Pole nagu vajadust hirmsasti jooksta. Kaks teismelist, kes elavad vanemate kulul, ei pea küll kodu mängima ja sealt suhtest ei õpi küll midagi. Kooselu on ka koos majandamine.
Lähenesin teise nurga alt. Inimesena,kellel puudus teismeiga ja igasugune huvi seksuaalsuse vastu, ei tekkinud hilisemas elus. Olen rahul, aga kui teised räägivad teismeeast, pole mul samastuda. Räägivad abikaasast, lastest, sama. Istun ja kuulan nagu tulnukas. Oleks kõik teised sinu mõttelaadiga, aga vaata, see on ikka erand. Nüüd on teisiti, tänapäeva noored on ehk sarnasemad meie mõttelaadile.
Mina olin ka gümnaasiumi ajal (ja ka hiljem) sama nagu selle teise lõigu kirjutanud käol – mis poisid, mis suhted, millest te üldse räägite. Samal ajal minu pinginaaber elas gümnaasiumis õppides ema majas koos noormehega. Ema oli tal nagu vanem sõbranna ega olnud sellele vastu, et tütrel on elukaaslane. Ehk siis tüüpiline “teismeline elab eraelu vanema(te) pinnal ja kulul” – variant. Nii erinevad olid sattunud ühte pinki istuma 8tegelikult tal parimad sõbrannad olid teised, aga ümber istuma ei hakanud). Ju siis osati kasutada, mida vaja, igatahes koolis käis pinginaaber korralikult ja gümnaasiumi lõpetasime täpselt samal ajal. Kuid tean ka neid, kes oma esimese suhtega jõudsid niikaugele, et gümnaasiumi ajal või kohe selle järel sündis esimene laps. Muu elu lükkus neil siis pisut edasi.
Minu hinded olid paremad, kuid majanduslikult edukamad olid… need teised. Kuna nemad, millal iganes nad siis edasi õppima jõudsid, spetsialiseerusid sellistele aladele, kus paremini teenib. Mina aga olin tagasihoidlik “tulnukas” ja läksin õppima mõtetega, et õpin midagi, mis vähegi südamelähedane on ja kui päris töötuks ei jää sellega, on hästi. Suuremat ambitsiooni mul ei olnud (ega pole). Kuigi pereelu minul ka tekkis 30+.
