Esileht Ajaviite- ja muud jutud Tõukass vs kodukass

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 43 )

Teema: Tõukass vs kodukass

Postitas:
Kägu

Kas on mingit vahet ka tõukassil ja kodukassil?
Tõukoerte puhul räägitakse kindlatest joontest, mida mingi tõug endas kätkeb jne. Kas kassidega on samuti?

+1
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 15 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

no eks ikka on vahe. Iseloomuvahe, karvkatte vahe jms. Näiteks siiami kasside kohta räägitase, et on äkilisema loomuga ja lastega kokku sobivad vähem. pärsia kassi sa pead kammima ja kord aastas kevadel pügamisse viima, sfinks tahab palju sooja, teda kuskile koduhoovi hiiri püüdama pole mõtet võtta jne.

ka kassidel võib sõltuvalt tõust olla erinevaid terviseprobleeme rohkem. Niiöelda kodukass – see on nagu tavaline krants, sellega on suurem loterii, kas saad mingi pehmeloomulise või on paras põrguline. Kui valid tõukassi, siis juba sõltuvalt tõust saad eeldada, kes on rohkem diivanikaunistus ja kes ripub esimesel võimalusel kardinates. No nagu bernhardiin või taks…

+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

no eks ikka on vahe. Iseloomuvahe, karvkatte vahe jms. Näiteks siiami kasside kohta räägitase, et on äkilisema loomuga ja lastega kokku sobivad vähem. pärsia kassi sa pead kammima ja kord aastas kevadel pügamisse viima, sfinks tahab palju sooja, teda kuskile koduhoovi hiiri püüdama pole mõtet võtta jne.

ka kassidel võib sõltuvalt tõust olla erinevaid terviseprobleeme rohkem. Niiöelda kodukass – see on nagu tavaline krants, sellega on suurem loterii, kas saad mingi pehmeloomulise või on paras põrguline. Kui valid tõukassi, siis juba sõltuvalt tõust saad eeldada, kes on rohkem diivanikaunistus ja kes ripub esimesel võimalusel kardinates. No nagu bernhardiin või taks…

Aga milline tõug oleks rahulik nurruv diivanikaunistus?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 15 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga milline tõug oleks rahulik nurruv diivanikaunistus?

Tavaline kodukass.

Sest pärslane samuti magab enamuse ajast diivanil, aga tal on mingeid probleeme tihti, mille pärast ta on vihane. Noh, kas käisid valet värvi pluusiga vms tarka.
Kodutriibul on savi, mis sul seljas.

+21
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga milline tõug oleks rahulik nurruv diivanikaunistus?

Tavaline kodukass.

Sest pärslane samuti magab enamuse ajast diivanil, aga tal on mingeid probleeme tihti, mille pärast ta on vihane. Noh, kas käisid valet värvi pluusiga vms tarka.

Kodutriibul on savi, mis sul seljas.

Ja täpselt sama loogika järgi saad sa kodutriibiku, kes on aktiivne hullumeelne, ennast katsuda ei lase ja vihkab näiteks mehi või väikeseid lapsi.

Tõukassi puhul on iseloom üks tõuomadustest. Ja kui just mingi nurgapaljundajaga asju ei aja, siis tõule mitteomase temperamendi ja käitumisega kasse korralik aretaja aretuses ei kasuta, et mitte neid valesid iseloomujooni edasi kanda. Teemaalgatajal soovitan külastada kassinäitust, vaadata erinevaid tõuge ja teha kasvatajatega juttu. Saad kõige paremini info kätte, milline kass sulle meeldib, mis iseloomuga pead arvestama jne. Augustis on näiteks Tallinnas suur rahvusvaheline kassinäitus. Infot kassiklubi Felix lehelt.

Võiksin ju muidugi sulle soovitada ka sobivaid tõuge, kuid lisaks iseloomule on tõuomaduseks ka väljanägemine ja hooldusvajadus, seega teadmata kas tahad lühi- või pikakarvalist, suurt või väikest ja palju viitsid kassiga vaeva näha, ei oska niisama lambist soovitama hakata.

+6
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

No ma pakun, et kui tahad nurruvat diivanikaunistust, siis alusta sellest, et võtad emase kassi, aga kindlasti pead steriliseerima, sest emasel on jooksuajad päris hullud. Kui ei ole plaanis poegasid saada, siis opp, kui on mõte, et äkki kunagi ikka poegika, siis kassidele on olemas hormoonsüst, mida tuleb teha teatud aja tagant. Arvesta sellega, et alati on emane kass pisut väiksem kui isane kass.

Kui võtad isase, siis ka kindlasti opp teha, kui pole plaanis tõukassi paaritamiseks “välja laenutada”.

Tõukassidest näiteks vene sinine, birma kass, maine coon ja siberi kassid on laisemad. Aga vene sinisega vast on kõige vähem vaeva, nad pole nii karvased kui teised mainitud.

Kodutriibikud võivad ka olla väga rahulikud, aga eks see sõltub ka nende lapsepõlvest. Kui võtad varjupaigast, siis seal on paljudel kassidel mingi trauma selja taga, millega pead terve elu arvestama.

Minu varjupaigast võetud kass näiteks ei talu üldse mingeid selliseid helisid kui keegi auto uksega paugutab, kui auto peatub majale liiga lähedal vms. Hakkab urisema, ikka kohe kõvasti uriseb ja on hirmu täis. Pole varem teistel kassidel sellist asja näinud, nii et see on tal mingi varasema üleelamisega seoses. Ja kassidel on pikk mälu. Muul ajal, kui autojama pole, siis on rahulik ja magab, hästi sõbralik, kõht muudkui püsti. Aga õue minna ei julge üldse, ka hakkab urisema. Ega ma ei aja ka.

Noor kass nagunii ei ole kunagi täiesti rahulik, eks esimestel eluaastatel pead temaga ikka mängima ka, mida vanemaks saab, seda laisemaks muutub.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kõige lihtsam ja meeldivam oleks võtta varjupaigast kindel loom, kuna sealsete kasside iseloom on varjupaiga töötajatele hästi teada. Võtad ühendust, räägid ära, millist kassi otsid, ja sulle leitakse sobiv kiisu, keda võid siis paitamas käia ja vaadata, kas ta sulle tõesti see õige on. Lisaks teeksid suure heateo, andes hüljatud loomale uue võimaluse elus.

+10
-2
Please wait...

Postitas:
talent

ka kassidel võib sõltuvalt tõust olla erinevaid terviseprobleeme rohkem.

Seda küll. Tõukassid (mul koertega kogemused puuduvad) on nõrgema tervisega – nagu lilled vs umbrohi.
Mul on elu aeg ja praegugi olnud Norra metskassid. Parajalt isesiesvad ja parajalt memmekad.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, ma ka soovitaksin vaadata varjupaigast täiskasvanud kassi, kes iseloomult sobivaim näib. Jääb küll ära see nunnu kassipoja kasvatamise periood, aga pole ka ohtu, et loodetud sülekassi asemel näiteks saad sellise iseteadva tüübi, kes astub pai järele ka ligi siis, kui ise tahab – ja seda juhtub ehk neli korda aastas.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige lihtsam ja meeldivam oleks võtta varjupaigast kindel loom, kuna sealsete kasside iseloom on varjupaiga töötajatele hästi teada.

Väga loogiline.
Sest hea iseloomuga kassid jagatakse välja ja kehva iseloomuga isendid lähevad pressi alla. Kadu on umbes 50% ja nende päästmiseks ei võte mitte keegi midagi ette.

0
-13
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Varjupaigast võttes on ehk veel kõige mõistlikum pöörduda mõne väiksema tegija poole a la Gabriel http://gabrieliloomadeelu.eu/, kes on iga oma kasvandiku eripärade ja iseloomuga põhjalikumalt tuttavad. Suurtes varupaikades ei jää töötajatel paratamatult aega iga isendi eripäradesse süvenemiseks.

Olen ise 48a kassidega koos elanud ja võin öelda, et parima iseloomuga ja inimsõbralikumad kassid on olnud just need, kes on suuremast peast nö “tänavalt” võetud … nad on ikka NII tänulikud uue võimaluse eest 🙂

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga milline tõug oleks rahulik nurruv diivanikaunistus?

Tavaline kodukass.

Sest pärslane samuti magab enamuse ajast diivanil, aga tal on mingeid probleeme tihti, mille pärast ta on vihane. Noh, kas käisid valet värvi pluusiga vms tarka.

Kodutriibul on savi, mis sul seljas.

Ja täpselt sama loogika järgi saad sa kodutriibiku, kes on aktiivne hullumeelne, ennast katsuda ei lase ja vihkab näiteks mehi või väikeseid lapsi.

Tõukassi puhul on iseloom üks tõuomadustest. Ja kui just mingi nurgapaljundajaga asju ei aja, siis tõule mitteomase temperamendi ja käitumisega kasse korralik aretaja aretuses ei kasuta, et mitte neid valesid iseloomujooni edasi kanda. Teemaalgatajal soovitan külastada kassinäitust, vaadata erinevaid tõuge ja teha kasvatajatega juttu. Saad kõige paremini info kätte, milline kass sulle meeldib, mis iseloomuga pead arvestama jne. Augustis on näiteks Tallinnas suur rahvusvaheline kassinäitus. Infot kassiklubi Felix lehelt.

Võiksin ju muidugi sulle soovitada ka sobivaid tõuge, kuid lisaks iseloomule on tõuomaduseks ka väljanägemine ja hooldusvajadus, seega teadmata kas tahad lühi- või pikakarvalist, suurt või väikest ja palju viitsid kassiga vaeva näha, ei oska niisama lambist soovitama hakata.

Tahaks suurt ja pikakarvalist. Olen ise vaatanud Maine Coone’e ja Norra metskasse, aga ei ole ole ikkagi aru saanud, kas need tahaksid korteris elada ja diivanil nurru lüüa. Või pigem nendega tekib see probleem, et nad tunnevad end korteris vangis olevat ja kui neid õue ei lasta, siis muutuvad närviliseks ja kiuslikuks, ehk isegi vägivaldseks?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 15 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga milline tõug oleks rahulik nurruv diivanikaunistus?

Tavaline kodukass.

Sest pärslane samuti magab enamuse ajast diivanil, aga tal on mingeid probleeme tihti, mille pärast ta on vihane. Noh, kas käisid valet värvi pluusiga vms tarka.

Kodutriibul on savi, mis sul seljas.

Ja täpselt sama loogika järgi saad sa kodutriibiku, kes on aktiivne hullumeelne, ennast katsuda ei lase ja vihkab näiteks mehi või väikeseid lapsi.

Tõukassi puhul on iseloom üks tõuomadustest. Ja kui just mingi nurgapaljundajaga asju ei aja, siis tõule mitteomase temperamendi ja käitumisega kasse korralik aretaja aretuses ei kasuta, et mitte neid valesid iseloomujooni edasi kanda. Teemaalgatajal soovitan külastada kassinäitust, vaadata erinevaid tõuge ja teha kasvatajatega juttu. Saad kõige paremini info kätte, milline kass sulle meeldib, mis iseloomuga pead arvestama jne. Augustis on näiteks Tallinnas suur rahvusvaheline kassinäitus. Infot kassiklubi Felix lehelt.

Võiksin ju muidugi sulle soovitada ka sobivaid tõuge, kuid lisaks iseloomule on tõuomaduseks ka väljanägemine ja hooldusvajadus, seega teadmata kas tahad lühi- või pikakarvalist, suurt või väikest ja palju viitsid kassiga vaeva näha, ei oska niisama lambist soovitama hakata.

Tahaks suurt ja pikakarvalist. Olen ise vaatanud Maine Coone’e ja Norra metskasse, aga ei ole ole ikkagi aru saanud, kas need tahaksid korteris elada ja diivanil nurru lüüa. Või pigem nendega tekib see probleem, et nad tunnevad end korteris vangis olevat ja kui neid õue ei lasta, siis muutuvad närviliseks ja kiuslikuks, ehk isegi vägivaldseks?

No kas sa tahad looma pereliikmeks või pead teda padjana, selles tuleks enne selgusele saada. Ma ise ei kujuta ette looma, kes peremehe tahte kohaselt peaks kipskuju või diivanipatja mängima. Kuidagi julm tundub. Loom on loom, ta tahab ka muud kui 24/7 käsku täita ja iluasi olla.
Mul on nõrkus punaste kasside vastu, aga minu kogemus kolmega (+ kahe tuttava omad), et ka nende tervis on nõrgapoolne. Ükski mu kassidest pole üle 8 aasta elanud 🙁 Samas üks triibik on juba pensionär (16), teine auväärne 10, ema kaks õdedest musta “krantsi” 12. Minu punased on kõik varakult läinud (kõigil ka probleem kõhuga).
Praegune punane on 4 ja igati aktiivne vabakäigukass. Elame maal, naaber samuti suur kassiarmastaja, omavahel probleeme ei ole (peenras käimine vm).
Minu kass on leitud imikuna metsast – teatavasti emakass käib sedasi poegi “kaotamas”. Ta on 100% “minu” loom, me käime kogu aeg koos ja magame ka koos ühel padjal. Aga päevade kaupa ta kindlasti diivanil ei ole, ka siis mitte, kui mina seal istun.
Pensakas jälle magab hea meelega, aga ainult raamaturiiulis. Ühtegi patja alla ei taha – kõik lükkab maha. Õues ei käi, kardab kõiksuguseid asju ja hääli.
Teine triibik on jälle 100% mehe “oma”, me isegi omavahel ei saa suuremat läbi, kuigi oleme kõik see aeg koos elanud. Tema võiks küll diivanikass olla, aga ainult koos mehega. Kui mees lahkub, lahkub ka kass. Tema saime tuttavatelt, võtmise hetkel oli ca 4-kuune ja ilma igasuguse ettevalmistuseta ronis mehe püksisäärtpidi üles ja “võttiski” omale peremehe. Mina võin süüa panna või liivakasti puhastada. Käib õues, aga minu kutsumise peale ei tule.

Tahan öelda, et iga loom on oma iseloomuga ja kuskil pole garantiid, et varjupaigas vm kinnitatud “rahulik süleloom” ei võiks uude koju saabudes teistsugust iseloomu näidata. Vägisi kedagi diivanipadjaks teha küll ei saa.

+14
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga milline tõug oleks rahulik nurruv diivanikaunistus?

Tavaline kodukass.

Sest pärslane samuti magab enamuse ajast diivanil, aga tal on mingeid probleeme tihti, mille pärast ta on vihane. Noh, kas käisid valet värvi pluusiga vms tarka.

Kodutriibul on savi, mis sul seljas.

Ja täpselt sama loogika järgi saad sa kodutriibiku, kes on aktiivne hullumeelne, ennast katsuda ei lase ja vihkab näiteks mehi või väikeseid lapsi.

Tõukassi puhul on iseloom üks tõuomadustest. Ja kui just mingi nurgapaljundajaga asju ei aja, siis tõule mitteomase temperamendi ja käitumisega kasse korralik aretaja aretuses ei kasuta, et mitte neid valesid iseloomujooni edasi kanda. Teemaalgatajal soovitan külastada kassinäitust, vaadata erinevaid tõuge ja teha kasvatajatega juttu. Saad kõige paremini info kätte, milline kass sulle meeldib, mis iseloomuga pead arvestama jne. Augustis on näiteks Tallinnas suur rahvusvaheline kassinäitus. Infot kassiklubi Felix lehelt.

Võiksin ju muidugi sulle soovitada ka sobivaid tõuge, kuid lisaks iseloomule on tõuomaduseks ka väljanägemine ja hooldusvajadus, seega teadmata kas tahad lühi- või pikakarvalist, suurt või väikest ja palju viitsid kassiga vaeva näha, ei oska niisama lambist soovitama hakata.

Tahaks suurt ja pikakarvalist. Olen ise vaatanud Maine Coone’e ja Norra metskasse, aga ei ole ole ikkagi aru saanud, kas need tahaksid korteris elada ja diivanil nurru lüüa. Või pigem nendega tekib see probleem, et nad tunnevad end korteris vangis olevat ja kui neid õue ei lasta, siis muutuvad närviliseks ja kiuslikuks, ehk isegi vägivaldseks?

No kas sa tahad looma pereliikmeks või pead teda padjana, selles tuleks enne selgusele saada. Ma ise ei kujuta ette looma, kes peremehe tahte kohaselt peaks kipskuju või diivanipatja mängima. Kuidagi julm tundub. Loom on loom, ta tahab ka muud kui 24/7 käsku täita ja iluasi olla.

Mul on nõrkus punaste kasside vastu, aga minu kogemus kolmega (+ kahe tuttava omad), et ka nende tervis on nõrgapoolne. Ükski mu kassidest pole üle 8 aasta elanud 🙁 Samas üks triibik on juba pensionär (16), teine auväärne 10, ema kaks õdedest musta “krantsi” 12. Minu punased on kõik varakult läinud (kõigil ka probleem kõhuga).

Praegune punane on 4 ja igati aktiivne vabakäigukass. Elame maal, naaber samuti suur kassiarmastaja, omavahel probleeme ei ole (peenras käimine vm).

Minu kass on leitud imikuna metsast – teatavasti emakass käib sedasi poegi “kaotamas”. Ta on 100% “minu” loom, me käime kogu aeg koos ja magame ka koos ühel padjal. Aga päevade kaupa ta kindlasti diivanil ei ole, ka siis mitte, kui mina seal istun.

Pensakas jälle magab hea meelega, aga ainult raamaturiiulis. Ühtegi patja alla ei taha – kõik lükkab maha. Õues ei käi, kardab kõiksuguseid asju ja hääli.

Teine triibik on jälle 100% mehe “oma”, me isegi omavahel ei saa suuremat läbi, kuigi oleme kõik see aeg koos elanud. Tema võiks küll diivanikass olla, aga ainult koos mehega. Kui mees lahkub, lahkub ka kass. Tema saime tuttavatelt, võtmise hetkel oli ca 4-kuune ja ilma igasuguse ettevalmistuseta ronis mehe püksisäärtpidi üles ja “võttiski” omale peremehe. Mina võin süüa panna või liivakasti puhastada. Käib õues, aga minu kutsumise peale ei tule.

Tahan öelda, et iga loom on oma iseloomuga ja kuskil pole garantiid, et varjupaigas vm kinnitatud “rahulik süleloom” ei võiks uude koju saabudes teistsugust iseloomu näidata. Vägisi kedagi diivanipadjaks teha küll ei saa.

Jah arusaadav, aga ma ei pea seda silmas. Loomulikult ei pea kass KOGUAEG süles v diivanil nurru lööma, aga kindel on ka see, et õues ta käima ei hakkaks, seega peaks olema rahuliku loomu ja vähese tegutsemisvajadusega. Kui on aktiivne loom, siis ilmselgelt ei taha ta toas ju püsida ja muutub närviliseks.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 15 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen pidanud läbi aastakümnete mõlemaid. Kolme eri tõugu (bengal, briti lühikarvaline ja Maine coon) ja nö kodukasse. Tõug määrab väga vähe, annab ainult mingi aimduse, eelkõige välimusest. Olen näinud täielikku memmekat ja laiskvorsti bengalit, kellega käidi isegi arstide vahet et aru saada, miks ta selline on. Tuligi välja, et tervis korras, lihtsalt rahulik kass. Samuti oli endal äärmiselt kehva iseloomuga Maine coon, kes kargas jalga nii mulle kui külalistele.
Ainus kindel variant on võtta täiskasvanud kass, kellega on piisavalt tutvutud. Vahet siis pole, kas tõu- või kodukass. Kassipojana ei tea kunagi, ainult välimust tead ette, aga seda näeb ka kodukassi puhul, milline kass sealt tuleb.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen pidanud läbi aastakümnete mõlemaid. Kolme eri tõugu (bengal, briti lühikarvaline ja Maine coon) ja nö kodukasse. Tõug määrab väga vähe, annab ainult mingi aimduse, eelkõige välimusest. Olen näinud täielikku memmekat ja laiskvorsti bengalit, kellega käidi isegi arstide vahet et aru saada, miks ta selline on. Tuligi välja, et tervis korras, lihtsalt rahulik kass. Samuti oli endal äärmiselt kehva iseloomuga Maine coon, kes kargas jalga nii mulle kui külalistele.

Ainus kindel variant on võtta täiskasvanud kass, kellega on piisavalt tutvutud. Vahet siis pole, kas tõu- või kodukass. Kassipojana ei tea kunagi, ainult välimust tead ette, aga seda näeb ka kodukassi puhul, milline kass sealt tuleb.

Ega ega pole garantiid ka ilmselt täiskasvanud kassi puhul, sest uues keskkonnas võib ta hakata sootuks teisiti käituma kui senini. Ehk siis ikkagi igas mõttes loterii. Tõukoertega õnnesk nii pole (olen ise koerapidaja).

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 15 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tõukassi ja tänavakasssi võrdlust ei oska tuua. Küll aga võib ka üks kass aastatega palju muutuda. Meie saime oma kassi 6 aastat tagasi (soovimata) kingitusena sugulaselt. Tegemist oli tänavalt leitud kassipojaga kes paaniliselt kartis inimesi ja igal võimalusel hammustas. Algul mu mees isegi arvas, et võiksime ta varjupaikka viia, sest polnud ju meie soov seda kassi võtta ja et on mõttetu sellist metslast pidada. Mul hakkas aga loomast kahju ning jätsin alles. Algul oli temaga raske, aga ajaga harjus ja hakkas mind usaldama. Kuskil 2-3 aastasena hakkas ka meest usaldama. Praegu on ta ka enamasti omaette, aga paaril korral päevas tuleb hellusehoog ja siis ronib sülle ja nõuab paisid. Ka öösiti tuleb kaissu magama ja lähedust otsima. külalistest hoiab siiamaani eemale, aga niisama kunagi ei ründa ja pole enam aastaid hammustanud.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tõukassi ja tänavakasssi võrdlust ei oska tuua. Küll aga võib ka üks kass aastatega palju muutuda. Meie saime oma kassi 6 aastat tagasi (soovimata) kingitusena sugulaselt. Tegemist oli tänavalt leitud kassipojaga kes paaniliselt kartis inimesi ja igal võimalusel hammustas. Algul mu mees isegi arvas, et võiksime ta varjupaikka viia, sest polnud ju meie soov seda kassi võtta ja et on mõttetu sellist metslast pidada. Mul hakkas aga loomast kahju ning jätsin alles. Algul oli temaga raske, aga ajaga harjus ja hakkas mind usaldama. Kuskil 2-3 aastasena hakkas ka meest usaldama. Praegu on ta ka enamasti omaette, aga paaril korral päevas tuleb hellusehoog ja siis ronib sülle ja nõuab paisid. Ka öösiti tuleb kaissu magama ja lähedust otsima. külalistest hoiab siiamaani eemale, aga niisama kunagi ei ründa ja pole enam aastaid hammustanud.

Metsikud kassid harjuvad pea kõik kui neile aega anda. Kõik keda näinud olen, on hiljem väga seltsivad tüübid olnud.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tõukassi ja tänavakasssi võrdlust ei oska tuua. Küll aga võib ka üks kass aastatega palju muutuda. Meie saime oma kassi 6 aastat tagasi (soovimata) kingitusena sugulaselt. Tegemist oli tänavalt leitud kassipojaga kes paaniliselt kartis inimesi ja igal võimalusel hammustas. Algul mu mees isegi arvas, et võiksime ta varjupaikka viia, sest polnud ju meie soov seda kassi võtta ja et on mõttetu sellist metslast pidada. Mul hakkas aga loomast kahju ning jätsin alles. Algul oli temaga raske, aga ajaga harjus ja hakkas mind usaldama. Kuskil 2-3 aastasena hakkas ka meest usaldama. Praegu on ta ka enamasti omaette, aga paaril korral päevas tuleb hellusehoog ja siis ronib sülle ja nõuab paisid. Ka öösiti tuleb kaissu magama ja lähedust otsima. külalistest hoiab siiamaani eemale, aga niisama kunagi ei ründa ja pole enam aastaid hammustanud.

Metsikud kassid harjuvad pea kõik kui neile aega anda. Kõik keda näinud olen, on hiljem väga seltsivad tüübid olnud.

Jah, aga teemaks on erinevate kassitõugude omadused. Saan siis aga aru, et neid pole.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 15 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tahaks suurt ja pikakarvalist. Olen ise vaatanud Maine Coone’e ja Norra metskasse, aga ei ole ole ikkagi aru saanud, kas need tahaksid korteris elada ja diivanil nurru lüüa. Või pigem nendega tekib see probleem, et nad tunnevad end korteris vangis olevat ja kui neid õue ei lasta, siis muutuvad närviliseks ja kiuslikuks, ehk isegi vägivaldseks?

Mul on kolm Maine Cooni, seega nende osas oskan sulle nõu anda küll.

Kõige vanem kass on võetud siitsamast Eestist kasvatajalt, kes hiljem osutus saripaljundajaks ning kelle kasside tervisega on pidevalt hädad olnud. Isegi ajakirjanduses on temast juttu olnud. Minu kass on küll terve, aga paraku ei olnud tema sotsialiseerimisega eriti vaeva nähtud ja praegugi nelja aastaselt on ta veidi labiilse närvikavaga. Kodus käitub nii omade kui võõrastega ideaalselt, aga näiteks näitusele temaga minna ei saaks, sest see tekitaks talle tohutult stressi.

Teine Coon on võetud Lätist väga healt kasvatajalt. Ja ka kolmas kass on samast kasvandusest. Nende kasside närvikava on korras, stressitase mingi arstilkäigu või näituse peale rivist välja ei lähe.

Kõik mu kolm kassi on väga inimlembesed ja rahulikud. Maine Coonil on see suure looma majesteetlikkus, liigutused on väljamõõdetud ja elegantsed. Suletutti ajavad taga nagu kõik teisedki kassid, aga põhilise aja veedavad kuskil su läheduses sind jälgides, jalgade ümber nühkides, arvuti klaviatuuril istudes sel ajal kui sa tahad tööd teha ja assisteerides pesupesemisel, söögitegemisel, koristamisel ja kõigi muude toimetuste juures.

Minu kassid on toakassid ja ei ole nad sellest kuidagi närviliseks läinud, ega kedagi sellepärast ründama hakanud. Kärbsele ehk teevad liiga, kui see aknaklaasi vastas piniseb, aga ei lastele ega täiskasvanutele küüsi ei näidata, hambaid sisse ei lööda ja kui miski ei meeldi, siis lastakse lihtsalt jalga. Ma ei kujutagi ette, kuidas muud moodi saaks selliseid 10kiloseid loomi kammida või pesta. Kui nad tahaks, siis nad võiks mu väikese sõrme krõmpsuga läbi hammustada. Aga nad ei taha.

Maine Cooni puhul tuleb arvestada sellega, et kuna tegemist on tavakassist umbes kaks korda suurema kassiga, siis ajab ta tavakassist ka kaks korda rohkem karva. Ja nad on pikakarvalised, seega karvu hakkab olema igal pool. Sama kehtib ka kassi junnide kohta – kaks korda suuremad kui tavalisel kassil 🙂 Karvahooldus on oluline, pikakarvalist kassi peab kammima ja sellega tasub harjutada juba väiksest peale. Kui ei kammi, tulevad pusad ja neid on juba keerulisem lahti harutada kui kassi regulaarselt kammiga üle käia. Lisaks tuleb kammides ka osa sellest lahtisest karvast ära, seega elamises karva vähem.

Kuna Maine Cooni kasukas on loodud hakkama saama karmide ilmastikuoludega ja vett hülgama, siis paraku ei saa ilma kassi pesemata hakkama. Vajaduse tihedus sõltub värvist ja seega ka karvatüübist – eri värvi kassidel on erinev karvatüüp. Mõni muutub rasuseks kiiremini, mõni aeglasemalt aga lõppkokkuvõttes peab mingi regulaarsusega teda ikka vannitama. Rasune karv pulstub kiiremini, seega vahepeal kassi vannitamine vähendab jälle kammimise sagedust ja pusade eemaldamist. Aga pesemist ei tasu karta. Jällegi tasub kassi sellega harjutada juba väiksest peast, aga midagi ületamatut seal ei ole. Ma pesen oma kõige vanemat kassi kord poolaastas, temaga ma näitustel ei käi ja selline regulaarsus sobib selleks, et tema karva korras hoida. Teised kaks saavad pesu peaaegu iga kuu, aga seda näitusegraafiku tõttu – näitusele ei lähe keegi pesemata kassiga. Ja naisterahvas saab 10kilose kassi pesemisega suurepäraselt ka üksinda hakkama, ei mingeid inim- ega loomohvreid.

Maine Coonide tõule omased nõrgad kohad on süda ja liigesed – täpselt nagu suurekasvuliste koerte puhul. Seega on oluline, et vanematel oleks tehtud terviseuuringud. Iga korralik kasvataja neid ka teeb. Kui ei ole uuringuid ette näidata, vali teine kasvataja!

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Loen ja imestan – sellist hullu nagu naabrite bengal ei tea ma veel teist – tige ja kuri kass.
Samas ise olen pidanud tänavalt, kuurist leitud no-name kasse, üks sai võetud ka kodukassi pojana. Iseloomud seisnast seina, üks emane ainult magas, õues ei käinud, teine emane puges igalt poolt läbi, hüppas teise korruse aknast alla jne.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Loen ja imestan – sellist hullu nagu naabrite bengal ei tea ma veel teist – tige ja kuri kass.

Samas ise olen pidanud tänavalt, kuurist leitud no-name kasse, üks sai võetud ka kodukassi pojana. Iseloomud seisnast seina, üks emane ainult magas, õues ei käinud, teine emane puges igalt poolt läbi, hüppas teise korruse aknast alla jne.

Aga bengal ongi väga aktiivne tõug, mitte mingil juhul diivanikaunistus. Ja kui tema aktiivsusele rakendust ei leita ja temaga piisavalt palju ei tegeleta, siis pole ime kui hakkab oma energia ülejääke väljendama agressiivsusena. Ma ei saa aru, mida siin imestada on.

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga milline tõug oleks rahulik nurruv diivanikaunistus?

Tavaline kodukass.

Sest pärslane samuti magab enamuse ajast diivanil, aga tal on mingeid probleeme tihti, mille pärast ta on vihane. Noh, kas käisid valet värvi pluusiga vms tarka.

Kodutriibul on savi, mis sul seljas.

Ja täpselt sama loogika järgi saad sa kodutriibiku, kes on aktiivne hullumeelne, ennast katsuda ei lase ja vihkab näiteks mehi või väikeseid lapsi.

Tõukassi puhul on iseloom üks tõuomadustest. Ja kui just mingi nurgapaljundajaga asju ei aja, siis tõule mitteomase temperamendi ja käitumisega kasse korralik aretaja aretuses ei kasuta, et mitte neid valesid iseloomujooni edasi kanda. Teemaalgatajal soovitan külastada kassinäitust, vaadata erinevaid tõuge ja teha kasvatajatega juttu. Saad kõige paremini info kätte, milline kass sulle meeldib, mis iseloomuga pead arvestama jne. Augustis on näiteks Tallinnas suur rahvusvaheline kassinäitus. Infot kassiklubi Felix lehelt.

Võiksin ju muidugi sulle soovitada ka sobivaid tõuge, kuid lisaks iseloomule on tõuomaduseks ka väljanägemine ja hooldusvajadus, seega teadmata kas tahad lühi- või pikakarvalist, suurt või väikest ja palju viitsid kassiga vaeva näha, ei oska niisama lambist soovitama hakata.

Tahaks suurt ja pikakarvalist. Olen ise vaatanud Maine Coone’e ja Norra metskasse, aga ei ole ole ikkagi aru saanud, kas need tahaksid korteris elada ja diivanil nurru lüüa. Või pigem nendega tekib see probleem, et nad tunnevad end korteris vangis olevat ja kui neid õue ei lasta, siis muutuvad närviliseks ja kiuslikuks, ehk isegi vägivaldseks?

Coonid küll korterikassid ei ole, see on selline kassitõug, millel on aluskarv ja tean paljusid, kes on lausa välipuuri võimaluse ehitanud maja külge. Mul endal käivad raadiopiirdega väljas. Õudsed memmekad ja kleepekad, sammugi ei jää maha, koguaeg saba taga 😀

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

no eks ikka on vahe. Iseloomuvahe, karvkatte vahe jms. Näiteks siiami kasside kohta räägitase, et on äkilisema loomuga ja lastega kokku sobivad vähem. pärsia kassi sa pead kammima ja kord aastas kevadel pügamisse viima, sfinks tahab palju sooja, teda kuskile koduhoovi hiiri püüdama pole mõtet võtta jne.

ka kassidel võib sõltuvalt tõust olla erinevaid terviseprobleeme rohkem. Niiöelda kodukass – see on nagu tavaline krants, sellega on suurem loterii, kas saad mingi pehmeloomulise või on paras põrguline. Kui valid tõukassi, siis juba sõltuvalt tõust saad eeldada, kes on rohkem diivanikaunistus ja kes ripub esimesel võimalusel kardinates. No nagu bernhardiin või taks…

Aga milline tõug oleks rahulik nurruv diivanikaunistus?

egiptuse mau mul selline diivanil nurruja, uksele vastu tulija, kaisus magaja, koos käime ka vetsus

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tõugudest ehk siis Birma kass.
http://www.esticat.org/birma/

Kaunis välimus ja iseloom.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tahaks suurt ja pikakarvalist. Olen ise vaatanud Maine Coone’e ja Norra metskasse, aga ei ole ole ikkagi aru saanud, kas need tahaksid korteris elada ja diivanil nurru lüüa. Või pigem nendega tekib see probleem, et nad tunnevad end korteris vangis olevat ja kui neid õue ei lasta, siis muutuvad närviliseks ja kiuslikuks, ehk isegi vägivaldseks?

Mul on kolm Maine Cooni, seega nende osas oskan sulle nõu anda küll.

Kõige vanem kass on võetud siitsamast Eestist kasvatajalt, kes hiljem osutus saripaljundajaks ning kelle kasside tervisega on pidevalt hädad olnud. Isegi ajakirjanduses on temast juttu olnud. Minu kass on küll terve, aga paraku ei olnud tema sotsialiseerimisega eriti vaeva nähtud ja praegugi nelja aastaselt on ta veidi labiilse närvikavaga. Kodus käitub nii omade kui võõrastega ideaalselt, aga näiteks näitusele temaga minna ei saaks, sest see tekitaks talle tohutult stressi.

Teine Coon on võetud Lätist väga healt kasvatajalt. Ja ka kolmas kass on samast kasvandusest. Nende kasside närvikava on korras, stressitase mingi arstilkäigu või näituse peale rivist välja ei lähe.

Kõik mu kolm kassi on väga inimlembesed ja rahulikud. Maine Coonil on see suure looma majesteetlikkus, liigutused on väljamõõdetud ja elegantsed. Suletutti ajavad taga nagu kõik teisedki kassid, aga põhilise aja veedavad kuskil su läheduses sind jälgides, jalgade ümber nühkides, arvuti klaviatuuril istudes sel ajal kui sa tahad tööd teha ja assisteerides pesupesemisel, söögitegemisel, koristamisel ja kõigi muude toimetuste juures.

Minu kassid on toakassid ja ei ole nad sellest kuidagi närviliseks läinud, ega kedagi sellepärast ründama hakanud. Kärbsele ehk teevad liiga, kui see aknaklaasi vastas piniseb, aga ei lastele ega täiskasvanutele küüsi ei näidata, hambaid sisse ei lööda ja kui miski ei meeldi, siis lastakse lihtsalt jalga. Ma ei kujutagi ette, kuidas muud moodi saaks selliseid 10kiloseid loomi kammida või pesta. Kui nad tahaks, siis nad võiks mu väikese sõrme krõmpsuga läbi hammustada. Aga nad ei taha.

Maine Cooni puhul tuleb arvestada sellega, et kuna tegemist on tavakassist umbes kaks korda suurema kassiga, siis ajab ta tavakassist ka kaks korda rohkem karva. Ja nad on pikakarvalised, seega karvu hakkab olema igal pool. Sama kehtib ka kassi junnide kohta – kaks korda suuremad kui tavalisel kassil 🙂 Karvahooldus on oluline, pikakarvalist kassi peab kammima ja sellega tasub harjutada juba väiksest peale. Kui ei kammi, tulevad pusad ja neid on juba keerulisem lahti harutada kui kassi regulaarselt kammiga üle käia. Lisaks tuleb kammides ka osa sellest lahtisest karvast ära, seega elamises karva vähem.

Kuna Maine Cooni kasukas on loodud hakkama saama karmide ilmastikuoludega ja vett hülgama, siis paraku ei saa ilma kassi pesemata hakkama. Vajaduse tihedus sõltub värvist ja seega ka karvatüübist – eri värvi kassidel on erinev karvatüüp. Mõni muutub rasuseks kiiremini, mõni aeglasemalt aga lõppkokkuvõttes peab mingi regulaarsusega teda ikka vannitama. Rasune karv pulstub kiiremini, seega vahepeal kassi vannitamine vähendab jälle kammimise sagedust ja pusade eemaldamist. Aga pesemist ei tasu karta. Jällegi tasub kassi sellega harjutada juba väiksest peast, aga midagi ületamatut seal ei ole. Ma pesen oma kõige vanemat kassi kord poolaastas, temaga ma näitustel ei käi ja selline regulaarsus sobib selleks, et tema karva korras hoida. Teised kaks saavad pesu peaaegu iga kuu, aga seda näitusegraafiku tõttu – näitusele ei lähe keegi pesemata kassiga. Ja naisterahvas saab 10kilose kassi pesemisega suurepäraselt ka üksinda hakkama, ei mingeid inim- ega loomohvreid.

Maine Coonide tõule omased nõrgad kohad on süda ja liigesed – täpselt nagu suurekasvuliste koerte puhul. Seega on oluline, et vanematel oleks tehtud terviseuuringud. Iga korralik kasvataja neid ka teeb. Kui ei ole uuringuid ette näidata, vali teine kasvataja!

Kuidas on Maine Coonidel läbisaamine koertega?
Js kuidas lood nn sirtsutamisega?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 15 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tõugudest ehk siis Birma kass.

http://www.esticat.org/birma/

Kaunis välimus ja iseloom.

Jah, Birma kassid on imeilusad.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 15 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tahaks suurt ja pikakarvalist. Olen ise vaatanud Maine Coone’e ja Norra metskasse, aga ei ole ole ikkagi aru saanud, kas need tahaksid korteris elada ja diivanil nurru lüüa. Või pigem nendega tekib see probleem, et nad tunnevad end korteris vangis olevat ja kui neid õue ei lasta, siis muutuvad närviliseks ja kiuslikuks, ehk isegi vägivaldseks?

Mul on kolm Maine Cooni, seega nende osas oskan sulle nõu anda küll.

Kõige vanem kass on võetud siitsamast Eestist kasvatajalt, kes hiljem osutus saripaljundajaks ning kelle kasside tervisega on pidevalt hädad olnud. Isegi ajakirjanduses on temast juttu olnud. Minu kass on küll terve, aga paraku ei olnud tema sotsialiseerimisega eriti vaeva nähtud ja praegugi nelja aastaselt on ta veidi labiilse närvikavaga. Kodus käitub nii omade kui võõrastega ideaalselt, aga näiteks näitusele temaga minna ei saaks, sest see tekitaks talle tohutult stressi.

Teine Coon on võetud Lätist väga healt kasvatajalt. Ja ka kolmas kass on samast kasvandusest. Nende kasside närvikava on korras, stressitase mingi arstilkäigu või näituse peale rivist välja ei lähe.

Kõik mu kolm kassi on väga inimlembesed ja rahulikud. Maine Coonil on see suure looma majesteetlikkus, liigutused on väljamõõdetud ja elegantsed. Suletutti ajavad taga nagu kõik teisedki kassid, aga põhilise aja veedavad kuskil su läheduses sind jälgides, jalgade ümber nühkides, arvuti klaviatuuril istudes sel ajal kui sa tahad tööd teha ja assisteerides pesupesemisel, söögitegemisel, koristamisel ja kõigi muude toimetuste juures.

Minu kassid on toakassid ja ei ole nad sellest kuidagi närviliseks läinud, ega kedagi sellepärast ründama hakanud. Kärbsele ehk teevad liiga, kui see aknaklaasi vastas piniseb, aga ei lastele ega täiskasvanutele küüsi ei näidata, hambaid sisse ei lööda ja kui miski ei meeldi, siis lastakse lihtsalt jalga. Ma ei kujutagi ette, kuidas muud moodi saaks selliseid 10kiloseid loomi kammida või pesta. Kui nad tahaks, siis nad võiks mu väikese sõrme krõmpsuga läbi hammustada. Aga nad ei taha.

Maine Cooni puhul tuleb arvestada sellega, et kuna tegemist on tavakassist umbes kaks korda suurema kassiga, siis ajab ta tavakassist ka kaks korda rohkem karva. Ja nad on pikakarvalised, seega karvu hakkab olema igal pool. Sama kehtib ka kassi junnide kohta – kaks korda suuremad kui tavalisel kassil 🙂 Karvahooldus on oluline, pikakarvalist kassi peab kammima ja sellega tasub harjutada juba väiksest peale. Kui ei kammi, tulevad pusad ja neid on juba keerulisem lahti harutada kui kassi regulaarselt kammiga üle käia. Lisaks tuleb kammides ka osa sellest lahtisest karvast ära, seega elamises karva vähem.

Kuna Maine Cooni kasukas on loodud hakkama saama karmide ilmastikuoludega ja vett hülgama, siis paraku ei saa ilma kassi pesemata hakkama. Vajaduse tihedus sõltub värvist ja seega ka karvatüübist – eri värvi kassidel on erinev karvatüüp. Mõni muutub rasuseks kiiremini, mõni aeglasemalt aga lõppkokkuvõttes peab mingi regulaarsusega teda ikka vannitama. Rasune karv pulstub kiiremini, seega vahepeal kassi vannitamine vähendab jälle kammimise sagedust ja pusade eemaldamist. Aga pesemist ei tasu karta. Jällegi tasub kassi sellega harjutada juba väiksest peast, aga midagi ületamatut seal ei ole. Ma pesen oma kõige vanemat kassi kord poolaastas, temaga ma näitustel ei käi ja selline regulaarsus sobib selleks, et tema karva korras hoida. Teised kaks saavad pesu peaaegu iga kuu, aga seda näitusegraafiku tõttu – näitusele ei lähe keegi pesemata kassiga. Ja naisterahvas saab 10kilose kassi pesemisega suurepäraselt ka üksinda hakkama, ei mingeid inim- ega loomohvreid.

Maine Coonide tõule omased nõrgad kohad on süda ja liigesed – täpselt nagu suurekasvuliste koerte puhul. Seega on oluline, et vanematel oleks tehtud terviseuuringud. Iga korralik kasvataja neid ka teeb. Kui ei ole uuringuid ette näidata, vali teine kasvataja!

Kuidas on Maine Coonidel läbisaamine koertega?

Js kuidas lood nn sirtsutamisega?

noorelt kastreeritud loomad ei sirtsuta üldiselt.
Mul on emane kastreeritud maine coon. Ei ole süleloom aga on väga inimesesõber ja memmekas Koeraga saavad hästi läbi – magavad mõni kord kaisus, mõni kord urisevad-sisisevad kui teine teise kausist sööma peaks. Selline tavaline sama pere laste läbisaamine.
võid võtta kassi kasvatajalt kellel on kodus ka koer siis tead et kassipoeg on koertega harjunud.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas on Maine Coonidel läbisaamine koertega?
Js kuidas lood nn sirtsutamisega?

Mul endal koera ei ole, aga tean majapidamisi, kus nad koertega koos kenasti eksisteerivad. Harjutamise asi ilmselt.

Sirtsutama hakkavad peaaegu kõik lõikamata isased kassid, see ei olene tõust. Vähesed isendid ei hakka sirtsutama. Kass tuleb ära kastreerida, siis ei ole tal motivatsiooni oma territooriumi märgistada. Ja ükski korralik kasvataja ei müü sulle kassi ilma steriliseerimise/kastreerimise kohustuseta nagunii.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Soovitan kassi võtta varjupaigast, seal on nad enamasti kontrollitud, aga varjupaikades on väga palju ilusaid ja armsaid kasse, nii kassipoegi kui täiskasvanuid, mõni imeilus ja hea iseloomuga kass ootab aastaid oma kodu.

+4
-1
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 43 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Tõukass vs kodukass