Visiitsuhe on kestnud üle poole aasta. Kuna kohtume harva, siis alati oli väga raske laiali minna, aga viimasel ajal kestab mul pärast kohtumist suur igatsus veel ainult järgmisel päeval, sealt edasi ma ei taha talle helistada ja lausa häirib, kui ta ise mulle helistab. Aga kui siis jälle kohtume, on mul hea olla, olen nii armunud ja mitte midagi vastu ei hakka. Mis minuga toimub?
sa oled lihtsalt üksi elamisega liiga ära harjunud.
Visiitsuhe on kestnud üle poole aasta. Kuna kohtume harva, siis alati oli väga raske laiali minna, aga viimasel ajal kestab mul pärast kohtumist suur igatsus veel ainult järgmisel päeval, sealt edasi ma ei taha talle helistada ja lausa häirib, kui ta ise mulle helistab. Aga kui siis jälle kohtume, on mul hea olla, olen nii armunud ja mitte midagi vastu ei hakka. Mis minuga toimub?
Sisetunne ütleb sulle, et midagi ei klapi. Kui kokku saate, on roosad prillid ees ja hormoonid teevad oma töö, aga pärast seksimist kodus olles saad aru, et see pole ikka päris see. Kas mees on sulle millegagi haiget teinud või oled märganud mingit ohumärki? Miks harva kohtute?
Võib-olla sa ka tead, et pikemas perspektiivis selline suhtevorm sinu jaoks ei sobi. Mees jällegi ei taha loobuda oma teistest naistest ja kokku kolida.
Sul on kopp ees visiitsuhtest ja tunned, et selline vegeteerimine ja ühe koha peal seismine on mõttetu, sellest ka vimm mehe vastu. Ehk on aeg astuda järgmine samm?
Mul tekkis sama seis umbes 2 aastat visiitsuhtes olemist. Hakkasin järjest rohkem tundma, et mehe juurde ma kolida ei taha, sest ta elas pärapõrgus, st väikses igavas külas. Minu juurde Tallinnasse poleks mees ka kolinud. Lõpuks läksime lahku minu algatusel. Mees oleks vist aastaid niimoodi tiksunud.
Mis minuga toimub?
Täiesti tavaline naise käitumine.
Mehele selline elu sobib, aga naine hakkab ju pea alati oma peas ketrama jura mingist perest, majast, valgest aiast, kooselust, lastest, labradorist jne.
Kuni naine seda pole saanud, tunneb ta end ebatäiuslikuna.
Kui naine ON selle lõpuks saanud, ega ta siis samuti õnnelik ei ole; küll on mees siis vilets või aed kohe ümber kukkumas.
Ehk siis kokkuvõtvalt: üks naine polegi mitte kunagi õnnelik. Hakka sellega tasapisi harjuma.
tegelikkus on sinuni jõudnud.
tunned, et sulle ikkagi ei sobi selline suhtevariant. sul on piisavalt tegevusi ja suhtlust, seepärast on peale uudsuse kadumist muutunud see visiiditamine kohustuseks. nö peab kokku saama ja korraks teineteisega tegelema. nagu töö, noh.
vajad edasiliikumist, st, kokkukolimist või laialiminekut. praegune vegeteerimine hakkab pikas plaanis psüühikale sinu kahjuks.
kuna oled realistliku hoiakuga, siis teed kindlasti pragmaatilise ehk täpselt vajaliku otsuse.
Enda sisetunnet tasub kuulata. Kõige õigem oleks leida inimene, kellega on neutraalne tunne nii koos kui lahus.
Suhe ei peaks olema ameerika mäed.
Kui oled pikalt üksi olnud, siis ongi see tunne normaalne: kui oled üksi, siis üksi ja ei taha, et seda üksindust pidevalt segatakse, aga kui koos, siis on ju tore koos olla, inimene meeldib jne. Minul juhtub seda sõprade, sugulaste jt-ga. Eriti kui mingi tegevus on käsil – no ei taha siis mingeid signaale kelleltki, ka mitte kõige armsamalt.
Ma ei tea, mulle käiks ka niisama helistamine “kuule, mis teed?” närvidele suht, ma pole üldse telefoni-inimene. Mulle võiks (visiitsuhte)mees pigem kirju kirjutada või messengeris suhelda, helistamine ongi tüütu ja ma ka ärritun enamasti, kui telefon heliseb.
Kui mees on hea, tark ja tore ja sa tunned, et oled tõesti temasse armunud, siis ära mõtle üle.
Minul on visiitsuhe kaks aastat ja mõned kuud tagasi avastasin ka, et kui mees mõneks päevaks tagasi teise linna sõidab, polegi enam seda magusvalusat igatsust peal, mis varem piinas igal lahusveedetud hetkel. Koos olles tunnen ikka ühest küljest sama elevust ja särinat, mis alguses oli, aga sellele on lisandunud ka mõnus turvatunne.
Mulle selline suhe väga sobib ja ei muudaks midagi. Eks inimesed ongi erinevad ja kõigile ei olegi tarvis pidevat koos elamist, et õnnelik olla. Muidugi, eks kõik on pidevas muutumises ja see ei pruugi nii jääda, aga praegust faasi naudin küll väga. Armastan oma meest, aga ka omaette veedetud aega.
