Tere,
mõtlesin tükk aega, kas kirjutada siia, aga eks jagatud mure jne.
Proovime teist last saada, esimene on kahene. Paistab, et ma olen üks neist, kes ei rasestu eriti kergelt, esimese lapsega läks aasta kuni triibud saime. Tagasivaadatuna tundub mulle nagu too aasta mööduski rasestumise tähe all, kuigi toimus sel ajal nii paljut muudki. Esialgu oli tore, aga kui siis lugeda, et minuvanused naised, kes proovivad, ikka 80% rasestuvad 6 kuu jooksul ja sa ikka ei ole ajas ikka tusaseks küll.
No lõpuks õnnestus, napilt ei jõudnud arstide poole selle teemaga pöörduda ja nüüd üks laps käes ning pinge nagu madalam seetõttu (no lastetuks päris ei jää) ja eks see kogemus pika proovimisega annab võrdlusmomendi ja olen üsna rahulikult võtnud terve selle aja seni. Eks väikese lapse ja töölkäimise kõrvalt pole nii palju aegagi marineerida, et oi ka see võib olla rasedus. Kuid mis seal salata, eks ma ikka lootsin, et äkki teisega näkkab kiiremini. Ehk sai keha aru, mis teha tuleb või lihtsalt joppab.
Nüüd mul teise proovimisega jooksmas kümnes tsükkel, ei ühtki triipu saanud veel pole ja no ikka tegelt ajab ropendama küll juba. Miks meil selle asjaga nii raskelt peab minema? Äkki just selle esimesega joppas ja tegelt meil mingi jama ja vedas, et üldse jäime ja praegu ka paugutame kaduvväikeste šanssidega? Igasugu ovulatsiooni määravaid meetodeid olen kasutanud ja tsükkel üsna regulaarne hea pikkusega, võtame vitamiine ja oleme viimastel kuudel kasutanud ka spermasõbralikku libestit. Kevadel sai tehtud see synlabi last sooviva naise pakett ja kõik näidud olid a’ok. Igatahes oleme otsustanud, et kui see tsükkel ka ei jää, siis kohe arsti jutule mõlemad. Ma ei kannata enam niisama teadmatuses proovida. Eriti kuna tugevalt eelistaks väikest vanusevahet.
AG
Eks see teekond on raske jah.. Lohutan vaid sellega, et üldiselt ju räägitaksegi, et aasta jooksul peaks ikka rasestuma. Meie puhul võib öelda, et oleme mõlemad täiesti läbi uuritud/puuritud ja kõik peaks toimima, aga no lihtsalt ei jää rasedaks, varsti saab 2a täis. Algul ikka lootsime iga kuu, aga nüüd juba suht tuimad selles osas. Õnneks üks laps on olemas..
Ma ei teagi kas see lohutab ???? aasta sisse mahuvad ka kõik need, kel õnnestub ruttu ja neid pigem paistab enamus olevat. Isiklikult ei tea kedagi, kel nii kaua oleks (mõlemal korral veel kah) läinud. Kui see teema on kusagil seltskonnas üles tulnud, ja ma pole sõprade seas seda häbenend, et soovime ja proovime, siis kui keegi kaasa noogutanud, et neil läks ka kaua, siis järgmise lausega tuleb välja, et nad tervelt 6 kuud proovisid :/
Kas sul esimese lapse saamisega oli ka probleeme või nüüd teisega ainult see? No ma kujutan ette, et see teadmine, et kõik läbi uutitud ja korras ja ikka ei rasestu on veel nõmedan. Ise loodan isegi, et ongi midagi paigast, aga tuleb välja ja saab vastavalt sellele siis vägemalt tegutseda.
AG
Oli esimesega ka probleeme.. Selles mõttes eelmise elukaaslasega proovisime ka 3a, kuhu sisse jäi vaid üks emakaväline rasedus, tänu millele jäin parempoolsest munajuhast ilma. Siis uuriti ka nii mind kui teda, kõik oli korras. Olime juba IVF järjekorras, kui suhe pekki läks. Praeguse mehega sain tuttavaks 2016a novembris.. 2017a aprillis tehti plaaniline laparoskoopia, kus oli allesolev munajuha ilusti läbitav, arst probleeme ei näinud. Me otseselt triipe ei püüdnud, aga samas ära ka ei hoidnud (algul paar kuud kasutasime kondoomi). Üllatustriibud sain 2018a aprillis ja kõik läks hästi. Peale sünnitust algul oli spiraal kuu aega, mis ei sobinud ja lasin eemaldada. Seejärel võtsin paar kuud pille, aga jätsin need ka ära. 2020a algusest pole ühtki rasestumisvastast vahendit kasutanud, 2020a septembrist ov teste teinud jnejne, aga jah.. 2020a detsembris oli varajane katkemine ning 2022a jaanuaris sama (max nädal peale päevade hilinemist algas veritsus).
Aga loodan, et saad oma triibud peagi 🙂
C.