Tere kõigile ????
Tulen poetan ka mõne sõna siia. Meie püüdsime eelmisest kevadest saati. Ei õnnestunud… kuniks sügisel jäid päevad ära. Test oli positiivne, triip oli küll hele, aga no mis sellest, onju! Suures eufoorias tormasin arstile, kes ütles, et vara veel. Sain uue arstiaja ja hõljusin pilvedes. Enesetunne oli super, ei mingit iiveldust ega muid hädasid. Pisut enne uut arstiaega hakkas määrima. Pärast mitmeid külaskäike EMOs ja naistearsti juures selgus, et lootemuna on tühi ja organism hakkas nö. võõrkeha välja tõukama. Lõpuks aidati tablettidega puhastumisele kaasa. Nädal hiljem kontrollis käies öeldi, et emakas on puhas. Andsin organismile mõnda aega puhkust, enne kui uuesti proovima hakkasin. Esimene kuu – päevad. Teine kuu – jälle päevad. Ja nii muudkui edasi. Veebruaris mõtlesin, et mida ma ootan ja loodan, niikuinii tulevad ju jälle päevad… Võtsin vabalt. Kui muidu lootsin iga kuu, et päevad ei hakkaks, siis nüüd ootasin vastupidist. Tahtsin märtsis rasestumisele senisest veel rohkem panustama hakata ja seega ootasin päevi. Tundsin niikuinii, et veebruaris ei õnnestunud, kuna ma midagi erilist selleks ei teinud. Märkisin igal hommikul äppi oma basaaltemperatuuri ja lugesin järelejäänud päevi menstr. alguseni. Kahtlus tekkis, kui mõned päevad enne päevi basaal ikka kõrgel püsis. Ja kui muidu muutus enne päevi tupp kuivaks, siis nüüd oli kogu aeg “märg”. Katsusin igal hommikul ärgates järgi ???? Kibelesin juba testi tegema, aga mõtlesin, et ootan ikka oletatava päevade alguse ära. Üks päev enne päevi ei pidanud närv vastu, tegin testi. Teine triibuke ilmus suht kohe. Oli küll heledavõitu, aga siiski. Täiel rinnal rõõmustada ei julgenud, sest eelmine kord oli ju ka hele triip… Kannatasin veel nädala, tegin uue testi ja teine triip oli tume ???? Juhhei juhhei, olingi rase. Mõned päevad rõõmu, siis hakkas hirm. Äkki on midagi valesti, äkki süda ei löö, äkki, äkki, äkki… Lõpuks sain arstile, kes näitas UHs, et näe, südameke lööb ???? Olin jälle eufoorias. Nädal aega rõõmu ja siis hakkas uuesti hirm, et aga mis siis kui juhtub midagi, millest mina ise aru ei saa, käin õnneliku rasedana ringi, aga samas loote süda enam ei löö. Doppleriga ju veel kuulata ei saa, liigutusi ju ka veel ei tunne… Samuti ei tundnud ma mingeid emakavenimise valusid. Miks, miks, MIKS??? See ooteaeg arstini oli jube. Kui arstile sain, siis süda lõi endiselt, käte-jalgadega siputas ka, kõik oli endiselt kõige paremas korras ???? Sain saatekirja KV uuringule. Nädala pärast lähen sinna, aga juba mõtlen, et äkki on KV uuringus midagi valesti, avastatakse midagi kohutavat… Need arstid on tavaliselt kulm kortsus näoga ka kui UH teevad. Selle ajaga kui arst vaikides ekraani vahib, jõuan mina ju miljon muremõtet mõelda. Appi, ma nii kardan sinna minna, päriselt!!! ???? Loodan, siiski et kõik on OK ja need rasedahirmud on põhjuseta…
Kui tagantjärgi mõelda, siis olin ma enamvähem samal ajal, kui pidi olema viljastumine, hirmus tundeline. Nutsin mitu päeva põhjuseta. Ei saanud isegi aru, kust see tuleb. Aga tol korral ei osanud veel midagi kahtlustada ka, sest veebruar ei olnud ju see kuu, mil ma rasestumist üldse oodanud oleks ????
Mõne sõna asemel sai nüüd väga pikk jutt, sorrrriii ????
H.N.
