Olen tagasi püüdjate seas, sest rasedus peetus ja katkes (6+4) – 17.01, ja see kuu vast ei püüa midagi, hoian teile pöialt ja jälgin teie teekonda.
Karm kogemus ikka (naised on ikka tugevad, paljudel on ju korduval ja ikka hüppavad nad hobuse selga tagasi!). Meil oli aastake loodud beebi… õnneks puhastus ise, oli verd ja oli valu (on veel, aga vähem), mis käib kaotusega kaasas ja mulle justkui meeldis ka, sest aitas väga hästi rasedust ja lapse kaotust teadvustada. Tegime mehega ka “ärasaatmise” – rääkisime on mõtetest, tunnetest ja unistustest seoses selle raseduse ja beebi ja tulevikuga … ja jätsime sellega hüvasti.
Täna olen juba positiivne, tulevikkuvaatav (loodan, et see pole mingi stressi sümptom), püüan leida rohkelt infot, kuidas rasedaks jääda, seda hoida jne.
Olen siit otsinud infot, kuidas teistel sarnased kogemused on tervist mõjutanud ja kuidas on edasi liigutud ning õnneks positiivseid ja julgustavaid lugusid ka. Saab keegi veel oma kogemust jagada?
Polly
(9 kuud proovisime ise, siis viljatusraviarst, avastati kilpnäärme alatalitus, ravi peale, rasedus, katkemine)