Teema: Tüdruk kardab võõraid mehi.

RE: Tüdruk kardab võõraid mehi.

Mu tütar kartis ka kuskil 2.5a võõraid mehi. Ta küll oma vanaisasid ja onu ja paari perekonnatuttavat meest ei kartnud. Aga võõramaid kartis nagu tuld. Ja mitte ainult kodus-külas, tänaval kui mõni mees liiga lähedale tuli, siis kargas ka mulle sülle ning kui eriti ohtlik tundus, siis võis kisama ka pista.

Eks lasteaeda minnes (2a2k) mõtlesin ka, et kuidas ta õpetajatega harjub. Eks need õnneks naised, aga ega ka võõrad naised just lemmikud polnud. Talle ei sobinud nö \”ülevoolavad\” isikud eriti, nt kui keegi naine teda sülle haarama või nunnutama hakkas, siis oli röök valla. Talle sobis, kui inimene istus ja tegeles oma asjadega. Siis jälgis natuke aega ja läks ise ligi tutvust sobitama. Õnneks oli üks lasteaiaõpetaja täpselt selline nagu talle sobis ja seetõttu harjus esmalt tema ja siis kõigi teistega ka.

Aga lasteaiaga harjumisega lõppes ka meeste paaniline kartmine. Ühte tuttavat meest, kes meil kord-paar aastas vaid külas käib (enne kartis), hakkas miskipärast eriti armsaks pidama. Sellel istub kogu aeg süles (nüüd 4a), kui see näole annab.

Loodetavasti kasvab ka teil välja.

RE: Tüdruk kardab võõraid mehi.

Minu tütar ka 2a-selt isegi oma vanaisa pelgas, vanaemale ei tahtnud külla minna või sülle. Hetkel 3a, saab peagi 4a-seks. Kardab võõraid mehi endiselt, ei julge otsa vaadata, peidab end. Ei meeldi kui teda kõnetatakse. Võõraste naistega (k.a. lasteaia õpetajatega) käitub ka pigem distantsi hoidvalt, ei lase sülle võtta, hellitada. Oma emal ja isal istuks kogu aeg kaisus. Minuarust on see parem variant, kui see, et igale võõrale onule-tädile sülle pugema hakatakse. Olen seda küll näinud ja mõelnud, et mismoodi mõned lapsed suudavad võõrastega nii vahetult suhelda. Samas on mul hea meel, et mu tütar usaldab paari meie perele lähedal olevat isikut, aga teistesse suhtub tõrksalt, ei peagi kõigiga hästi läbi saama. Ta ütleb otse välja, mis mõtleb ja ennast vastutahtmist nunnutada ei lase.