhtus. Tol hetkel ta ei teadnudki, et ma üldse rase olin – ma polnud jälle eriti rääkinud kellelegi. Helistasin tol päeval haiglast ja rääkisin ning sealt tuli vastuseks südame põhjast: \”No kurat küll…\” See ei tundu üldse nagu õige asjana, mida öelda, eksole. Samas võttis see kokku kõik toimunu väga mehelikus vormis. Selles kolmes sõnas oli kaastunnet, ehmatust, hoolimist, kimbatust ja toetust. Täiesti siiras reaktsioon. Aga tol hetkel oli see kõige õigem asi kõigi läägete (võimalik, et ka siirate) kaastundeavalduste ja \”õige aja\” kuulutuste kõrval.
Sellele järgnes pikk aeg uuesti proovimist. Olin seest rohkem katki kui ma arvasin ja endale tunnistada julgesin. Kui saabus aeg, mil beebi oleks sündima pidanud ja mul ei olnud isegi kedagi oodata mitte, tundsin end nii halvasti, nii läbikukkunud naisena. Ma ei oska öelda, mis hetkest see klõps minus käis. Millal ma tundsin end jälle hästi. Ei mõelnud enam nii palju rasedaks jäämisest. Kogu teema ei teinud enam haiget, teiste titeuudised ei ajanud enam nutma. Mingi hetk see tuli. Vaid veidi pärast seda jäin ma täiesti ebaloogilisel ajal beebiootele. Positiivse testi sain kinkida oma abikaasale sünnipäevaks. Algusest peale on hinges olnud mingi omamoodi rahu. Ühest küljest ka \”tuleb, mis tuleb ja ma ise ei saa midagi väga muuta\”, kuid ma ei nimetaks seda isegi nii. Kõik asjad, mida rasedatele soovitatakse, tulid minu ellu kuidagi möödaminnes ja loomulikult. Ma ei mõelnud, et ma nüüd söön seda selleks, et see on beebile kasulik. Ma jätsin ära palju töökohustusi, lubasin endal magada siis, kui uni tuli ja süüa just nii nagu isu tuli. Ehk siis võimalikult vähe stressi.
Selle rasedusega tundsin ka, et vajan enda ümber toetavaid ja häid mõtteid. Ma rääkisin oma rasedusest rohkem kui eelnevatega, aga inimestele, keda ma täiesti usaldan ja keda ma teadsin, et see uudis siiralt rõõmustab. Ma teadsin, et nad ei lähe edasi rääkima, aga nende parimad mõtted olid meiega. Ma ei ole kuskile internetti ega suhtluskanalitesse üles riputanud mingitki vihjet sellele, et beebit ootan. Kes teada on saanud, on saanud. Ma ei varja ka midagi. Lihtsalt püüan end ja beebit hoida nende heade mõtete ja toetuse sees, mida jagavad minu jaoks tähtsad inimesed.
Õppisin selle raseduse alguses oma mõtteid ja tundeid kohe välja ütlema. See otsekohesus on paljusid jahmatanud ja mis seal salata, ka mõne probleemi põhjustanud, kuid lõppkokkuvõttes ei ole mul midagi närima jäänud ning ega otsekohesus tähenda labaseid rünnakuid ja süüdistamisi. Ma räägin enda arvamusest ja tunnetest ning oskan neid ka põhjendada. Alati ei pea minuga nõustuma.
Uurisin palju keha ja vaimu seoseid. Avastasin, et ma suudan oma keha ka teistmoodi kuulata. Sain aru, millal ma oma käitumisega ise põhjustan olukordi, millele keha reageerib kuidagi füüsiliselt – peavalu või halva enesetundega näiteks. Nii on minu suureks üllatuseks õnnestunud muredest jagu saada ka mõtlemise ja omamoodi mediteerimisega.
Ehk siis kokkuvõttes, hingerahu olen saavutanud heade mõtete, ajavõtmise ja keha-vaimu koostööga. Kõige pisema hirmu puhul üritan kohe aru saada, millest see on tekkinud, mida ma kardan ja mis on kõige hullem, mis juhtuda võib. Kui vaja, räägin sellest mõne sõbraga ja mõtlen kõik lahti enda jaoks. Vahel piisab ka sellest, et ma luban endale hirmu tunda ja mõistan, kui normaalne see on. Lihtsalt ei lase sel hirmul end juhtida ja keskendun heale, mida on mu ümber nii palju.
Loodan, et mu pikk jutt andis Sulle midagi, mida vajasid. Samuti loodan, et Sul läheb kõik kenasti ja jõuad veel beebiootusest rõõmu ka tunda 🙂
