Mina kirjutasin, jäta teised rahule, va haige moor!
Esileht › Ajaviite- ja muud jutud › Traditsioonid ja reeglid, mida te lapsena ei mõistnud
Teema: Traditsioonid ja reeglid, mida te lapsena ei mõistnud

Ei teinud end käoks. See oli keegi teine. Miks ma pidin sellist postitust käo alt kirjutama, oskad sa mulle põhjuse öelda? St mis sinu arvates see põhjus võiks olla?
Aga jah, täiesti õige – mul OLID paksud ja lokkis juuksed. St lokkis on nad praegugi, aga hulga õhemaks jäänud. Eks vanemana jäävadki õhemaks.
Kapsarull oli tõesti selle soengu nimi, nüüd tuli meelde. Snookum on vist mingi nasama eraldi lehviv salk 🙂
Kommentaar eemaldatud.
Kle Piip, sina ise paned praegu kägu nagu üldse viimasel ajal, niiet ole parem heaga kuss, et pärast ei peaks jälle virisema, kuidas “miskipärast” jälle “laulu sees oled” ja et lõpetataks sinu mõnitamine ja halvustamine. Kui ise lõpetad, siis keegi ei puutu ka sind. Ja kui minul läheb KOGEMATA käo alt, siis ma seda alati ka ütlen.
Ja küllap teavad ka teised seda sõna, niiet paugutasid kaares mööda (muudest asjadest ma ei räägigi).

Ei teinud end käoks. See oli keegi teine. Miks ma pidin sellist postitust käo alt kirjutama, oskad sa mulle põhjuse öelda? St mis sinu arvates see põhjus võiks olla?
Aga jah, täiesti õige – mul OLID paksud ja lokkis juuksed. St lokkis on nad praegugi, aga hulga õhemaks jäänud. Eks vanemana jäävadki õhemaks.
Kapsarull oli tõesti selle soengu nimi, nüüd tuli meelde. Snookum on vist mingi nasama eraldi lehviv salk 🙂
Kommentaar eemaldatud.
Kle Piip, sina ise paned praegu kägu nagu üldse viimasel ajal, niiet ole parem heaga kuss. Kui minul läheb KOGEMATA käo alt, siis ma seda alati ka ütlen.
Ja küllap teavad ka teised seda sõna, niiet paugutasid kaares mööda (muudest asjadest ma ei räägigi).
Ma ei ole Piibuga naine. Võin sulle seda kinnitada.

Miski ei tõesta seda. Vbl muutsid kasutajanime. Ja mööda panid ikkagi. Ja kuna sa ise kägu oled, siis on sinu kiun eriti jabur.

Miski ei tõesta seda. Vbl muutsid kasutajanime. Ja mööda panid ikkagi. Ja kuna sa ise kägu oled, siis on sinu kiun eriti jabur.
Lõpmatud on vaid maailmaruum ja inimlik rumalus, seejuures on mul kahtlused esimese lõpmatuse suhtes. A. Einstein
😉

Miski ei tõesta seda. Vbl muutsid kasutajanime. Ja mööda panid ikkagi. Ja kuna sa ise kägu oled, siis on sinu kiun eriti jabur.
Lõpmatud on vaid maailmaruum ja inimlik rumalus, seejuures on mul kahtlused esimese lõpmatuse suhtes. A. Einstein
😉
Tõesti, kui sa peeglisse vaatad, siis võidki selles veenduda.

Miski ei tõesta seda. Vbl muutsid kasutajanime. Ja mööda panid ikkagi. Ja kuna sa ise kägu oled, siis on sinu kiun eriti jabur.
Lõpmatud on vaid maailmaruum ja inimlik rumalus, seejuures on mul kahtlused esimese lõpmatuse suhtes. A. Einstein
😉
Tõesti, kui sa peeglisse vaatad, siis võidki selles veenduda.
Viiekümnene lollpea on liiga kangekaelne, et teda koolipinki panna. Nathaniel Cotton

Hei, teie kaks!!! Lõpetage ära. Keerate jumala hea teema omadega metsa.

Ma just hetk tagasi meenutasin umbes sarnaseid asju. Meil oli Tallinna lähedal maal ahjuküttega korter, kui ma lasteaialaps olin, ja siis me käisime linnasaunades kord nädalas pesemas. Põhiline koht oli hotell Meritoni vastas Paldiski maanteel – seal vist ammu enam sauna pole. Ma mäletan saunanaisi, rippuvaid rindu, mis pesemise ajaks üle õla selja taha visati ja pikki kivipinke ja plekist pesukausse. See oli traditsioon ja pool linna käisid niimoodi aastast aastasse saunas. Teine pesemisega seotud traditsioon oli meil kodus, kui juba Mustamäel vanniga korteris elasime – siis käis tädi Viia, kes elas Nõmmel oma majas, aga seal ei olnudki vannituba – iga neljapäev meil vannis. Ema pärast pakkus kohvi ja nad ajasid juttu.

Minu mammal oli selline reegel, et millegipärast kingitud maiustused leidsid koha vitriinkapis ja seisavad tänini seal. Ema rääkis, et üks kuldses paberis pühade šokolaadi jänes on seal juba tema lapsepõlvest alates. Muidugi sealt kapist midagi võtta ei tohtinud ja täna mõtlen, et jumal tänatud. Sama lugu oli mingite Austriast toodud ja kingitud lambakujuliste valgete tükiseepidega. Need on ka siiamaani kõik kenasti karbis. Mainin, et mina sündisin taasiseseisvumise alguses seega poest oli juba igasugust šokolaadi ja seepi saada küll. Ehk veneaja inimesed saavad paremini aru aga mulle tõesti ei jõua kohale miks on vaja mingeid 30aastat vanu kommikarpe vitriinis hoida.

Miski ei tõesta seda. Vbl muutsid kasutajanime. Ja mööda panid ikkagi. Ja kuna sa ise kägu oled, siis on sinu kiun eriti jabur.
Lõpmatud on vaid maailmaruum ja inimlik rumalus, seejuures on mul kahtlused esimese lõpmatuse suhtes. A. Einstein
😉
Tõesti, kui sa peeglisse vaatad, siis võidki selles veenduda.
Viiekümnene lollpea on liiga kangekaelne, et teda koolipinki panna. Nathaniel Cotton
See on väga hästi öeldud. Kiidan sind selle eest 🙂

Et mida ei mõistnud? Momendil tuleb meelde üks asi. Et söögilauasei räägita ega naerda. Vaadates tänasel päeval seda lausa propageeritakse ja peetakse nii normaalseks.
No anna andeks, aga see on küll jabur. Söömine on sotsiaalne toiming ja on täiesti ok, kui pere või muu seltskond ühise söömaaja jooksul räägib või naerab.

Meil olid naabrimemmel isegi tordi võiroosid kapis klaasi taga igavesel säilitamisel.

Ma ei saanud aru, miks külaliste jaoks peab kõik kenam olema. Paremad nõud, ema lakkis küüned, tegi soengu, meikis end. Ma tahtnuks, et seda oleks vahel ainult oma perelegi juhtunud.
Olidki mingid asjad, mida võis vaid külaliste tarbeks kasutada nagu paremad nõud.
Kommidest ja singist tahtnuks korragi lapsena kõhu täis süüa, neid oli alati vähe ja anti nii näpu otsaga, et hale.
Laste tööle kaasa vedamine oli tänapäeva mõttes veider komme. Ma sain kõigi töötavate esivanematega tööl kaasas käia. Minu lapsed pole seda saanud, sest me peame tööl tööd tegema ning mõnel juhul on tööohutus jms ka aktuaalne.

Laupäevane koristus. Ärkasin alati kell 8 hommikul ja koristamine kestis kuni kella 16 õhtul. Siiani trauma sellest. Suurpuhastust teen hoopis pühapäeviti, aga ei ahista lapsi selle toiminguga. Nad koristavad oma tuba jooksvalt nädala jooksul.
Tühjad kommikarbid ära ei visatud, need olid kaunistuseks sektsioonkapil, kus seisis ka serviis. Serviisi kapil hoidmine oli kõige naljakam/veidram komme.
Kõige suurem hämming lapsepõlvest, et jõulude ajal osteti mandariinid, aga neid süüa ei tohtinud, pidi ootama vana-aasta õhtut. Ma lausa ühel korral varastasin ühe mandariini ja sõin selle ära. Õeraas muidugi kaebas emale ära. Mis sellest sai, ma täpselt ei mäleta. Aga ei ole mälestust, et oleksin karistada saanud.
Kummaline, et lapsepõlves ema keelas külas süüa, pidin alati keelduma.

Kuusele ei tohtinud kõiki ehteid panna, sest muidu oleks nagu juudi jõulupuu. Olid mõned munad, kuigi ehteid oli mitu karpi.
Läbiv võltstagasihoidlikus oli nagu läbiv massimood.

Meie peres tehti kartulisalati ainult pidupäevadel ja see oli nii hea. Kuidas ma imestasin, kui sõbranna ema pani meile lõunasöögiks kartulisalati lauale. Vanemaks saades hakkasin ise eelmisel päeval järgi jäänud külmades keedukartulitest salatit tegema, keegi ei keelanud, söödi isukalt. Lihtsalt ei peetud seda argipäeva söögiks
Emale toodi tihti šokolaadikarpe, need seisid kapis virnas (ikka 4-5 karpi oli vahest), välismaa omad pistsime nahka, kodumaised viis ema ise juuksurile, õmblejale (ema lasi nii endale, kui lastele suht palju õmmelda), tuttavale kaubandustöötajale jne. Ja nii need karbid ringlesid.
Seepide jm välismaa nänni kogumine ja klaasi taga eksponeerimine oli tõesti moes, samuti lasti martsipan kivikõvaks. Sõbranna urgitses martsipanist Vigri salaja seest tühjaks.
Oma lapsepõlvest olen ülevõtnud laupäeva hommikuse koristuse, sest reede õhtul tähistati meie peres töönädala lõppu – istusime kauem õhtusöögi lauas, pärast joodi suures toas teed. Ema pani vaid pesu likku (Fermentaga), sest laupäeval pesti pesu ja koristati ning pühapäeval triigiti pesu ära. Ise ka armastas reede õhtuid – tean, et nädalavahetus on ees.

Ei, selline, nagu on Klarikal peas (Georg Otsa vasakul käel) ja sellel küljega siiapoole oleval tüdrukul pildi allservas keskel.
Laste rullsoeng
Selle pildiga seoses tuleb meelde veel teine veider aspekt lastemoes – tüdrukute kleidid olid nii lühikesed, et tagumikku tihti päris ära ei katnud. Kui puuvillased sukkpüksid jalas olid, siis nende lontivajunud pepuosa paistis igatahes välja.
Aga muid asju, mis mulle lapsepõlves imelikud oleks tundunud, ei tulegi meelde. Paljusid asju (sh riideid) hoiti kindlasti rohkem, kuna neid oli raske hankida või need olid kallid. Näiteks meil oli auto, millega sõideti ainult soojal perioodil puhkama, metsa seenele, aiamaale vm kohtadesse, kuhu bussiga ei saanud; talvel seisis see garaazis (et roostetama ei hakkaks, nagu isa seletas).

Nende lühikeste kleitide osas – vanaema õmbles samast riidest aluspüksid alla – et kleit oli siis jupats ning samasugune aluspüks välkus seal all. Mis – meenub – kodus kandsin alati põlle kleidi peal.
Igaks aastavahetuseks õmbles vanaema uue pidukleidi, kusjuures seda ka ema vanadest peokleitidest – imeilusad kleidikesed olid. Alles kuskil 10 aastaselt hakkas ema ostma peost riideid.

Ei, selline, nagu on Klarikal peas (Georg Otsa vasakul käel) ja sellel küljega siiapoole oleval tüdrukul pildi allservas keskel.
Laste rullsoeng
Selle pildiga seoses tuleb meelde veel teine veider aspekt lastemoes – tüdrukute kleidid olid nii lühikesed, et tagumikku tihti päris ära ei katnud. Kui puuvillased sukkpüksid jalas olid, siis nende lontivajunud pepuosa paistis igatahes välja.
Aga muid asju, mis mulle lapsepõlves imelikud oleks tundunud, ei tulegi meelde. Paljusid asju (sh riideid) hoiti kindlasti rohkem, kuna neid oli raske hankida või need olid kallid. Näiteks meil oli auto, millega sõideti ainult soojal perioodil puhkama, metsa seenele, aiamaale vm kohtadesse, kuhu bussiga ei saanud; talvel seisis see garaazis (et roostetama ei hakkaks, nagu isa seletas).
Vot pidin just sedasama ütlema – et nii nõmedalt napid olid need kleidid. Juba lasteaias käies ei meeldinud see mulle, aga siis polnud mul ju sõnaõigust. Ilmselt seetõttu mulle ka minimoodi ei meeldi, vaid eelistan pikki lehvivaid seelikuid 🙂

Nende lühikeste kleitide osas – vanaema õmbles samast siidest aluspüksid alla – et kleit oli siis jupats ning samasugune aluspüks välkus seal all.
Siis olid sul hoopis tänapäeva moe kohaselt tuunika ja šortsid. 😉

Peale sauna ei võinud õue minna, ka suvel mitte. Kui vend oli beebi, siis pidi peale vanni kaks mütsi peas olema ja kui õigesti mäletan, siis muidu ka mingi õhem- TOAS! Üleüldse tohutu külmetamise ohu jutt, kui käisin algklassides, siis villane müts pidi esimeste sügistuultega ja ka kevadel võilillede õitsemise aegugi veel peas olema, kõik teised käisid juba lühikeste varrukatega. Ja ei saa öelda, et ma väga terve olin, pigem vastupidi. Hiljem hakkasin ennast teadlikult karastama. Emal on siiamaani külmapaanika. Kui sekundiks kusagilt tuuletõmme tuleb (isegi teoreetiliselt), siis oleks nagu tulekahju lahti 😀 Oma lapsi teadlikult karastan ja kubujussiks ei paki ning nad on üsna terved. Samas susside kadmise kommet meil ei olnud. Maal, kus on külmemad põrandad, seal pidid villased sokid sukkpükste peal olema.

Seda teemat lugedes tundub, et kasvasin üsna vabameelses peres. Soengujutt teeb hoopis kadedaks. Minu ema pole meile õega kunagi muud patsi teinud kui juuksed keskelt lahku ja kummalegi poole üks pats, ilma punumata. Ma ei tea, kas mu ema üldse oskab punuda. Suurema osa lapsepõlvest lõigati mulle potisoeng. Tukk oli alati ees, sest nii ju lihtsam. Ja see tukk oli sageli ka viltune, ema ise lõikas. Kadestasin kõiki, kelle emad võtsid vaevaks nende juuste peale aega kulutada.
Erilist koristamistaaka ma ka ei mäleta, ruutmeetreid oli nii vähe, et ei saanukski kaua koristada.
Tõeliselt kole komme, mis tänaseni aus, oli see, et uuel aastal peab esimene uksest sisseastuja olema meessoost. Samuti ka esimene uue aasta soovija. Kuna mul on ka tütred ja mul ei ole soovi neile vanaema opakat ideoloogiat selgitada, siis me ei veeda kunagi aastavahetust koos minu vanematega.

Selle pildiga seoses tuleb meelde veel teine veider aspekt lastemoes – tüdrukute kleidid olid nii lühikesed, et tagumikku tihti päris ära ei katnud. Kui puuvillased sukkpüksid jalas olid, siis nende lontivajunud pepuosa paistis igatahes välja.
Just. Mu ämm kasvatab praegu mehe vennatütart ja kui käime koos lastele riideid ostmas, siis kõik kleidid, mis ta 6a neiule valib, on minu silmis liiga lühikesed. Kui näitan talle mõnda ilusat pikemat (pidulikud kleidid on ka lastaialastel tihti üsna poolde säärde) siis ütleb vuih, kuhu ta sellise vanainimesekleidiga läheb ja ostab ikka mingi kohe väikeseks jääva jupaka. Seelikutega sama lugu. TäiElik pedofiilide unelm on tüdruk niimoodi riietada..

Seda teemat lugedes tundub, et kasvasin üsna vabameelses peres. Soengujutt teeb hoopis kadedaks. Minu ema pole meile õega kunagi muud patsi teinud kui juuksed keskelt lahku ja kummalegi poole üks pats, ilma punumata. Ma ei tea, kas mu ema üldse oskab punuda. Suurema osa lapsepõlvest lõigati mulle potisoeng. Tukk oli alati ees, sest nii ju lihtsam. Ja see tukk oli sageli ka viltune, ema ise lõikas. Kadestasin kõiki, kelle emad võtsid vaevaks nende juuste peale aega kulutada.
Erilist koristamistaaka ma ka ei mäleta, ruutmeetreid oli nii vähe, et ei saanukski kaua koristada.
Tõeliselt kole komme, mis tänaseni aus, oli see, et uuel aastal peab esimene uksest sisseastuja olema meessoost. Samuti ka esimene uue aasta soovija. Kuna mul on ka tütred ja mul ei ole soovi neile vanaema opakat ideoloogiat selgitada, siis me ei veeda kunagi aastavahetust koos minu vanematega.
Sellel pole mitte midagi pistmist sinu vanaema opaka ideoloogiaga, vaid väga ammustest aegadest pärit traditsiooniga – eriti hea oleks, kui tegemist on mustapäise mehega. Kui juhtuski olema esimeseks külaliseks naine, siis aeti ta esialgu minema ja seejärel paluti tal tagasi tulla.

Söömisest. Külas olles tõesti ei sobinud palju süüa, sest 1) jätab mulje, et kodus ei saa ja kus siis selle häbi ots! 2) pakkujatel endilgi võib olla pisku käes, aga külalistele peab ju pakkuma.
Me ei tohtinud kunagi mõne sõbranna juurde külla jääda siis kui seal peres sööma hakati, sest siis oleks pidanud meile ka pakkuma ja see ei sobinuks.
Sellist varjatud vaesust oli tegelikult päris palju.

Selle pildiga seoses tuleb meelde veel teine veider aspekt lastemoes – tüdrukute kleidid olid nii lühikesed, et tagumikku tihti päris ära ei katnud. Kui puuvillased sukkpüksid jalas olid, siis nende lontivajunud pepuosa paistis igatahes välja.
Just. Mu ämm kasvatab praegu mehe vennatütart ja kui käime koos lastele riideid ostmas, siis kõik kleidid, mis ta 6a neiule valib, on minu silmis liiga lühikesed. Kui näitan talle mõnda ilusat pikemat (pidulikud kleidid on ka lastaialastel tihti üsna poolde säärde) siis ütleb vuih, kuhu ta sellise vanainimesekleidiga läheb ja ostab ikka mingi kohe väikeseks jääva jupaka. Seelikutega sama lugu. TäiElik pedofiilide unelm on tüdruk niimoodi riietada..
https://www.youtube.com/watch?v=WLLSqpYyPD8&t=115s

No aga miks te imestade, et paremad serviisid olid ainult pidupäeval kasutusel, kui neid ilusaid serviise lihtsalt ei olnud poest saada. Serviise pärandati. Ja kas ta täna ja praegu ei säti oma elamist ja ennast enne külalisi korda? Lähete uksele hommikumantlis ja sassis peaga?
Mina küll enne külalisi ei korista. Koristan enda jaoks pigem. Paljud siin kirjeldasid laupäevahommikusi koristamisi. Meil sellist asja polnud ja koristasime vaid siis kui sassis oli. Mis tähendas tegelt iga päev millegi tegemist, sest eesmärk oli hoida korda nii, et kui keegi ootamatult tuleb, oleks enamvähem korras. Sellise eesmärgi olen oma koju ka võtnud. Suurpuhastused olid meil küll, tavaliselt oli kevadel üks, siis kui kool lõppes ja teine oli aasta viimasel päeval. Vahel ka enne 1. septembrit.

Suurpuhastused olid meil küll, tavaliselt oli kevadel üks, siis kui kool lõppes ja teine oli aasta viimasel päeval. Vahel ka enne 1. septembrit.
Päris kole kui 31. detsembril on suurpuhastus.

.

Esileht › Ajaviite- ja muud jutud › Traditsioonid ja reeglid, mida te lapsena ei mõistnud