Sama asi kehtib ka täiskasvanute puhul, sellest räägitakse nt juhtimiskoolitusel, kuidas tuleks kiita/tunnustada nii, et sellest ka kasu oleks.
Need tublid lapsed ei saa arugi, mida nad tegema peavad, et tubli olla, sest nad teavad, et nad lihtsalt kas on või ei ole seda. Seepärast tuleb alati kiita tegevust, mida sooviks ka edaspidi näha, nt pingutamine-pusimine, vaeva nägemine ja mitte alla andmine, järjepidevus jne. Oletame, et laps tegi ära mingi eriti tüütu, raske ja igava ülesande. Kumb kiitus tundub mõistlikum?
1) Sa oled ikka tõeliselt tubli, hästi tehtud!
2) See oli raske ülesanne ja mul on hea meel, et sa pühendusid sellele, keskendusid ning said selle tehtud.
+ muu jutt, mis nende juurde käib. Sõnastus sõltub loomulikult kiidetava vanusest.
“Tubli” üksi ei anna mingit muud tagasisidet peale selle, et see, mida laps tegi, on ütlejale meelepärane. Sellisel juhul pole vahet, kuidas soovitud tulemuseni jõutakse. Suurem laps võib selleks kasutada hoopis ebaausaid või keelatud võtteid, kasvõi koolis spikerdamine, töö mahakirjutamine vm. Seal pole juttugi mingist oma peaga pusimisest või mõtlemisest – miks peakski, pingutamine on ju raske tegevus. Kes selle eest enne kiitnud on. ????
appi, kui haige 🙁 iga vähegi adekvaatne laps tunneks end idioodina, kui iga asise teo peale järgneks selline kõne 😀