Teema: Traditsioonid ja reeglid, mida te lapsena ei mõistnud

Ma olin sõnakuulelik laps ega mõelnud, miks nii. Kui öeldi, tuli teha. Ilmselt oli mul mõtlemisega probleeme, ei mäleta, et oleks vastu vaielnud, kui midagi öeldi.

et kui naabrid võtsid kartulit, siis tuli kuuri alt korv võtta ja appi minna, sama heinateoga – kusjuures me ei elanud maal ega pidanud talu, vaid alevikus. väike põllulapp siiski oli kartuli ja muu tarvis.

Minul tuli selline olukord meelde. See ei ole küll “traditsioonide küsimus”, aga midagi sinnakanti. Nimelt olin väiksena tihti vanaema hoida. Ühel hetkel peale ühist söömaaega hakkab vanaema nutma. Mina olen täiesti segaduses ja ei mõista, mis nüüd juhtus. Vanaema siis selgitas, et ta nutab sellepärast, et mina ei oska peale sööki tänada toidu eest, mis mulle tehtud oli. Mõistan, et see võis teda solvata ja kahju, et nii läks. Aga samas ma ei mõistnud, miks sellepärast nutma pidi. Oleks ju võinud rahulikult lapsele eelnevalt selgitada, et selline on elementaarne viisakus, et peale sööki tuleb tänada. Lapsed ju õpivad oma eel-käijatelt ja ei oska tulla oma lapse maailmas selle peale, et toidu pakkumine lapsele ei ole ise-enesest mõistetav.

Mõnda asja ei mõista siiani. Näiteks seda, et kui külla kutsutakse või midagi pakutakse, tuleb esmalt ära öelda, sest nii on viisakas ja alles siis kui teist korda küsitakse, siis tuleb nõustuda. Ja et kui pakutakse viimast tükki midagi, siis EALES seda ei tohi võtta!
Praegu ma elan ikka selle moto järgi, et küsija suu pihta ei lööda ja rääkida tuleb otse. Kui keegi midagi pakub ja ma seda tahan, siis võtan ka viimase tüki torti. Ja kui midagi vaja, tuleb otse küsida. Ja kui midagi küsitakse-palutakse, siis on ok öelda ka “ei”. Eeldan, et minu ümber olevad inimesed käituvad samamoodi. Mul ei ole aega mingiteks mängudeks.

#3200921:

Mõnda asja ei mõista siiani. Näiteks seda, et kui külla kutsutakse või midagi pakutakse, tuleb esmalt ära öelda, sest nii on viisakas ja alles siis kui teist korda küsitakse, siis tuleb nõustuda. Ja et kui pakutakse viimast tükki midagi, siis EALES seda ei tohi võtta!

Praegu ma elan ikka selle moto järgi, et küsija suu pihta ei lööda ja rääkida tuleb otse. Kui keegi midagi pakub ja ma seda tahan, siis võtan ka viimase tüki torti. Ja kui midagi vaja, tuleb otse küsida. Ja kui midagi küsitakse-palutakse, siis on ok öelda ka “ei”. Eeldan, et minu ümber olevad inimesed käituvad samamoodi. Mul ei ole aega mingiteks mängudeks.

Sellised reeglid saavad toimida ainult siis, kui kõik neid kasutavad. Näiteks võib küllakutsuja, kes sellisest reeglist midagi ei tea, väga solvuda, kui tema esimese kutse peale öeldakse “ei”. Ja rohkem kutseid sealt ei pruugigi tulla. Selles mõttes nõustun Sinuga, et sellist reegilt küll järgima ei peaks, vaid see tekitab ülimat segadust ja keerulisi suhteid.

Laupäevahommikune koristamine. Õudus kuubis ja täielik piin. Ja see kestis ikka pool päeva ja pideva vanemate vigina saatel. Siis muidugi tuli terve nädalavahetuse elamist piinlikult korras hoida.

Ehhe meil ka! Mustamäe kahetoalist korterit nühiti kolmekesi terve hommikupooliku. Mul oli hea meel, et kool oli laupäeval.

#3200958:

#3200951:

Laupäevahommikune koristamine. Õudus kuubis ja täielik piin. Ja see kestis ikka pool päeva ja pideva vanemate vigina saatel. Siis muidugi tuli terve nädalavahetuse elamist piinlikult korras hoida.

Täpselt! Meil ka. Ema alustas võimalikult vara ja siis pidid kõik abis olema, imema ja põrandaid pesema ja tolmu pühkima ja mida veel. Ma ei saanud kunagi aru, miks seda just laupäeva hommikul peab tegema, kui oleks vabalt võinud mõnel õhtupoolikul ära teha, ei võtnud nii kaua aega ega midagi.

#3200982:

Teine asi, mida ma ei mõistnud, oli suhete hoidmine nendega, kellest tegelikult seljataga sulastta räägiti, aga noh, suhtlema ju peab, ikkagi sugulased. Totaalne lollus ju.

Mu meelest üsna tavaline käitumine. Umbes nagu inimesed töökaaslasi ja ülemusi seljataga kiruvad ja riigi valitsust, aga elavad seal riigis ja töötavad seal töökohal edasi. Kirumine aitab pingeid leevendada ja ennast teatud inimestega lähendada (nendega, kellega koos klatšid ja kirud), kuid muidugi ainult juhul, kui jutt klatšitava kõrvu ei ulatu, sel viimasel juhul tuleb pingeid juurde muidugi.

mul oli suhteliselt vaba kasvatus ja erilisi reegleid ei mäleta, aga vanaemaga järve ääres oli alati käsk : vees tohib käia 6 korda mitte rohkem. siiamaani ei saa aru, miks vanaema rohkem ei lubanud, oma lastel luban küll olla vees palju tahavad.
no ja see muidugi, et magusat enne ei saa kui soolane söödud. vanaema pani alati kohutavalt suure taldrikuga meile ette, osa sellest oli roheline, mida vihkasin. ema alati imestas kui paksud me olime kui vanaema juurest tulime.

#3200853:

Oli te peres reegleid või traditsioone, mis tundusid teile mõttetud või pigem pealesurutavad? sellised mida te ei mõistnud miks just nii peab olema, kuigi saaks ka teisiti. Mille kohta vanemad ütlesid, et “meie peres tehakse nii”.

Miks matustel lauldi, aga ei tantsitud. Kui mu vanaisa suri ja naised tema voodi juures laulsid, siis ma küsisin emalt, et millal nad tantsima hakkavad. Minu peas käisid need asjad koos – ja mõneti ma senini ei mõista, miks laulu- ja tantsupidu peavad lahus olema, vanasti olid ju koos Ok, esinejad kattuvad, aga no tehku oma valik.

Veel ei saanud ma lapsena aru, miks vanemad inimesed arvavad, et nad lapsi võivad hoiatamata käperdada, pigistada ja musutada.

Ja siis ma ei saanud aru, miks ma pean sööma näiteks kell 8, 12 ja 19, kui ma tahaksin süüa kell 10, 11.30 ja 16.

Ja laupäevane “kas sa läheksid õue, helista mõnele sõbrale, vaata – Jaan on juba õues, näe siin kinoraha kahele” tundus ka imelik – kuni ma ca 13sena aru sain, et mind aeti majast välja, et ema ja abiline saaksid rahus koristada. Mis lisas mu emale umbes kuusteist miljonit plusspunkti minu silmis.

#3200919:

Mulle oli arusaamatu, miks kui näiteks kadrid või mardid käisid, siis meil tuled kustutati ja kästi vaikselt olla, nagu kedagi poleks kodus. Nüüd saan aru, et ju me siis nii vaesed olime, et polnud midagi neile anda.

Äkki see oli seoses küüditamisega, nt vanavanematel tekkid hirm iga kord, kui uksele koputati ja andsid selle oma lastele edasi ja nood siis omakorda teile. Võib-olla teie vanemad ise ei teadnudki, et see kunagi sellest alguse sai.

Sussiteema oli meil ka. Ilma sussideta käia ei tohtinud.
Teiseks pidi koju jõudes alati koduriided selga panema, kooliriietega kodus ei oldud.
Kõige tüütum oli voodi tegemine. Iga päev küsiti üle kas ikka voodi on tehtud. Oli spetsiaalne kapp ja voodiriided tuli sinna panna. Õhtul jälle välja. Minu jaoks täiesti arusaamatu.

Meilt nõuti lapsepõlves, et särk peab seljas olema. Pole siiani selle nõude vajalikkusest aru saanud, aga kui küsida miks, siis öeldakse ka praegu, et särk peab olema.
Sussid pidid ka jalas olema.
Laupäevased kraamimis- ja pühapäevased pesupäevad olid ka täiesti tavalised. Nädala keskel oleks suure pere pesupesemine ilma veevärgita maakodus ja Riga masinaga ilmselgelt liiga palju aega võtnud.

Meil oli koolivorm, selle oleks kodus kindlasti ära määrinud ja mugav ta ka ei olnud. Isa käis tööl alati ülikonna, lipsu ja triiksärgiga, nii et koduriiete teemast sain ma hästi aru.

Et mida ei mõistnud? Momendil tuleb meelde üks asi. Et söögilauasei räägita ega naerda. Vaadates tänasel päeval seda lausa propageeritakse ja peetakse nii normaalseks.
Muud justkui ei meenu. Oli ikka kohustusi ja reegleid ka muid, aga neid ikka nagu mõistsin. Näiteks iganädalane koristamine oli kohustus, aga täiesti arusaadav.Meil toimus see reedeti, peale kooli, et oleks laupäevahommikuks kõik korras ja kenam olla ja laupäev oli minul nagunii koolipäev. Oma kooliriided iga laupäev käsitsi kausis puhtaks pesta. Koolivormi pesi ema vaheajal või kui plekid peal olid, aga koolipluus, pesud, sukkpüksid ja sokid ja (kalerätt ka) ise ja siis pühapäevaõhtul triiksiime õega need ära ja puu peale valmis. Kõik arusaadav.
Muidu olid muud asjad ilma eriliste reegliteta, õues olemine ja trenni ei sunnitud ega huviringi, vaheajal maga lõunani ja ole poole ööni õues kasvõi.Kuid igal suvel juunikuu oli TPL- kuu, ehk 10-a vanusest alates käisime igal suvel esimese kuu tööl majandis. Vat siis pidi veel varem tõusma, kui kooli minnes, sest töö algas varem ja tõusma pidi 6.30 ja minema.
Olime vaesevõitu pere ja seal teenitud raha oli kooliasjade või vajalike riiete ostmiseks.