Minu poeg ei ole kunagi just liiga palju liikuda armastanud(osalt ehk tema enda eripära, osalt isa eeskuju) – kõik sellekohased algatused on tulnud minu poolt ja nii olin mina see, kes siis kui ta veel väiksem oli temaga igasuguseid “õueaktsioone” ette võttis – olgu siis uisutamine, kelgutamine ujumine, rattasõit jne.
Ilmselgelt on nüüd, kui ta on 14 aastane, see juba ammu minevik ja nii on poja ainsaks liikumisvõimaluseks jala koolinminek(aga seegi on lühike maa, kuna kool lähedal), kord nädalas topeltkehalise kasvatuse tund pluss kaks korda nädalas ujumistrenn.
Kuna ujumisetrennis on ta käinud ühes kohas juba viis ja pool aastat, siis ilmselgelt on see teda ära tüüdanud…kuid mingis teises trennis ta pole ka tahtnud käia, ja mina olen siiani ikkagi proovinud teda mõjutada, et ta jätkaks. Olen pidanud ka ujumist üheks parimaks võimalikuks alaks talle, sest seal ei ole vaja tingimata meeskonnaga arvestada -see talle keerukam (trenn on küll grupis, kuid igaüks siiski tegutseb seal ju omaette võrreldes nt meeskondlike aladega), samuti mõtlen, et vähemasti ta on selle trenniaja sunnitud olema liikumises, kui ta juba kord basseinis on.
Viimastel kuudel olen kuulnud tema pahameelt selle üle, et trenni minnes peavad nad riided mahutama trennikaaslasega kahekesti ühte väikesesse kappi, ja seepärast on ta avastanud nipi, et hilineda – siis saab ta omaette kapi. See on aga muutunud süstemaatiliseks ja nüüd on tulnud treeneriga seepärast pahandus. Eile rääkis poeg mulle, et ta tahab trennist üldse ära tulla ja oli väga pahane kui kuulis et olin just mõnda aega tagasi poolaasta õppemaksu(kuni juuni lõpuni) ära maksnud.
Mida teha?
– kuna pojal puhul on teemaks aastate pikkune võitlus netinuti sõltuvusega, ei taha ma kuidagi järele anda, olen mures poja tervise pärast, ka kehakaal kasvab(selle peale ta ise ütleb, et tahabki ülekaaluline olla(iseenesest veel vast ei ole 174/ 74 – kuid eks suund sinnapoole on). Trenniminek on pea ainus koht, kus ta pärast kooli maailmaga suhtleb(ja sedagi niivõrd kuivõrd)
Kuid kuidas saada teda selle punktini, et ta ise seda sooviks, seda ei ole ma suutnud aastate jooksul välja mõelda…
Olukorra teeb keeruliseks see, et poeg elab pärast lahkukolimist (7 a tagasi) nii minu kui isa juures, ja kahjuks isa lapse isa ei ole samuti väga sõber liikumisega. Aga siiani on ta vähemalt toetanud seda, et ühes trennis peab poeg käima. Kuidas nüüd targalt toimetada?
Pojal üldse praegu selline üsna depressiivne hoiak kogu elu suhtes, ja vastumeelselt trenni minemine asja ei paranda, teda tundes, siis varsti korraldab ta asja nii, et ta sealt trennist välja visatakse…
Ehk on kellelgi häid kogemusi?
Tunnistan, et ma ei julge küll lootma jääda, et kunagi ta ise tahab liigutama hakata. Liiga palju on elust näiteid, et kui see õige aeg lapsevanemate poolt maha magatakse või käega lüüakse, siis hiljem omaalgatuslikku tahet ei teki.