Õnne viimasele triibulisele! Küll läheb kõik hästi!
Siin on olnud mõned etteheiteid sisaldavad postitused (ülemõtlemise suunal, mingist PUPO mängimisest jmt). Pikalt mõtlesin kas tahan üldse sõna võtta. Aga siiski võtan. Ma ei laseks sellisel meeleolul siia teemasse tulla, muidu ei ole üldse enam hea tunne siia kirjutada ja see ei ole ju selle teema eesmärk! Ma arvan, et sellised tunded mis siin on olnud, ootus jmt on siiski paratamatu, kui oled neid triipe nii kaua oodanud. Võib-olla tõesti tagantjärgi, kui need juba Teil käes olid, tundus kogu see muretsemine asjatu, kuid see ei tähenda, et ootus ei oleks pikk ja segadusse ajav. Näiteks ma ise küll üritan teadlikult ka suve võtta vabamaks, vähem muretseda, nautida puhkust jne, kuid ma ei näe siiski midagi halba selles, et käin siin enda tundeid jagamas, eriti kui on just jälle päevad hakanud jmt. Samuti ei näe ma midagi halba selles, et piiran kohvi joomist, alkoholi tarbimist vm. Ammugi ei põhjusta see mulle mingeid kannatusi, vaid pigem teeb head. Näiteks minu meelest on siin hea paar korda kuus oma mõtteid jagada, sest ma ei soovi ka kurvastada elukaaslast nende mõtetega iga kord kui uuesti päevad hakkavad ja jälle tunnen, et ebaõnnestus see kuu. Samuti ei tahaks koguaeg kurvastada sõbrannasid, sest tean et nad niikuinii elavad väga kaasa. Aga ma võiksin seda kirjutada siiski siia ja sellest ei ole midagi halba. Kindlasti on neid, keda ülemõtlemine ja stress on pidurdanud, kuid kahtlemata ka neid, kellele on abiks olnud OV testid ja veidi planeerimist. Eks on vaja mõistlikuks jääda ja leida mõistlik tasakaal.
Täna CD 8. Hoidun ka see kuu OV testidest. Eelmine kuu ei teinud, sest tsükkel on koguaeg olnud nagu kellavärk, aga just eelmine kuu oli tsükkel kaks päeva lühem. Nagu juba kirjutasin, siis suvel võtaks asja kergemalt, vabamalt ja lõbusamalt. 🙂
Mal
Aga siis votagi vabamalt ja saad ka aru, et need polnud etteheitvad postitused, vaid avamaks teist vaatenurka, abistamaks, kuidas tegelikult on lihtsam rasedaks jääda.
Usu mind. Been there, done that. Majandasin hulluks esimesega, täiesti terved mõlemad mehega. Lõpuks naistearst karatas ja kirjutas antidepressandi, et saaks vaimu vabaks. Järgmine kuu olin rase.
Järgmised kolm tulid kuuga, kui soovisime, ei põdenud enam, teadsin, et saan ju lapsi kyll. Vaba elu.
Ma ei soovi solvata neid, kel tõsine haigus ja reaalne põhjus lapse mittesaamiseks, kuid enamikul on see peas kinni.