Jälle uus triibupüüdjate jutunurgake.
Kapsapirukad mulle ei maitse aga kui ikka hästi tehtud siis söön kõike.
Kui myone ja arara soov on järgmine kuu mitte testida (va. kui päevad juba pikalt hilnevad) siis proovin toetada kui meeles püsib.
Kõik kellel on rasedus katkenud peetunud minu kaastunne. Pole ise midagi sellist üle elanud ja ei sooviks ka. Küll aga kui lugesin jansa katkemisest siis seal üks kirjutas nii: Nii kurb. Ei oskagi kuidagi lohutada. Kõik, mida tahaks öelda, näib väga lame.
See võib tunduda ehk lapsik või mõttetu, aga äkki on abi (sellistel hetkedel võivad abiks olla väga imelikud asjad) sellest, mida mina sisendasin endale pärast esimest peetumist. Et mu pisike tuleb tagasi, tal oli vaja lihtsalt korraks tagasi minna, aga ta ei jõudnud seda mulle öelda, miks. Kas siis midagi õppima, endale kaksikõekest/vennakest kaasa tooma, ilusamat sünnipäeva ootama või äkki lihtsalt vaatama veel kord eemalt, kas emme ja issi on täiesti valmis tema tulemiseks.
Mõni on muianud selle versiooni peale. Mind tookord aitas. Mu pisipoja tuli vaid natuke hiljem ja tema tagasiminek tegi minu ja mu mehe suhet palju tugevamaks. Käiski vaatamas, kas me oleme piisavalt küpsed.
Mulle meeldis ja see tundus lohutav.
Märts on kohe käes 🙂 loodame et tuleb triiburohke kuu. Ilmad on ilusamad, päike paistab.
Minu testimisest. Pole kindel kas homme teen aga igaks juhuks hoidke pöidlaid. 🙂
