Teema: Tubli

Tubli on tühi sõna, mis ei väljenda õigupoolest midagi. Mida see tubli ütleb sinu arvates? Kiida lapse tegu või käitumist – ehitasid laheda torni, nii vapralt tulid trepist üles, sõid kõhu head sööki täis vms.

Tubli on ütlejale mugav tempel, mis lapsele tema käitumise või teo kohta kuigi palju infot ei anna.

#4071828:

Tuleb öelda, et emmele meeldib või hästi tehtud, emmet rõõmustab või midagi taolist.

Mulle tundub, et kuskil on midagi kaotsi läinud, kas lapsel endal või teie omavahelises suhtluses. Emme emotsioonide eest vastutama ei tohi ometi ka last panna ju.

“Tubliga” peaks olema see lugu, et kiitma peab tegu, mitte last, et kui midagi viltu läheb, ei peaks ta ennast halvaks ja mittetubliks, vaid oleks kergem veast õppida, ilma et enesehinnang kannataks. Tegu võib ikka tubli ka olla, kuigi enamasti leiab mõne sobivama omadussõna.

Seal on et kiidame last nagu tahame, et meid kiidetakse. Mulle meeldib endiselt olla tubli. Sellega olen tubli mina ja ma tunnen et olen tervenisti tubli. Nende üksikute asjade teistele meeldimine teeb mind nagu nõutuks. Kas siis kui tegi ilusa pildi, aitas kedagi, ei tekita seda soovi saada ikkagi tunnustust ja panna veel rohkem aitama ja veel ilusamaks püüdma joonistada ja end seeläbi tulevikus läbi põlema? Et ikka mu teod rõõmustaks kedagi teist?

Külla on hea, et ma olin laps ammuilma ära enne, kui tekkisid igasugused uued võtted ja mõisted omaenda last kasvatada. No et mul oli pere, vanavanemad, sõbrad, mitte kuiv ja külm tugivõrgustik, et mind ei tunnustatud iga mõttetuse eest, et ma sain karistada kui midagi valesti tegin või mulle öeldi: “Tubli!”, mis tegi head meelt ning mille tähendus oli nii ütlejale kui mulle arusaadav.
Praegu ma ei oskaks enam ei laps ega noor lapsevanem olla.
Nädalavahetusel tulevad lapselapsed ja ma kavatsen neid tublitada kindlasti.

Sama asi kehtib ka täiskasvanute puhul, sellest räägitakse nt juhtimiskoolitusel, kuidas tuleks kiita/tunnustada nii, et sellest ka kasu oleks.

Need tublid lapsed ei saa arugi, mida nad tegema peavad, et tubli olla, sest nad teavad, et nad lihtsalt kas on või ei ole seda. Seepärast tuleb alati kiita tegevust, mida sooviks ka edaspidi näha, nt pingutamine-pusimine, vaeva nägemine ja mitte alla andmine, järjepidevus jne. Oletame, et laps tegi ära mingi eriti tüütu, raske ja igava ülesande. Kumb kiitus tundub mõistlikum?

1) Sa oled ikka tõeliselt tubli, hästi tehtud!

2) See oli raske ülesanne ja mul on hea meel, et sa pühendusid sellele, keskendusid ning said selle tehtud.

+ muu jutt, mis nende juurde käib. Sõnastus sõltub loomulikult kiidetava vanusest.

“Tubli” üksi ei anna mingit muud tagasisidet peale selle, et see, mida laps tegi, on ütlejale meelepärane. Sellisel juhul pole vahet, kuidas soovitud tulemuseni jõutakse. Suurem laps võib selleks kasutada hoopis ebaausaid või keelatud võtteid, kasvõi koolis spikerdamine, töö mahakirjutamine vm. Seal pole juttugi mingist oma peaga pusimisest või mõtlemisest – miks peakski, pingutamine on ju raske tegevus. Kes selle eest enne kiitnud on. 🙂

#4072920:

Suurem laps võib selleks kasutada hoopis ebaausaid või keelatud võtteid, kasvõi koolis spikerdamine, töö mahakirjutamine vm. Seal pole juttugi mingist oma peaga pusimisest või mõtlemisest – miks peakski, pingutamine on ju raske tegevus. Kes selle eest enne kiitnud on. ???? Rate this item:Submit Rating+10

Aga sa ju ei tea, kas pusis ise või spikerdas.

Olen kuulnud ütlust, et tubli öeldakse koerale, mitte inimesele.

#4072773:

Külla on hea, et ma olin laps ammuilma ära enne, kui tekkisid igasugused uued võtted ja mõisted omaenda last kasvatada. No et mul oli pere, vanavanemad, sõbrad, mitte kuiv ja külm tugivõrgustik, et mind ei tunnustatud iga mõttetuse eest, et ma sain karistada kui midagi valesti tegin või mulle öeldi: “Tubli!”, mis tegi head meelt ning mille tähendus oli nii ütlejale kui mulle arusaadav.

Praegu ma ei oskaks enam ei laps ega noor lapsevanem olla.

Nädalavahetusel tulevad lapselapsed ja ma kavatsen neid tublitada kindlasti.

Muidugi võid tublitada oma lapselapsi kui laste vanematel selle vastu miskit pole.

Teema on ajendatud huvist, miks tubli pole kõige parem sõna ning seda on siin ka selgitatud. Sinu tekstist jääb mulje, et need, kes tubli väldivad on kuidagi külmad ja kuivad oma laste vastu? Nii see kindlasti pole, pigem vastupidi. Nõuab veidi rohkem süvenemist, et last ja tema tegevust erinevate sõnadega iseloomustada ja see aitab ka lapse sõnavarale kaasa.

Kirjutasid, et tubli sinu jaoks nii  arusaadav mõiste. Kui peaksid 3-aastasele selgitama, mis sõna tubli tähendab, siis kuidas seda teeksid?

Kas tubli võib olla lapsele sama arusaamatu, kui siinsed plussid ja miinused ilma selgitusega.

#4074803:

Miskipärast tundub, nagu ma paneks ennast sellega teise inimese suhtes kõrgemasse positsiooni

Mul oli sarnane ilmutus siis, kui lapsed hakkasid hommikuti soovima, et mul huvitav, tore vms päev tuleks. Mul endal oli lapsena “ole siis tubli laps” standardvastus “püüan” vms, kui üldse.

#4073866:

Olen kuulnud ütlust, et tubli öeldakse koerale, mitte inimesele.

Oeh, siin ka mingi onu Heino ????

#4074339:

Kas tubli võib olla lapsele sama arusaamatu, kui siinsed plussid ja miinused ilma selgitusega.

Minule oli arusaamatu, kas see oli küsilause? Ilma küsimärgita?

Mina hindan ka peaaegu igat loetud kommentaari. Mingit selgitust ei kavatse kunagi jagada. Ei tee ma seda reaalis inimesega suheldes ega ammugi siin. Põhjuseid on erinevaid, seletamine oleks tüütu ja mõttetu, sest nagunii ilmub välja keegi, kes ei saa aru, et mulle ei meeldinud tema mõttekäik või lihtsalt kirjavead ja temale jälle meeldis. Ses suhtes ma ei näe mingit vajadust oma hindamist selgitada. Aga osad on selles anonüümse hindamise selgitamise nõudmises nii kinni, et hirm tekib kohe. Kusjuures positiivseid hinnanguid miskipärast ei paluta lahti tõlkida. Miks? Kiita võib, kritiseerida mitte? Millest ma siis järeldan, et väga paljud pole seda tühja ja mõttetutki tubli! kuulnud.

Ma lugesin siinseid kommentaare ja, ausalt, üldse ei saa aru, kuidas on võimalik, et tubli tähendus on lapse jaoks abstraktne. Mismoodi te seda siis kasutate, et aru ei saa?

Mõtlesin näidetele oma lapse elus. Tuleb ja näitab, et joonistas ilusa pildi. Mina ütlen, oo tubli, see on väga ilus pilt ja sinna juurde käib mingi detail vms, nt nii huvitava kujuga puu või mis iganes seal pildil on.

Sõidame ratastega, näen et laps terve tee jälgib tähelepanelikult foore, vaatab vasakule ja paremale, on liikluses ettevaatlik. Kohale jõudes ütlen, nii tubli, väga tähelepanelik olid sõites.

Kõik on ju selge ja konkreetne, miks ta tubli on ja mis on hästi tehtud, mis arusaamatuks jääb?

Ja õhtul magama minnes teen kalli, hoian kaisus ja ütlen, et sa oled üks tubli ja tore vahva tüdruk. Sest ta ongi. Nagu mis mõttes ma ei või oma lapsele selliseid asju öelda?

#4072177:

Mina avastasin, et olen seda sõna enda kaheaastase puhul liiga laialt ja lapsele arusaamatult kasutanud, niimoodi, et ise ei saanudki aru. Tubli, oskad suure sammuga trepist üles minna, tubli, oskad valgusfoori nuppu vajutada. Kuni alles hiljuti lapseke kooris ennast paljaks, pissis keset põrandat ja kiitis ennast: Tubli, oskad põrandale pissida. Siis sain aru, et lapse jaoks on see absoluutselt iga tegevust saatev sõnakõlks, ta ei seosta seda selle tähendusega. Nüüd ongi tulemus selline, et laps joonistab pastapliiatsiga särgiesise täis või kallab topsiga vett voodisse või mis tahes ulakused tal vahest pähe tulevad, kõva “Tubli tubli tubli” saatel. Proovime ka edaspidi just niimoodi, et kiidame hoopis lapse tegu, kui midagi vahvat teeb, et väga ilusa pildi joonistasid, et laps ise paremini aru saaks, kui teda kiidetakse, mitte ei viska hajameelselt “tubli”-sid vasakule ja paremale.

Sa oled seda valesti tõlgendanud, asi pole üldse tubli kasutuses. Kui ütled tubli trepist üles mineku ja valgusfoori nupu kohta, siis see ju ongi konkreetne mingi tegevuse või oskuse kirjeldamine. Samasugune nagu ilusa pildi kiitmine.

Laps lihtsalt ei saa aru, millised tegevused on positiivsed ja millised mitte. No mõtle nüüd 2-a seisukohast, tema ajus on põrandale pissimine ja trepist üles minek, nupu vajutamine ja pastakaga sodimine alguses kõik sama tüüpi tegevused: proovin midagi uut ja tuleb välja, hurraa! Kust tema peab teadma, et põrandale pissimine ja särgi sodimine lubatud pole? Teada saab loomulikult nii, et proovib ja selle eest saab kiitmise asemel laita ja jääb meelde. Aga see pole ju mingi kaasasündinud teadmine, vaid lihtsalt ühiskonna normid, mida täiskasvanud lastele õpetavad. Mõnes teises ühiskonnas võibki nt õues maha pissida ja saab veel kiita, et püksi ei teinud nt.

Laps muidugi arvab, et tubli, sest tegin ju jälle mingit uut asja ja avastasin uue oskuse. Kui sa talle õpetad, et mõni asi on paha, siis ega see ei tähenda, et talle muude asjade kohta tubli ei või öelda.

#4071828:

Tubli öelda lapsele enam ei tohi, ütleb mu lapsevanemast laps. Tuleb öelda, et emmele meeldib või hästi tehtud, emmet rõõmustab või midagi taolist.

Minu meelest on see jabur,  “tubli” tähendabki lapse jaoks, et “hästi tehtud”, ja emme rõõmustamine ei peaks olema lapse tegemiste peamine eesmärk.

#4071876:

Tubli on tühi sõna, mis ei väljenda õigupoolest midagi. Mida see tubli ütleb sinu arvates? Kiida lapse tegu või käitumist – ehitasid laheda torni, nii vapralt tulid trepist üles,…

Ma ei tea, ma ise sain küll lapsena aru, et kui keegi torni vaadates ütleb “tubli”, siis olen laheda torni ehitanud, või kui ma midagi keerulist teen ja pingutan (näit. trepist üles minnes) ning keegi selle juures “tubli” ütleb, siis olen oma pingutusega õigel teel. Ja minu meelest mu lapsed ka, igatahes suuremad oskasid väiksematele täiesti õigetel hetkedel “tubli” öelda. See on lihtsalt kiire, lihtne ja arusaadav sõna positiivseks tagasisideks ja tähendab, et see, mida laps parasjagu tegi või teeb, on õige, hea, seda võib edaspidi ka niimoodi teha. Mõnikord võib loomulikult rohkem analüüsida, mis aspektid eriti hästi õnnestusid, aga alati pole see vajalik – kui pilt on ilus, siis ütlengi, et tubli, ilus pilt, ma ei pea hakkama sinna juurde leiutama mingeid pikki traktaate, et “mulle meeldib, kuidas sa need lille õielehed kõik erinevat värvi värvisid ja päikesekiired ilusad sirged tegid” vms. – see võib mu meelest pigem negatiivselt mõjuda, sest ma tahaks, et ta teinekord teeks hoopis nii, nagu talle pähe tuleb, õielehed kõik punaseks ja päikesekiried kõveraks, kui tal selline tahtmine tuleb.