Tubli öelda lapsele enam ei tohi, ütleb mu lapsevanemast laps. Tuleb öelda, et emmele meeldib või hästi tehtud, emmet rõõmustab või midagi taolist. Miks tubli ütlemine nii halb nüüd on?
Teema: Tubli
Tubli on tühi sõna, mis ei väljenda õigupoolest midagi. Mida see tubli ütleb sinu arvates? Kiida lapse tegu või käitumist – ehitasid laheda torni, nii vapralt tulid trepist üles, sõid kõhu head sööki täis vms.
Tubli on ütlejale mugav tempel, mis lapsele tema käitumise või teo kohta kuigi palju infot ei anna.
Aga kui öelda, et tegid vahva torni, oled nii tubli, on see ka vale. Asi on just selles sõnas.
Tuleb öelda, et emmele meeldib või hästi tehtud, emmet rõõmustab või midagi taolist.
Mulle tundub, et kuskil on midagi kaotsi läinud, kas lapsel endal või teie omavahelises suhtluses. Emme emotsioonide eest vastutama ei tohi ometi ka last panna ju.
“Tubliga” peaks olema see lugu, et kiitma peab tegu, mitte last, et kui midagi viltu läheb, ei peaks ta ennast halvaks ja mittetubliks, vaid oleks kergem veast õppida, ilma et enesehinnang kannataks. Tegu võib ikka tubli ka olla, kuigi enamasti leiab mõne sobivama omadussõna.
https://www.instagram.com/p/CEoBT6fJQbV/
Jesslapsed on selle teema mõnda aega tagasi hästi lahti seletanud. Loodan, et niimoodi otse lingilt on võimalik õiget postitust kohe näha, kui mitte siis instagramis @jesslapsed
Seal on et kiidame last nagu tahame, et meid kiidetakse. Mulle meeldib endiselt olla tubli. Sellega olen tubli mina ja ma tunnen et olen tervenisti tubli. Nende üksikute asjade teistele meeldimine teeb mind nagu nõutuks. Kas siis kui tegi ilusa pildi, aitas kedagi, ei tekita seda soovi saada ikkagi tunnustust ja panna veel rohkem aitama ja veel ilusamaks püüdma joonistada ja end seeläbi tulevikus läbi põlema? Et ikka mu teod rõõmustaks kedagi teist?
Mina avastasin, et olen seda sõna enda kaheaastase puhul liiga laialt ja lapsele arusaamatult kasutanud, niimoodi, et ise ei saanudki aru. Tubli, oskad suure sammuga trepist üles minna, tubli, oskad valgusfoori nuppu vajutada. Kuni alles hiljuti lapseke kooris ennast paljaks, pissis keset põrandat ja kiitis ennast: Tubli, oskad põrandale pissida. Siis sain aru, et lapse jaoks on see absoluutselt iga tegevust saatev sõnakõlks, ta ei seosta seda selle tähendusega. Nüüd ongi tulemus selline, et laps joonistab pastapliiatsiga särgiesise täis või kallab topsiga vett voodisse või mis tahes ulakused tal vahest pähe tulevad, kõva “Tubli tubli tubli” saatel. Proovime ka edaspidi just niimoodi, et kiidame hoopis lapse tegu, kui midagi vahvat teeb, et väga ilusa pildi joonistasid, et laps ise paremini aru saaks, kui teda kiidetakse, mitte ei viska hajameelselt “tubli”-sid vasakule ja paremale.
Külla on hea, et ma olin laps ammuilma ära enne, kui tekkisid igasugused uued võtted ja mõisted omaenda last kasvatada. No et mul oli pere, vanavanemad, sõbrad, mitte kuiv ja külm tugivõrgustik, et mind ei tunnustatud iga mõttetuse eest, et ma sain karistada kui midagi valesti tegin või mulle öeldi: “Tubli!”, mis tegi head meelt ning mille tähendus oli nii ütlejale kui mulle arusaadav.
Praegu ma ei oskaks enam ei laps ega noor lapsevanem olla.
Nädalavahetusel tulevad lapselapsed ja ma kavatsen neid tublitada kindlasti.
Käisin hiljuti turul ja otsin ühelt papilt õunu ja kui andsin raha sõnadega #palun# vastas minule – aitähh, tubli laps! Tegelikult olen 40, aga seest läks soojaks sellest ütlemisest. Ei ole see tubli halb, tundub jälle mingi uus pedagoogika! Kui laps teeb midagi hästi tuleb teda teo eest kiita, mitte rõhuda enda õnnelikuks tegemisele.
Sama asi kehtib ka täiskasvanute puhul, sellest räägitakse nt juhtimiskoolitusel, kuidas tuleks kiita/tunnustada nii, et sellest ka kasu oleks.
Need tublid lapsed ei saa arugi, mida nad tegema peavad, et tubli olla, sest nad teavad, et nad lihtsalt kas on või ei ole seda. Seepärast tuleb alati kiita tegevust, mida sooviks ka edaspidi näha, nt pingutamine-pusimine, vaeva nägemine ja mitte alla andmine, järjepidevus jne. Oletame, et laps tegi ära mingi eriti tüütu, raske ja igava ülesande. Kumb kiitus tundub mõistlikum?
1) Sa oled ikka tõeliselt tubli, hästi tehtud!
2) See oli raske ülesanne ja mul on hea meel, et sa pühendusid sellele, keskendusid ning said selle tehtud.
+ muu jutt, mis nende juurde käib. Sõnastus sõltub loomulikult kiidetava vanusest.
“Tubli” üksi ei anna mingit muud tagasisidet peale selle, et see, mida laps tegi, on ütlejale meelepärane. Sellisel juhul pole vahet, kuidas soovitud tulemuseni jõutakse. Suurem laps võib selleks kasutada hoopis ebaausaid või keelatud võtteid, kasvõi koolis spikerdamine, töö mahakirjutamine vm. Seal pole juttugi mingist oma peaga pusimisest või mõtlemisest – miks peakski, pingutamine on ju raske tegevus. Kes selle eest enne kiitnud on. 🙂
Ma olen “tubliga” üles kasvanud ja muidugi kasutan seda sõna ise ka, küll pigem protsessi käigus innustamiseks (“tubli, väga hästi läheb, jätka”).
Paari konteksti väldin aga puhtalt oma lapsepõlvekogemuse pealt teadlikult. Näiteks ma ei ütle kunagi ennetavalt, et “ole tubli laps”.
Suurem laps võib selleks kasutada hoopis ebaausaid või keelatud võtteid, kasvõi koolis spikerdamine, töö mahakirjutamine vm. Seal pole juttugi mingist oma peaga pusimisest või mõtlemisest – miks peakski, pingutamine on ju raske tegevus. Kes selle eest enne kiitnud on. ???? Rate this item:Submit Rating+10
Aga sa ju ei tea, kas pusis ise või spikerdas.
Täitsa mõttetu ja tühi sõna, jah.
Olen kuulnud ütlust, et tubli öeldakse koerale, mitte inimesele.
Mind kiideti ka lapsena liiga palju, tühjalt, mitte sisuliselt. Peale teismeiga tekkis selline tunne, et ükskõik mida ma teen, ma võin ju hästi või halvasti käituda, aga ma olen ikka need positiivsed omadused, mis minu kohta mulle pähe tambiti, aga noh vähemalt madalat enesehinnangut pole ja ei tee kahtlaseid asju, et kelleltki välist tõstmist oma enesehinnagule saada.
Mingis haridussaates tõestati ära, et lastele mõjub grupis õppimise käigus halvasti negatiivne tagasiside, ka teistele õpilastele, mitte ainult neile, keda ei kommenteeritud. Mõjub halvasti ka postiivne kiitmine grupis. Kõige parem ja stressivabam oli ilma pos/neg hinnanguteta lihtsalt neutraalne juhendamine.
Külla on hea, et ma olin laps ammuilma ära enne, kui tekkisid igasugused uued võtted ja mõisted omaenda last kasvatada. No et mul oli pere, vanavanemad, sõbrad, mitte kuiv ja külm tugivõrgustik, et mind ei tunnustatud iga mõttetuse eest, et ma sain karistada kui midagi valesti tegin või mulle öeldi: “Tubli!”, mis tegi head meelt ning mille tähendus oli nii ütlejale kui mulle arusaadav.
Praegu ma ei oskaks enam ei laps ega noor lapsevanem olla.
Nädalavahetusel tulevad lapselapsed ja ma kavatsen neid tublitada kindlasti.
Muidugi võid tublitada oma lapselapsi kui laste vanematel selle vastu miskit pole.
Teema on ajendatud huvist, miks tubli pole kõige parem sõna ning seda on siin ka selgitatud. Sinu tekstist jääb mulje, et need, kes tubli väldivad on kuidagi külmad ja kuivad oma laste vastu? Nii see kindlasti pole, pigem vastupidi. Nõuab veidi rohkem süvenemist, et last ja tema tegevust erinevate sõnadega iseloomustada ja see aitab ka lapse sõnavarale kaasa.
Kirjutasid, et tubli sinu jaoks nii arusaadav mõiste. Kui peaksid 3-aastasele selgitama, mis sõna tubli tähendab, siis kuidas seda teeksid?
Tubli on tühi sõna, mis ei väljenda õigupoolest midagi. Mida see tubli ütleb sinu arvates? Kiida lapse tegu või käitumist – ehitasid laheda torni, nii vapralt tulid trepist üles, sõid kõhu head sööki täis vms.
Tubli on ütlejale mugav tempel, mis lapsele tema käitumise või teo kohta kuigi palju infot ei anna
Oleneb inimesest. Mõne puhul: “Tubli!” tuleb hingest, teisel ongi komme tihti tublitada ja see ei tähendagi tema puhul nagu eriti midagi (kui, siis vaid seda, et midagi katastroofiliselt halvasti hetkel ei ole).
Loomulikult annab rohkem infot, kui kiitus ei ole ainult ühesõnaline, vaid selgitatakse ka, mis hästi oli.
Samas, tulles teemalgatuse juurde, kus tütar käsib vanaemal sõna “Tubli!” nagu katku vältida, siis see on minu meelest kuidagi väga kramplik püüd “jumala eest mitte teha lapse kasvatamisel midagi valesti”. Näitab minu meelest lapsevanema enda sisemist ebakindlust ja liiga suurt ärevust. Samuti need ümberütlemised “emmet/vanaema rõõmustab” – kui need ikka vanaema väljendusviisiga hästi ei sobitu, siis ma ei tea… Väga pentsik võib välja kukkuda.
Pigem võiks siis vanaemale soovitada, et kui ütled: “Tubli!”, siis lisa sinna otsa alati kasvõi lühike selgitus, mida laps hästi tegi. Sellest ma saaks aru.
Kas tubli võib olla lapsele sama arusaamatu, kui siinsed plussid ja miinused ilma selgitusega.
Töötan eesti keele õpetajana. Õppisime seda sõna “tubli” ja siis mulle tuli pähe, et ma kunagi ei kasuta seda õpilaste kohta neile tagasisidet andes. Ütlen pigem, et hea töö, väga huvitav mõte, väga põhjalikult tehtud jne. Imestasin ise ka et miks, et iseenesest tore eestikeelne sõna ju. Katsetasin mõned korrad ja jätsin järele. Midagi ebameeldivat on selle ütlemises. Katsusin aru saada, mis täpselt. Miskipärast tundub, nagu ma paneks ennast sellega teise inimese suhtes kõrgemasse positsiooni, et võin tema kohta selliseid hinnanguid anda, teda iseloomustada – mis siis et positiivse sõnaga. Natuke nagu sügaks koera kõrva tagant. Edaspidi olen pöördunud tagasi selle juurde, et kiidan ikkagi õppija panust töösse ja töö tulemusi.
Miskipärast tundub, nagu ma paneks ennast sellega teise inimese suhtes kõrgemasse positsiooni
Mul oli sarnane ilmutus siis, kui lapsed hakkasid hommikuti soovima, et mul huvitav, tore vms päev tuleks. Mul endal oli lapsena “ole siis tubli laps” standardvastus “püüan” vms, kui üldse.
Lapsena ei olnud mul “tubli” vastu midagi. Hästi suur tõrge tekkis täiskasvanuna, rasketes elusituatsioonides, kus teised täiskasvanud soovivad “ole siis tubli”. Sellest jääb vastik tunne, nagu peaks ennast kas hullusti ületama või vastupidi alla suruma või midagi suht võimatut tegema ainult selleks, et vastata kellegi teise ootusele tubli olla. See ei aita sisuliselt edasi.
Olen kuulnud ütlust, et tubli öeldakse koerale, mitte inimesele.
Oeh, siin ka mingi onu Heino ????
Näiteks ma ei ütle kunagi ennetavalt, et “ole tubli laps”.
Nii, ja mis selles hirmsat on? Mina ütlen isegi täiskasvanutele: “Olge siis tublid!”. Vähegi intelligentne inimene saab aru, et see on hea soovitus olla hea.
Kas tubli võib olla lapsele sama arusaamatu, kui siinsed plussid ja miinused ilma selgitusega.
Minule oli arusaamatu, kas see oli küsilause? Ilma küsimärgita?
Mina hindan ka peaaegu igat loetud kommentaari. Mingit selgitust ei kavatse kunagi jagada. Ei tee ma seda reaalis inimesega suheldes ega ammugi siin. Põhjuseid on erinevaid, seletamine oleks tüütu ja mõttetu, sest nagunii ilmub välja keegi, kes ei saa aru, et mulle ei meeldinud tema mõttekäik või lihtsalt kirjavead ja temale jälle meeldis. Ses suhtes ma ei näe mingit vajadust oma hindamist selgitada. Aga osad on selles anonüümse hindamise selgitamise nõudmises nii kinni, et hirm tekib kohe. Kusjuures positiivseid hinnanguid miskipärast ei paluta lahti tõlkida. Miks? Kiita võib, kritiseerida mitte? Millest ma siis järeldan, et väga paljud pole seda tühja ja mõttetutki tubli! kuulnud.
Näiteks ma ei ütle kunagi ennetavalt, et “ole tubli laps”.
Nii, ja mis selles hirmsat on? Mina ütlen isegi täiskasvanutele: “Olge siis tublid!”. Vähegi intelligentne inimene saab aru, et see on hea soovitus olla hea.
Ma ju ütlesin, et puhtalt enda lapsepõlvekogemuse pealt, kes ma olingi kogu aeg tubli, soovitavalt kõige tublim. Ka minu ühes lapses on ülipüüdlikkuse joon sees: ta on nagunii tubli, seega pigem meenutan, et nautigu ka.
Ma lugesin siinseid kommentaare ja, ausalt, üldse ei saa aru, kuidas on võimalik, et tubli tähendus on lapse jaoks abstraktne. Mismoodi te seda siis kasutate, et aru ei saa?
Mõtlesin näidetele oma lapse elus. Tuleb ja näitab, et joonistas ilusa pildi. Mina ütlen, oo tubli, see on väga ilus pilt ja sinna juurde käib mingi detail vms, nt nii huvitava kujuga puu või mis iganes seal pildil on.
Sõidame ratastega, näen et laps terve tee jälgib tähelepanelikult foore, vaatab vasakule ja paremale, on liikluses ettevaatlik. Kohale jõudes ütlen, nii tubli, väga tähelepanelik olid sõites.
Kõik on ju selge ja konkreetne, miks ta tubli on ja mis on hästi tehtud, mis arusaamatuks jääb?
Ja õhtul magama minnes teen kalli, hoian kaisus ja ütlen, et sa oled üks tubli ja tore vahva tüdruk. Sest ta ongi. Nagu mis mõttes ma ei või oma lapsele selliseid asju öelda?
Sama asi kehtib ka täiskasvanute puhul, sellest räägitakse nt juhtimiskoolitusel, kuidas tuleks kiita/tunnustada nii, et sellest ka kasu oleks.
Need tublid lapsed ei saa arugi, mida nad tegema peavad, et tubli olla, sest nad teavad, et nad lihtsalt kas on või ei ole seda. Seepärast tuleb alati kiita tegevust, mida sooviks ka edaspidi näha, nt pingutamine-pusimine, vaeva nägemine ja mitte alla andmine, järjepidevus jne. Oletame, et laps tegi ära mingi eriti tüütu, raske ja igava ülesande. Kumb kiitus tundub mõistlikum?
1) Sa oled ikka tõeliselt tubli, hästi tehtud!
2) See oli raske ülesanne ja mul on hea meel, et sa pühendusid sellele, keskendusid ning said selle tehtud.
+ muu jutt, mis nende juurde käib. Sõnastus sõltub loomulikult kiidetava vanusest.
“Tubli” üksi ei anna mingit muud tagasisidet peale selle, et see, mida laps tegi, on ütlejale meelepärane. Sellisel juhul pole vahet, kuidas soovitud tulemuseni jõutakse. Suurem laps võib selleks kasutada hoopis ebaausaid või keelatud võtteid, kasvõi koolis spikerdamine, töö mahakirjutamine vm. Seal pole juttugi mingist oma peaga pusimisest või mõtlemisest – miks peakski, pingutamine on ju raske tegevus. Kes selle eest enne kiitnud on. ????
Mingi jabur jutt ju. Kuidas need sinu pakutud variandid paremad on? Laps saab kontrolltöös hea hinde ja sina kiituseks ei ütle mitte tubli, vaid selle
2) See oli raske ülesanne ja mul on hea meel, et sa pühendusid sellele, keskendusid ning said selle tehtud.
siis sa ikkagi ju ei tea, kas ta tegelikult äkki ei spikerdanud. Ja üldse, kuidas sa tead, kui raske see talle oli, äkki oli kukepea see kontrolltöö, aga sina tuled ohkima, et küll sa ikka pühendusid ja nägid vaeva. Täpselt sama kategooria kiitus on see kui nr 1 ja lisaks veel täiesti suvaliselt omistab lapsele tegevusi ja omadusi, mida ei pruugi üldse tõele vastata.
Mina avastasin, et olen seda sõna enda kaheaastase puhul liiga laialt ja lapsele arusaamatult kasutanud, niimoodi, et ise ei saanudki aru. Tubli, oskad suure sammuga trepist üles minna, tubli, oskad valgusfoori nuppu vajutada. Kuni alles hiljuti lapseke kooris ennast paljaks, pissis keset põrandat ja kiitis ennast: Tubli, oskad põrandale pissida. Siis sain aru, et lapse jaoks on see absoluutselt iga tegevust saatev sõnakõlks, ta ei seosta seda selle tähendusega. Nüüd ongi tulemus selline, et laps joonistab pastapliiatsiga särgiesise täis või kallab topsiga vett voodisse või mis tahes ulakused tal vahest pähe tulevad, kõva “Tubli tubli tubli” saatel. Proovime ka edaspidi just niimoodi, et kiidame hoopis lapse tegu, kui midagi vahvat teeb, et väga ilusa pildi joonistasid, et laps ise paremini aru saaks, kui teda kiidetakse, mitte ei viska hajameelselt “tubli”-sid vasakule ja paremale.
Sa oled seda valesti tõlgendanud, asi pole üldse tubli kasutuses. Kui ütled tubli trepist üles mineku ja valgusfoori nupu kohta, siis see ju ongi konkreetne mingi tegevuse või oskuse kirjeldamine. Samasugune nagu ilusa pildi kiitmine.
Laps lihtsalt ei saa aru, millised tegevused on positiivsed ja millised mitte. No mõtle nüüd 2-a seisukohast, tema ajus on põrandale pissimine ja trepist üles minek, nupu vajutamine ja pastakaga sodimine alguses kõik sama tüüpi tegevused: proovin midagi uut ja tuleb välja, hurraa! Kust tema peab teadma, et põrandale pissimine ja särgi sodimine lubatud pole? Teada saab loomulikult nii, et proovib ja selle eest saab kiitmise asemel laita ja jääb meelde. Aga see pole ju mingi kaasasündinud teadmine, vaid lihtsalt ühiskonna normid, mida täiskasvanud lastele õpetavad. Mõnes teises ühiskonnas võibki nt õues maha pissida ja saab veel kiita, et püksi ei teinud nt.
Laps muidugi arvab, et tubli, sest tegin ju jälle mingit uut asja ja avastasin uue oskuse. Kui sa talle õpetad, et mõni asi on paha, siis ega see ei tähenda, et talle muude asjade kohta tubli ei või öelda.
Ilmselt tekib lastel kunagi mingi võrdlus. Ühele öeldakse tubli ja lisatud kirjeldus, mis ta hästi tegi. Teisele kirjeldus, mida ta hästi tegi. Kas sel esimesel ei teki kurbust, et ta pole vanema arust olnud kunagi tubli. Vaid mõni kord on talle seda öeldud. Mõni vanem inimene.
Tubli öelda lapsele enam ei tohi, ütleb mu lapsevanemast laps. Tuleb öelda, et emmele meeldib või hästi tehtud, emmet rõõmustab või midagi taolist.
Minu meelest on see jabur, “tubli” tähendabki lapse jaoks, et “hästi tehtud”, ja emme rõõmustamine ei peaks olema lapse tegemiste peamine eesmärk.
Tubli on tühi sõna, mis ei väljenda õigupoolest midagi. Mida see tubli ütleb sinu arvates? Kiida lapse tegu või käitumist – ehitasid laheda torni, nii vapralt tulid trepist üles,…
Ma ei tea, ma ise sain küll lapsena aru, et kui keegi torni vaadates ütleb “tubli”, siis olen laheda torni ehitanud, või kui ma midagi keerulist teen ja pingutan (näit. trepist üles minnes) ning keegi selle juures “tubli” ütleb, siis olen oma pingutusega õigel teel. Ja minu meelest mu lapsed ka, igatahes suuremad oskasid väiksematele täiesti õigetel hetkedel “tubli” öelda. See on lihtsalt kiire, lihtne ja arusaadav sõna positiivseks tagasisideks ja tähendab, et see, mida laps parasjagu tegi või teeb, on õige, hea, seda võib edaspidi ka niimoodi teha. Mõnikord võib loomulikult rohkem analüüsida, mis aspektid eriti hästi õnnestusid, aga alati pole see vajalik – kui pilt on ilus, siis ütlengi, et tubli, ilus pilt, ma ei pea hakkama sinna juurde leiutama mingeid pikki traktaate, et “mulle meeldib, kuidas sa need lille õielehed kõik erinevat värvi värvisid ja päikesekiired ilusad sirged tegid” vms. – see võib mu meelest pigem negatiivselt mõjuda, sest ma tahaks, et ta teinekord teeks hoopis nii, nagu talle pähe tuleb, õielehed kõik punaseks ja päikesekiried kõveraks, kui tal selline tahtmine tuleb.