Tundub, et mul “vedanud”, polnud imelikke traditsioone, suht vabameelne olukord. Sõid mis tahtsid, vanemad peale ei surunud. Mingit traumeerivat koristuspäeva polnud, ema ei sundinud ja koristas ka siis kui aega oli või vajadus, alati oli puhtus. Pesupäev oli ikka nädalavahetusel, siis tehti sauna jne aga mõistsin juba siis, et nii on kõige mõistlikum. Kui tahtsin muul ajal sauna – aga palun, küta ise. Vaadati küll viltu, et siiberdan paljajalu, aga keegi pahaseks ei saanud, et sokke/susse ei kanna. Selgitasin et mul pole külm ja öeldi küll, et pane sokid jalga, aga keegi ei sundinud. Minu soovi midagi mitte teha austati. Soovi korral sain uhke peolaua toite ka tavalisel päeval. Vanemad olid mentaliteediga, et oled laps ja naudi lapsepõlve, küll jõuad terve elu tööd teha ja rabada. Eks see mõnes mõttes hammustas p*rsest – oma elu peale sain, elasin esimesed aastad nagu põrsas, ei osanud enda järgi koristada, istusin emaga pidevalt telefoni otsas, et küsida kuidas lihtsamaid asju süüa teha. Ja ei, ma ei olnud täiesti laisk ja kasutu laps, tegin lihtsalt palumata meelepäraseid asju – hirmsasti meeldis aeda korrastada, istutada, isa kõrval autot putitada, puid lõhkuda ja riita laduda. Tubased perenaise tegevused läksid lihtsalt ringiga mööda. Eks kui ema oleks sundinud teha neid tegevusi, poleks võibolla ka alguses nii saamatu olnud 🙂