Teema: Tugevad tikid, Fenibut jne – murest hullumas:(

Mul olid endal lapsena tikid (silmapilgutused), minu keskmisel lapsel olid samad tikid mis sa üles lugesid + vahepeal veel selline asi, et ta katsus igat asja millest möödus. Tikid vaheldusid, vaatasin et kui lasteaiast puhkusele jäi siis tikid hakkasid kaduma. Mingil hetkel kadusid ära aga minu arust olid need ikka väga kaua. Enam pole aastaid temal neid.

Nüüd noorem laps (8a) pilgutab ühte silma tugevalt, vahepeal teeb nina ja suuga grimmasse. Algas see 1 klassis, nüüd loodan et suvevaheajal olles kaovad ära.

Mingeid rohtusid ega isegi arsti poole ma ei pöördunud, kui oli stressirohkem aeg lapsel siis olid ka tikid platsis.

Meie lapsel on see väga tihedalt seotud tema närvikavaga. Kui ikka on stressirohke periood, siis kohe platsis. Kui laps saab vabalt meiega kodus olla, siis kaovad ka tikid. Talvel oli meil üks raskem periood, siis olid mitmed tikid ja süvenesid kohe kiiresti. Siis saime korda elukorraldust muutes ja tasapisi elutempot taastades. Tikid kadusid. Kevade lõpuks ilmselt väsis ka laps lasteaaia-aastast ja tulid taas mõningad tikud (mitte palju). Nüüd oli nädala kodus ja jälle kadunud. Samas päris nii hullult pole olnud kui teil.

Minu 12-aastasel poisil algasid tikid 3.klassis kui oli hästi pingeline aeg koolis. Tikid olid ikka lõpuks nii hullud, et koolis hakati narrima, õpetaja süüdistas teda tunni segamises (60aastane pedagoog ei olnud kuulnudki tikkidest). Pea ja kätega tõmbamised, pearaputused, köhatamised, sõnade kordamised… Koolivaheaegadel sai asi alati korda, koolis algas jälle. Vahelduva eduga on siiamaani.
Praegu mõjuvad talle väga intsidendid sõpradega – kui keegi on ta nö reetnud, siis on pärast tikid väga hullud.
Sinu laps on nii väike, ilmselt parim, mida sa saad teha, on tagada talle hästi rahulik keskkond, palju lähedust, silitamist, massaa¸i.

Ma ikka loen neist õpetajatest, kes süüdistavad lapsi ja ei suuda mõista jne. Uskumatu. Kuidas nad on saanud oma diplomi, kui ei tea elemetaarseid asju??
Isegi mina, enne oma teise lapse tikisid, teadsin, et sellised asjad on olemas jne. Nii, kui hakkasin kahtlustama, siis teadsin, mida ja kust uurida. Meil hetkel kõige tugevamalt on kõne kordamine, kordab vaikselt oma kõnet (ühe korra, mitte mitu korda). Ma juhin ta tähelepanu sellele ja kusjuures ta ise ütles, et ta teab, kui ta kordab. Ma olen vaikselt suunanud, et ära korda. Ja eks ta siis üritab tagasi hoida, aga ega eriti hästi ei õnnestu. Laps 6-aastane.

Minu tütrel algasid ka tikid umbes kolm aastat tagasi (5a), köhatas imelikult nagu oleks kurguga midagi lahti. Kaebasin muret ka perearstile, tüki aja pärast alles arst diagnoosis tikid. Soovitas palderjani tilku 2 nädalat võtta, aitas. Päris kadunud küll ei ole. Vahepeal nuusutas igat asja, nüüd vähem. Meil vastupidi – kooliminekuga vähenesid ka tikid. Klassis on neil tüdruk, kes teeb imelike häälitsusi ja tõmbab pead kaela vahele, nende häälitsuste pärast kiputakse teda narrima, olen siis oma lapsele selgitanud selle kohta veidi ka. Aga last vist keelata ei tohi, pigem tählepanu eemale juhtida.
Aga kuna see mure on üsna levinud, võiksid õpetajad selle teemaga küll kursis olla.

Õpetajakoolitus sisaldab endas päris põhjalikku ülevaadet tikkidest, oma ülikooliajast mäletan seda hästi. Päris mitmetes eri loengusarjades räägiti sellest.

Ürita ise rahu säilitada. Kui palju sa näed tikkidega täiskasvanuid? Enamus kasvavad sellest välja. Just rahu ja kindel meel aitab sinu last suurel määral. Ta tajub sinu muret ja see lisab tema tundlikule psüühikale veelgi pinget.
Uuri netis hingamisharjutustest ja laste joogast. Neid võiksite koos praktiseerida. Ruutu hingamine, kõhu hingamine jne.
Püüa olla positiivne ja hoia huumorilippu kõrgel.

Isegi mina, enne oma teise lapse tikisid, teadsin, et sellised asjad on olemas jne. Nii, kui hakkasin kahtlustama, siis teadsin, mida ja kust uurida. Meil hetkel kõige tugevamalt on kõne kordamine, kordab vaikselt oma kõnet (ühe korra, mitte mitu korda). Ma juhin ta tähelepanu sellele ja kusjuures ta ise ütles, et ta teab, kui ta kordab. Ma olen vaikselt suunanud, et ära korda. Ja eks ta siis üritab tagasi hoida, aga ega eriti hästi ei õnnestu. Laps 6-aastane. [/tsitaat]

Mul on samuti 6-aastane poeg, kes kordab vahest oma lauseid. Kui ta 2-aastaselt rääkima hakkas, siis kippus väga palju oma juttu kordama. Kui keegi katkestas tema lause, siis alustas ta seda alati algusest peale ja võis seda ka 10 korda järjest muudkui alustada. Otseselt kokutamine see ei olnud ,aga väga tüütu. Nüüd ta vahest ütleb ka oma lause teist korda vaiksemalt veel ja nagu kuulatab seda, et kas oli ikka see, mida ta öelda tahtis. Ma pole kunagi osanud seda mingiks tikiks vms pidada. Võibolla iga tiki puhul ei tule pedagoogid ka kohe selle peale, et mingi tegevus on lapsel tahtmatu.

Minu 10 aastasel pojal olid tikid,(nõksutas peaga imelikult) kui tema elus oli hästi stressirohke aeg.Mingeid ravimeid ei kasutanud,tema elus olid siis suuremad muutused,lisaks puberteedi algus.Võtsime ise asja käsile,veetsime temaga palju koos aega,ei pööranud ekstra tähelepanu tikkidele,raske aeg sai mööda – tikid kadusid ja pole tagasi tulnud.Kestis umbes 4 kuud.Aga minu lapse puhul , siis põhjuseks stress ja polnud tal midagi nõrk närvikava jne.Igati hakkaja,julge ja tragi,hetkel 14 aastane poiss.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ise sa oled laest võetud 😀
Nendel linkidel väja toodud pikaajalised teaduslikud uuringud, mis on publitseeritud juhtivates meditsiiniajakirjades ning info on ka avaldatud teaduskonverentsidel.
[/tsitaat]

Jaa, jaa, ja siis avaldatakse need suvalistel \”kassilehekülgedel\”. Sarnaste raamatute, nagu \”Mehed on Marsilt ja naised Veenuselt\”, autorid on ka tavaliselt kõikvõimalike teaduskraadidega ja enda väidete kohaselt pikemaid uuringuid läbi viinud. Irw.
Need teaduskraadiga eksemplarid põevad sagedamini tähelepanuvajadust kui kraadita inimesed. Mina küll ühtki viidet JUHTIVATELE meditsiiniajakirjadele, nagu British Medical Journal ja Journal of the American Medical Association, ei näe.

Asjade nuusutamine ja \”läbikatsumine\”, sõnade kordamine- see käib jah tihtipeale TIK-ide juurde-suurel osal tugevamate tik-idega lastest on need \”lisana\” kaasas. Olen lugenud läbi mitu inglise keelset käsiraamatut lapsevanematele, kus on põhjalikult kõigest juttu. Mind lohutab näiteks see, et suuremal osal kaovad (hullemat sorti) tik-id täisealiseks saades ära ning ropendamist (koprolaalia) esineb väga vähestel. Tikitavatele lastele tuleb tagada stabiilne ja rahulik keskkond, mitmekesine toit. Õpetajaid peab olukorrast teavitama (kui tik-id ikka tugevad ja teisi häirida võivad). Paljudel on ka obsessiiv-kompulsiivne häire kaasnev, seepärast võivad nad tunnis tegeleda palju oma rituaalidega (kustutavad viis korda ühte sõna, loevad 10 korda ühte lauset jne. jne.) ja see võib tekitada probleeme, kuigi laps võib olla nutikas ja kiire taibuga iseenesest. Ka teraapia (kognitiiv-käitumuslik) mõjub sel puhul hästi, mitte ainult ravimitele ei pea lootma.

TIK-id käivadki tõusude ja langustega. Minu lapsel olid eelmisel suvel (puhkuse perioodil) väga tugevalt, nüüd stabiilsem aeg jälle.
Dr Sanderi juurest me erilist abi ei saanud, pani kiiresti aspergeri diagnoosi mis osutus valeks. Peale seda oleme käinud Tartu Kliinikumis ja lastehaiglas teise arsti juures (kes soovitas ka ühte konkreetset ravimit koos teraapiaga kui asi hullemaks läheb). TIK-id on paljudel juhtudel ka geneetilised, kõigil ei pea suguvõsas olema need nii võimendunud, osadel juhtudel väga kerged (mingil perioodil pilgutab laps nt silmi ja see on kõik) ja peaaegu märkamatud.

15:34 Käole: mille alusel Aspergeri diagnoos siis pandi? Seda ei saa ju panna ainult tikide alusel? Meil oli ka see päevakorral…

Mul on 3 last, esiklaps on saanud esimese eluaasta vaktsiinid kõik, tasulisi juurde mitte. Tike tal kunagi olnud pole, vanust tal 9 aastat. Nooremad on meil poisid, mõlemad täielikult vaktsineerimata, mõlemal tikid. Vanemal pojal avaldusid juba 3-aastaselt, seoses lasteaeda minekuga ja tal on 4 aasta jooksul ikka väga erinevaid tike olnud. Noorim laps on hetkel 4 ja tal on tikid esmakordselt nüüd, köhatab vahet pidamata. Eks ta on lasteaiaaastast väsinud. 🙂