Teema: Traditsioonid ja reeglid, mida te lapsena ei mõistnud

oi, see laupäevane koristamine oli meil ka! Koolis ei pidanud laupäeviti käima siis, kui ainult neljad-viied nädala sees. Ma olin nii rõõmus, kui kolme sain – tähendab pääsen koristamisest.
Emale meeldis suur esikukapp tühjaks teha, aga siis enamasti oli tal vaja kas süüa teha vms, ja teised (mina) pidid asjad kappi tagasi panema, korralikult. Uhh!

Vanaema juures suvel oli meil tädilapsega nädalas 2x kohustuslik põrandaid pesta. Kaks korda nädalas! Igatahes pesen nüüd suurena oma kodus põrandaid max kord kuus.

#3209201:

Teine komme meie peres oli/on see, et igapäevaselt kasutatakse joomiseks kruuse, mitte klaase. Mõni üksik õhtusöök pandi klaasikomplekt lauale, et natuke viisakam oleks aga üldiselt joodi kõik piimad/veed/morsid/limonaadid ainult tassist.

Meil oli sama ja on ka minu kodus siiani. Milleks tõesti neid klaase “kapist välja kakkuda” ja määrida kui kruusid on nagunii igapäevases kasutuses? Anum on ju anum, mis vahet seal on, millest juua? Kui külalistele pidulauda katta, siis muidugi panen klaasid morsi jaoks, aga muidu ei näe asjal mõtet.

#3209361:

#3209201:

Teine komme meie peres oli/on see, et igapäevaselt kasutatakse joomiseks kruuse, mitte klaase. Mõni üksik õhtusöök pandi klaasikomplekt lauale, et natuke viisakam oleks aga üldiselt joodi kõik piimad/veed/morsid/limonaadid ainult tassist.

Meil oli sama ja on ka minu kodus siiani. Milleks tõesti neid klaase “kapist välja kakkuda” ja määrida kui kruusid on nagunii igapäevases kasutuses? Anum on ju anum, mis vahet seal on, millest juua? Kui külalistele pidulauda katta, siis muidugi panen klaasid morsi jaoks, aga muidu ei näe asjal mõtet.

No on ikka vahe küll – kruusidest on mugavam juua, sest neil on sang.

Susside teema oli meilgi lapsepõlves. Aga ma nagu mäletaks, et probleem seisnes selles, et sokkis tassib inimene prahti laiali. Sussi talla alla sodi ei jää. Seepärast kanti susse. Põrandad võisid ka muidugi külmad olla, sest me elasime ahjuküttega korteris ja esimesel korrusel. Seepärast tõenäoliselt olid ka kõigis tubades vaibad maas. Elutoas veel mistra. Kusjuures suuremana hakkasin vabatahtlikult susse kandma ja kannan siiani. Kohe olen hädas, kui suss kadunud kuskile. Ma ei kannata sokkide ega paljaste jalgade all mingit sodi. Vastik hakkab. Ja sodi meil on sest elamises kolm last ja koer. Mina ei nõua kunagi teistelt, et nad susse kannaksid.
Siis oli probleem selles, et jalgupidi ei tohtinud diivanile minna. Sellest ma ei saanud üldse aru. Veel hullem oli see, kui keegi jalad diivanilauale pani. Kusjuures siiani ema juurde külla minnes juba varakult ütlen lastele, et diivanilt jalad maha ja käetugedele ei istuta. Vahepeal läks minu ema juba nii kaugele, et pani diivanitele katted peale ja keris vaiba rulli, kui meie perega saabusime. Ma ikka natuke pilkasin ema, et kas kavatseb diivani hauda kaasa võtta. Aga tegu on vaeste inimeste mentaliteediga, et üks diivan ostetakse ja see peab 20 aastat kestma ja välja nägema nagu uus. Ma saan sellest täitsa aru nüüd. Endal kodus võib diivanil olla kasvõi pea peal. Asjad on kasutamiseks ja mugavus ennekõike. Kui telekat vaatame, siis ongi jalad laual. Meie kodu, meie reeglid.
Kolmas arusaamatu asi oli see, et talvel õues olles ei tohtinud end lumiseks teha. Aga kuidas sa kelgutad nii, et lumiseks ei läheks. Karupüksid läksid veel eriti lumepallikesi täis. Pepuli mäest alla lasta ei tohtinud. Rangelt keelatud. Eks ma ikka lasin. Kusjuures tihti sain sõimata hoopis endast 10 aastat vanema õe käest. See oli ka üks teema, millest mina aru ei saanud. Miks käsutab ja õiendab minuga õde. Kes ta selline veel on?
Ja muidugi see ka, et mingeid asju keelati lihtsalt niisama, ilma mingi põhjuseta. Lihtsalt tuju oli vist halb emal ja ta ei lubanud mul näiteks minna sõbrannaga kaasa ujulasse. Ja ei mingit põhjendust. Ise olen oma laste puhul üritanud sellistest asjadest hoiduda. Üldiselt luban ikka päris palju lastele, aga kui ei luba, siis ka põhjendan seda.

#3209651:

Minu jaoks on klaasis piim täpselt nõukaaegne söökla, kus need piima täis klaasid riiulitel reas olid. Meil oli kodus keraamiline komplekt kann ja väiksemat sorti kruusid, maasikad peal.

Jah, minu jaoks ka, piim klaasis oli söökla teema. Piimaklaasid olid suht tugevast klaasist ja koledad, kandilised.

Kodus olid ikka ilusad mummulised kruusid piima jaoks, umbes sellised. Teed ja kohvi joodi ka kruusidest ja pidulikul puhul siis serviisi tass koos alustassiga. Ja morssi joodi ikka klaasist, aga mitte sellest kandilisest, aga ikka õhemast, ilusast klaasist.

Piimakruusiga seoses tuleb kohe väikese Mai raamat meelde
laual seisab uhiuus, täpiline piimakruus
kõrval leib ja värske või
kes seal tõrkuda veel võib?

#3203190:

Tõeliselt kole komme, mis tänaseni aus, oli see, et uuel aastal peab esimene uksest sisseastuja olema meessoost. Samuti ka esimene uue aasta soovija. Kuna mul on ka tütred ja mul ei ole soovi neile vanaema opakat ideoloogiat selgitada, siis me ei veeda kunagi aastavahetust koos minu vanematega.

Sellel pole mitte midagi pistmist sinu vanaema opaka ideoloogiaga, vaid väga ammustest aegadest pärit traditsiooniga – eriti hea oleks, kui tegemist on mustapäise mehega. Kui juhtuski olema esimeseks külaliseks naine, siis aeti ta esialgu minema ja seejärel paluti tal tagasi tulla.

Mul mees spetsiaalselt palub külla 1.jaanuari hommikuks mõne oma sõbra, kellel rohkem musti juukseid peas on. Paar kiilast või blondi sõpra saavad küllakutse järgmisteks päevadeks 😀 😀 ja ta oma emagi teab, et vana naine ei sobi uue aasta alguses uksest sisse astuma! Aga ta ongi pärit üliebausklikust perest, ma ei viitsi temaga jaurata. Kui midagi maha ununeb, siis sellel käin ukselt tagasi järel reeglina mina. Pole nagu märganud, et midagi kehvasti oleks läinud, aga see teda ei veena 😀

See “enne sööme vana saia ära!” komme tundus ka mulle lapsena nõme, sest nii ongi, kogu aeg tuli “vana saia eest ära süüa” ja uue värske pehme saiani ei jõutudki. Seepärast sellist asja oma lastele ei tee, ostame rõõmuga ja sööme pehmet saia, küll vanast saiast saab sooje võileibu või kasvõi riivsaia vms teha!
Laupäevast koristus-lööktööd ei harrasta, ka mul on sellest eluaegsed traumad nähtavasti 😛 koristame jooksvalt või reede õhtul kõik ära, nii saab tervet nädalavahetust nautida, mitte ei pea pool päeva tolmu tuustima.
No laupäevane või pühapäevane pesupäev oli vanasti loogiline- tehti sauna, sealt jäi sooja vett, millega pesu pesta. Automaatpesumasinal on ju suva, millal nuppu klõpsata.

Sussimajandus on meil jälle mehe perest: käiakse köögis ja koridoris sussiga, elutoas võetakse vaiba ääres sussid jalast ära! Õhhh, jube, ma ei kannata üldse susse, ammugi pole mul meeles neid niimoodi jalga ja jalast ära lohistada pidevalt, enne ma pesen põrandat ja/või sokke tihedamini. Meie kodus on mehel ainukesena sussid, kuidas ja kas ta nendega ka vaibal käib või võtab samuti ära, ma pole jälginud.

mul vist ka polnud selliseid vastikuid traditsioone nagu paljudel siin, võibolla ehk see, et kõiki sünnipäevi tuli tähistada suurelt, mõnel on siiamaani see kohustuslik traditsioon, kuigi ei tahaks

#3210039:

Ja veel üks “traditsioon” või kuidas seda nimetada – äärmiselt tüütu komme – kiskuda pesud nööri pealt ja visata suvalisse hunnikusse lähimasse tugitooli või kuskile, ja siis nad seisavad ja vedelevad seal, kuni keegi otsast triikima hakkab,

Meil oli komme pesu juba kohe nöörilt võttes ära lettida(pakkida?), siis suure oranzi plastmasskausiga õuest tuppa viia ja toolile laduda triikimist ootama. Mulle meeldis triikida taskurätte ja padjapüüre, ema siis võttis suuremad asjad ette. Õnneks vennad ja isa pressisid ise oma püksid ja triikisid päevasärgid. Praegu toon samuti pesu õuest juba pakituna.

Paljudes kodudes oli ja on siiani komme koorida munakoored lihtsalt lauale või pesemata taldrikule ja mina lihtsalt ei suuda sellist asja vaadata, veel vähem koristada. Meil käisid munakoored paberile, mille pärast lihtsalt kokku keerasid ja prügikasti viskasid.

#3210112:

Kõiksugu klaasid on vaid alkoholi tarbeks.

:-O

Triigin voodilinu, sest siis on need mõnusamad. Triikides kuulan muusikat või podcaste ning vägagi mõnus tegevus.
Koristan vastavalt vajadusele, eraldi päeva selleks ei võta.
Enamikke vedelikke joon tavaliselr suurest kruusist, vett otse kraanist või pudelist. Tasse kasutan haruharva.

#3210337:

Mulle tundus ja tundub siiani hästi kummaline arusaam, et kui väikelaste juukseid iga sygise alguses hästi lyhikeseks lõigata, siis hakkavad need paremini kasvama. Mäletan, et emal oli vanaemaga ikka suur sõda, kui viimane otsustas mulle sellise väikese kriminaali soengu lõigata. Klassis oli veel paar õnnetut saatusekaaslast , kes iga kooliaasta alguses peaaegu kiilaks oli aetud. Olgu veel öeldud, et juuksed sellest mitte grammigi paksemaks ei kasvanud.

Sul isegi vedas! Mind aetigi umbes viie-kuueaastasena täiesti kiilakaks, sest ema oli kuulnud et nii kasvavad uued ja hästi paksud ja ilusad juuksed! Mäletan nagu eilset päeva, kuidas peale seda lasteaias ennast häbenesin ja kasvataja ahhetas, et miks nii ilusad lokkis juuksed tüdrukul ära lõigati ja veel kiilakaks! Väga raske on sellist lollust mõista ja andeks anda.
Ps. Nii ema kui isa olid kõrgharidusega spetsialistid, korralikud inimesed.

Vene sõbranna ema sundis meid enne välja minemist ” maha istuma”. Siis pidi kõik hästi minema.

Tundub, et mul “vedanud”, polnud imelikke traditsioone, suht vabameelne olukord. Sõid mis tahtsid, vanemad peale ei surunud. Mingit traumeerivat koristuspäeva polnud, ema ei sundinud ja koristas ka siis kui aega oli või vajadus, alati oli puhtus. Pesupäev oli ikka nädalavahetusel, siis tehti sauna jne aga mõistsin juba siis, et nii on kõige mõistlikum. Kui tahtsin muul ajal sauna – aga palun, küta ise. Vaadati küll viltu, et siiberdan paljajalu, aga keegi pahaseks ei saanud, et sokke/susse ei kanna. Selgitasin et mul pole külm ja öeldi küll, et pane sokid jalga, aga keegi ei sundinud. Minu soovi midagi mitte teha austati. Soovi korral sain uhke peolaua toite ka tavalisel päeval. Vanemad olid mentaliteediga, et oled laps ja naudi lapsepõlve, küll jõuad terve elu tööd teha ja rabada. Eks see mõnes mõttes hammustas p*rsest – oma elu peale sain, elasin esimesed aastad nagu põrsas, ei osanud enda järgi koristada, istusin emaga pidevalt telefoni otsas, et küsida kuidas lihtsamaid asju süüa teha. Ja ei, ma ei olnud täiesti laisk ja kasutu laps, tegin lihtsalt palumata meelepäraseid asju – hirmsasti meeldis aeda korrastada, istutada, isa kõrval autot putitada, puid lõhkuda ja riita laduda. Tubased perenaise tegevused läksid lihtsalt ringiga mööda. Eks kui ema oleks sundinud teha neid tegevusi, poleks võibolla ka alguses nii saamatu olnud 🙂

Mu mehel on siiani ilmselt siis vanematekodust kaasa saadud kiiksud – laupäevane koristamine, sussid, koduriided, uute riiete mittekandmine, toidu (isegi hommikupudru) pidev soojendamine ja mitte ära viskamine, vana ja kuivanud leiva söömine😀 Meie peres ei ole selliseid kombeid olnud ja need tunduvad mulle nii veidrad ja naljakad. Samas tänu neile veidratele kommetele on ilmselt mu mehest kasvanud korraarmastusega ja säästliku eluviisiga inimene, kes hoiab kodu korras ja oskab hästi majandada. Mina olen tema kõrval ikka paras bohheem, kes tolmurulle taga ei aja, vanad asjad viskan minema, söön ja kannan seljas seda, mis meeldib mitte seda mis peab jne.