Teema: Tüdinenud triibupüüdmisest

Kas sa tegutsed tavagünekoloogi või viljatusraviga tegeleva arsti juures?
Kui tavaarsti juures, siis ma soovitaksin konsulteerida ka mõne viljatusravile spetsialiseerunud arstiga.
Mina sõin ka kolm aastat tavagünekoloogi käe all erinevaid ravimeid, lõpuks panin omaalgatuslikult TÜKi dr. Ehrenbergi juurde aja ja jäin seal esimese IVFiga rasedaks ning sünnitasin.

Soovitan sel juhul kaaluda ka teise arvamuse küsimist. See ei tähenda, et pead kohe kindlasti kliinikut vahetama, aga lihtsalt värske pilk asjale võib mõnikord väga palju muuta. Näiteks LTKHs on ka väga hea viljatusravikliinik, pane sinna aeg, käi kuula, millised on nende mõtted.

Kui vaja, võta korraks üldse aeg maha, ära tegelegi millegagi. Ma mõistan väga hästi sind, mul enne esimest rasedust ei tekkinud selliseid mõtteid, aga nüüd kui oleme kuus aastat üritanud teise eduka raseduseni jõuda (kaks katkemist, üks peetumine ja katkestamine), on tekkinud mõtteid üldse loobuda.

Mina pean praegu pausi, tervis on katkestamisest kehv. Lähen ise ka just LTKHsse kuulama oktoobris, mis seal arstid arvavad asjast, aga tegutsema ei plaani uuesti hakata niipea. Võib-olla teeks mingeid terviseuuringuid, kui Tallinnas neid määratakse, mees läheb uuesti arsti juurde, aga üldiselt puhkame praegu.

#3534160:

Pikaaegsed triibupüüdjad on vaat et harjunud sellga, kui kõik nõu jagavad, mida ja kuidas tegema peaks. Vaheta arsti! Kas sa selle spetsialisti juures oled käinud? Aga tolle? Mine selle arsti juurde, kes mul on – nii hea arst on, teeb imesid! Mul õnnestus koheselt rasestuda, kui tema juurde läksin, neid ravimeid sõin. jne…

Kuigi soovitused võivad tõesti aidata, siis tavaliselt pikaaegsed triibupüüdjad on igasuguseid soovitusi juba nii-nii palju kuulnud ja neid katsetanud ja proovinud ja tuleb arvesse võtta, et iga inimene on erinev – iga asi ei sobi igaühele. See arst, kes sulle sobib, ei pruugi mulle sobida. See rohi, mis sul tulemused tõi, ei pruugi mul midagi aidata jne.

Julgen arvata, olles ise pikaaegne triibupüüdja (kolmas aasta jookseb), et teemaalgataja ei otsigi niivõrd soovitusi, mida või kuidas meditsiinilises mõttes teha, vaid et kuidas emotsionaalse poole pealt hakkama saada. On ju arusaadav, et triibupüüdmine on kurnav ning emotsionaalne ning kui inimene on juba aastaid igakuiselt lootnud ja siis jälle pettuma pidanud, jõuab varem või hiljem kätte see tüdimus ja väsimus, kurnatus ja kõik see, mis muudab lihtsalt jõuetuks ja lootusetult kurvaks.

Pigem vajab see inimene emotsionaalset tuge! Ta vajad sõpra, kellele kurta ja kellega rääkida vabalt oma muredest ja edasiminekutest. Sõpra, kes aitab hea sõnaga motiveerida nende tüütute rohtude peotäite viisi sissesöömist ning sõpra, kes ei tule lagedale ainult suvaliste soovitustega, ilma tagamaadele mõtlemata, vaid kes oleks pigem kuulaja ja kaasaelaja rollis. Olgu see sõber netis foorumis või lähedane sõbranna. See inimene vajab emotsionaalset tuge, sest 3,5 aastat triipe püüda on emotsionaalselt halvav ja raske.

Ka psühholoog ei teeks paha, kes aitaks ehk motiveerida ja leida jõudu edasi katsetada, kuniks lõpuks jõutakse oodatud tulemuseni.

Soovitan Sul leida endale see tugiisik, kellele või kellega koos üksteisele kurta, üksteist motiveerida ja taas jalad alla saada peale järjekordseid ebaõnnestumisi. Loodan, et leiad endas seda jõudu teha veel viimased sammud, mis viivad sind maailma parima lõpliku tulemuseni!

Elli-Ly

Kuule, ma tean väga hästi, millest ma räägin, ma olen viljatusravi patsient olnud üheksa aastat, nii et teik it iisi 😉

Ma kõlan nüüd ilmselt nagu mingi kivikeste leedi, aga endasse peab lihtsalt uskuma ja endaga tegelema ning siis tulevad ka ükskord need triibud ja terve beebi.

Minul püütud 4a9k kui lugeda esimesest katkemisest raseduse 7n. 3 kuud tagasi peetus 11n rasedus mida ootasime 4a4k. Võin ausalt öelda, et olen praegu paremas seisus kui enne esimest katkemist rasedusega mis tuli 2 kuul kui mõtlesime, et kätt ette ei pane. Mis muutus on see, et hakkasin peale viimast katkestamst iseendaga rohkem tegelema ja abikaasa samuti. Peale esimest katkemist olime 4a jooksul mõlemad aegajalt üsna mustas augus, see esimene katkemine mõjus lihtsalt nii rängalt, ei osanud me ei enda ja oma mõtete eest see aeg hoolitseda ja üksteisega suhelda avatult. Peale viimast katkemist rääkisime väga palju üksteisega, rohkem loomulikult mina, kuna naised no. Hakkasime YouTube järgi juhendatud meditatsiooni tegema. See aitab mõtteviisi reaalselt muuta, harjutad oma aju ümber positiivset negatiivse asemel mõtlema ja tõesti peale mõnda aega saan öelda, et meie puhul aitab. Lisaks siis võtame ashwagandhat ja kurkumit, aitab ajul GABAsi luua ja üldse ajule ning ka kehale väga kasulik. Ja usun oma kehasse ning armastan teda, kuna keha läks tegelikult sellest kõigest rängemalt läbi kui aju. Keha sai ju kõik selle stressi endale veel hullemalt kaela. Lõppkokkuvõttes, siis ausõna on kogu enda olek iseenda mõtteviisis kinni. Vahepeal mõtlen isegi, et see on ulme kui okei ja hea mul on olla praegu. Kuu peale esimest katkemist sain teada, et õde ootab last ja tema raseduse ja lapsega seotule oli mul 2a raske mõeldagi, nägin seda last ta esimeste eluaastate jooksul vaid paar korda. Prageu mul teine õde rase, vaid nädalake vähem kui mina peaksin olema ja rasedus tuli neil teisel proovimiskuul. Siiski aga olen oma õe üle väga õnnelik ja isegi ta kõhtu suutnud näha kui küsisin kas kõht juba ees, rääkida ta rasedusest ja hakkan kohe vaikselt talle üllatuspidu korraldama. Ma ei taha, et minu sees olev kurbus saaks võitu ja rööviks rõõmu mis tema beebi tulemisega ka minus on.

Igatahes ma ei tea kas mu jutt selge ka tundub, aga ausõna on enda olek mõtteviisis kinni. Me ise tekitame endale kurvad emotsioonid ja raske oleku. Neid emotsioone on loomulik ja normaalne ning tervislik tunda, aga neisse ei tohi endal lasta kinni jääda.

Ja PCOSi puhul, siis uuri selle kohta inglise keeles. Sellest on võimalik õige eluviisi ja toitumisharjumustega pea et terveneda. Instagramis on üks naine, kes teeb meeletult palju teavitustööd sellest. Tal endal oli väga hull asi, aga on loomulikul teel saadud laps ja ta on ennast oma väga hulludest sümptomitest pea terveks ravinud ja regulaarse tsükli saanud. Pcos_to_wellness

Arsti osas, siis vaheta arsti kui tunned, et ei saa piisavat tuge ja toetust sealt. Mina ka ei taha enam nii pikalt ikkagi nn tühja oodata, kuna vb me vajame meditsiinilist tuge ikkagi. Mul on tsüklid ebaregulaarsed ja ov’ga võib mingi jama olla, kuna saan tihti kuus kolmel erineval ajal positiivseid ov teste. Seetõttu on mul nüüd neljapäeval enda viljatusraviarstiga kohtumine. 1 kuu enne viimaseid triipe pidime uuesti mind uurima hakkama, aga tuli koroona karantiin ja siis need üllatuslikud triibud. Lähen küll arstilt tuge ja nõu saama, aga tuletan endale selle keskel meelde, et mu keha on kõikvõimas ning kindlasti need triibud ja beebi ükskord ka meieni tuleb.

Olen püüdnud siia korduvalt postitada, aga miskipärast Perekool mu postitamisvõimalused juba teistkorda täiesti põhjendamatult blokkinud. Seega kui nüüd läheb läbi, siis hästi 😀

Lisan juurde, et nõustun 100% Näsaga, et ükskõik kui raske seda kõike muuta tundub, siis olen ka mina arvamusel, et paratamatult emotsioonid ja mõtlemisviis mängivad kahjuks ikkagi üsna suurt rolli meie soovide täitumises. Olen ka õppinud mõned nõksud, mis ei lase mul n-ö musta auku enam niivõrd langeda, kuid eks tuleb ette ikkagi neid vihasemaid/kurvemaid emotsioone aeg-ajalt ette.

Igaljuhul tekst, mida tahtsin juba ammu postitada:

“Kuule, ma tean väga hästi, millest ma räägin, ma olen viljatusravi patsient olnud üheksa aastat, nii et teik it iisi ????” – Kui 9 aastat üritasid rasestuda ja selliseid hetki ei tekkinud, kus enam korduvaid ja korduvaid soovitusi ei jaksanud kuulata ja kordagi sellist tüdimust ja väsimust ei tekkinud, siis oled küll üks väga õnnelik pikaaegne triibupüüdja olnud, noh loomulikult nii “õnnelik”, kui üks triibupüüdja nii pika aja jooksul olla saab.

Olen tänaseks foorumites suhelnud väga paljude pikaaegsete triibupüüdjatega, kel siiski selliseid emotsioone on ette tulnud, seal hulgas ka ma ise, mistõttu võtsingi aluseks teemaalgataja teemapüstituse, kus probleemiks ongi justnimelt toodud see emotsionaalne poole. Ei kahtle ma selles, et need üldised soovitused on kõik asjakohased, kuid tihti kipuvad lühikest aega triibupüüdjad õpetama pikaaegseid triibupüüdjaid, mis nii mõnelgi korral on ka põhjendatud (kui pikaaegne triibupüüdja pole varem osanud kuskilt infot juurde otsida ja küsida), kuid enamasti pikaaegne triibupüüdja on neid soovitusi varasemalt korduvalt kuulnud ja igakord kui uued triibupüüdjad sõna võtavad, siis oma hea tahtega soovitavad neid samu asju üha uuesti ja uuesti. Ei taha ma selliseid soovitamisi halvustada, kuid pikaaegse triibupüüdjana on see omakorda väga väsitav. Praguse teemaalgatuse kontekstis tundus see kõik minu jaoks pigem minu endaga samastuvat ja sellest ka minu selline vastus.

Lisaks, ei võtnud ma aluseks kedagi konkreetset, vaid vastasingi teemapüstitusele, puhtalt oma kogemusest. Seega jään oma sõnade juurde ja kui tundsid end puudutatuna, siis ei ole mul sinna paraku midagi teha. Ei olnud mu tekst mõeldud kellegi pihta ega halvustamise eesmärgil. Küll aga ootakski siis toetavaid soovitusi 9 aastase kogemusega trii bupüüdjalt, kuidas selliste olukordadega hakkama saada ja mustast masendusest pääseda, endas jõudu leida, ikka edasi liikuda jne? Sellest oleks hetkel rohkem abi nii teemaalgatajale kui ka mulle endale ja ilmselt veel nii mõnelegi triibupüüdjale ????

Teemaalgataja: Kui soovid, võid mulle kirjutada: elli_ly@outlook.com

Elli-Ly

Minul on küll kõigest PCO, aga need perioodid, kus ma beebipille ei võtnud, kõikusid tsüklid 25-55 päeva vahel. Olen kahel korral hakanud beebipille võtma ja mõlemal korral eelnes see, et päevi polnud juba 3 kuud olnud. Lõpuks kui tahtsin rasedaks jääda, olles sellele eelnevalt olnud pillidel 6-7 aastat järjest, olid tsüklid minu mõistes üllatavalt regulaarsed, sest kõikumine oli ainult 30-36 päeva vahel. Samas ametlikult oli see siiski ebaregulaarne tsükkel ja igal kuul ma positiivset ov testi tulemust ei saanudki. Arsti juurde läksin pärast 6 kuud proovimist, õnneks ei öeldud, et peab aasta või kaks ootama enne uuringute tegemist. Juba järgmisest tsüklist tehti ov stimuleerimist, 3 tsüklit järjest, mis ei toiminud. Siis läks arst puhkusele ja pakkus, et tagasi tulles hakkame kaaluma kunstlikku viljastamist.
Lõpuks läks aasta aega ja rasestusin ikkagi ise. Aasta pole muidugi pikaajaline nende kõrval, kes juba mitu aastat triipe püüavad, aga raske oli sellegipoolest, sest sõbrannad, kes lihtsalt “kätt ette ei pannud enam” jäid kõik järjest rasedaks ja lisaks olime lolli peaga enne proovimise alustamist teada andnud, et me nüüd proovime, see tekitas pidevaid küsimusi perelt ja sõpradelt. Ma ei tea, kui vana sa oled, minul sündis esimene laps 35a vanuselt, seega ära vb keskendu ainult sellele, kui kaua triibupüüdmine aega on võtnud, vaid et kui sa pole veel nii vana, siis tegelikult on aega, äkki see võtab survet vähemaks.

Minu esimene rasestumine võis olla juhus, aga mul toimis inofolic+letrozol tsükli 3-8. päeval, aga ilma ov stimuleerimiseta. Progesterooni võtsin ka. Kuna arst oli puhkusel, siis stimuleerimist teha ei saanud, aga mul oli tablette alles ja ei tahtnud tsüklit raisku lasta. Nagu eelmiselgi kommenteerijal tuli teine rasedus ilma ravita esimesel katsel, laste vahe jääb alla 2a.

Jõudu!

Tahtsin veel lisada, et asi on seda väärt. Ja isegi kui ei peaks õnnestuma (neid on siiski väga väike %, kes jäävadki lastetuks lõpuks), siis tead, et oled teinud kõik endast oleneva. Ainult et päris katki selle püüdmise ja viljatuse aastatega ei saa ennast ka teha. Kui vaja, puhka, kui ei jõua, pea pausi jne.

#3534406:

Elly-Ly! Aitäh nii sisuka vastuse eest.

Mul on toetusest tõesti vajaka. Lähedaste sõbrannade ringis on 5 neiut, kes muutuvad kohe kohmetuks, kui enda rasestumise muredest räägin. Neljal neist on mitu last ja üks alles alustab novembrist triibupüüdmist. Mees on selline vaikne – ta kuulaks mu ära kyll aga ta pole selline, kes arutleks või julgustaks. Foorumisse ka igat emotsiooni ei paiska.

Nii nõme, kui see ka ei ole, mul on hea meel, et minusuguseid on veel, kes mõistavad, mida nii pikaajaline püüdmine ühe naisega teeb – see tõesti kurnab.

Aitäh, et oma postituse nii positiivses võtmes lõpetasid – naeratasin, sest tulemus on seda läbielamist kindlasti väärt!

Sa ei saa neile seda pahaks panna, sest tihti ei tea probleemideta naised viljatusest väga midagi. Aitab see kui räägid inimesega kes on selle sama teekonna läbi käinud. Ega minagi ei oskaks lohutada viljatut sõbrannat kui mul endal probleeme poleks. Ma ise püüdsin triipe 1.5 aastat (peetumine, katkemised ja lõpuks enam ei rasestunud ja mul oli ainult 1 sõbranna kes oskas toeks olla, sest ta ise maadles samade probleemide küüsis

Kogu protsessis võib suurt lisapinget tekitada, kui vajadusel ei saa arsti kätte. Vastuvõtuajad, numbrid on küll olemas, aga siis, kui on midagi olulist vaja kiiresti üle küsida, võib hulluks helistada. Alguses mõtled, et järelikult pole arsti kabinetis või tegeleb patsiendiga, kui paari tunni jooksul on vaikus, hakkad juba mõtlema, kas vastuvõtt on lõppenud, mis siis, kui ei saagi kätte, nv tuleb peale ja ravi jääb pooleli? Kirjutamine on omaette ooper. Ootad kirja paar, kolm päeva muretsemata, kas vastatakse, siis hakkad mõtlema, miks ei vastata, mida edasi teha? Vähem närvipinget ja ülemõtlemist oleks, kui arstid vastaksid kasvõi lühidalt, millal tagasi helistada või kirjutavad vastu, et arutame telefoni teel. Kõige närvesöövam on lõputu telefoniralli ja nädalajagu tühi mailbox.

Tere,

Mul diagnoositi PCOS (muu oli ok,aga anti-müller oli 10), sain endale esimest tsüklit kasutada ravimid: letrozoli ja metformiini. Kas nüüd juba sellest tsüklist hakkab mul ovulatsioon tavapärasest varem olema? Ma unustasin selliseid asju arstilt küsida..

Lugesin netist,et kui hakata letrozoli võtma tsükli 5ndast päevast, siis ovulatsioon peaks toimuma CD16-19 vahemik? Minul on tavaliselt tsükkel CD34 pikk ja ovulatsioon kuskil CD21-22. Kas nüüd peaksin hakkama varem ootama seda?

#3715828:

Letrosooliga on nii, et ov peaks olema 5-8 päeva peale viimase tableti võtmist.

Seega kui võtad skeemi järgi 1 tablett tsükli 3. päevast alates 5 päeva, siis peaks ov olema tsükli 13.-16.päevani. See on ov stimuleerimiseks, aga mitte nii “äkiline” kui clomid/serophene ja seda võib kasutada pikalt ning ilma ultrahelijälgimiseta (eks doosi kindlaksmääramisel oleks abi).

Super! Tänud, hea et googeldades välja tuli,sest muidu oleks liiga hilja ovulatsiooni teste tegema hakanud. Minul arsti poolt skeem, et 5. päevast alates 5 päeva ehk siis 15.-18. päeval peaks olema siis OV.

Arst ütles et võtaksin metformiini alguses 2 nädalat 1tbl ja siis 2 tbl (kui pole halb olla), kui kannatab kas ma kohe ei või kahte võtma hakata?

Ja kas letrozole ja metformiini puhul on vahet mis kellaajal/ajal neid võetakse?

Mina olen püüdnud triipe 6aastat. Nüüd juba 35a. Ônneks on 1 laps olemas, tema muidugi suur juba.
Olen läbi teinud ka igasugu oppe, uuringuid, stimuleerimisi, nôelravi, homöopaatiat, refleksoloogiat.
Trenni olen mingi aeg samuti rohkem teinud ja puhanud olen palju(stressivaba elu olnud ka). Otseselt ei ole mul PCOS diagnoositud, aga vaid 1 arst arvas, etkaldub sinna poole. Minu tsüklid alati olnud 35paeva, aga viimased aastad 32-44päeva. Karvakasv lôual ja rinnal, akne vähesel mäâral(toitumine?). AMH 5

Paar aastat  me Pole midagi teinud, aga nüüd tegi mees uued uuringud, votab hoolega vitamiine. Minul koik ikka korras, vàlja arvatud pikad tsüklid, aga ov-s toimuvad.

Ainuke asi, mida ma muutnud ei ole, on toitumine. Ikka söòn magusat, natuke ka nisu, teravilju, liha, veini vahel. Olen norm kaalus.
Ega ei oskagi öelda, kuidas vastu pidada. Ma proovinud lihtsalt mitte elu väga segada lasta sellel, kuigi eks need môtted ikka vahel mustad.