Ma hakkasin siis aktiivselt asjaga tegelema, kui kaal näitas ‘ülekaalulise’ asemel juba ‘rasvunud’. Eks ma ise teadsin ka – riided ei läinud selga, kõndimine muutus raskeks. Otsustasin teha 30-päeva väljakutse – 30 päeva jooksul teen oma elustiilis mõned muudatused ja vaatan, kas ja kuidas asi muutub.
Hakkasin toidupäevikut pidama. Kirjutan ausalt üles kõik asjad, mida päeva jooksul söön. Ka need paar ampsu laste hommikuhelveste pakist ja töökaaslase antud 1 komm. Päevik on iseenda jaoks – ma ei näita seda kellelegi. Peamine on enda vastu aus olla ja mitte midagi välja jätta. Kuu lõpus vaatan üle ja analüüsin, kas mul oli ikka kõike seda vaja sisse süüa. Aus vastus – ei, muidugi mitte. Üsna paljud asjad oleksin võinud söömata jätta.
Otsustasin loobuda magusast ja snäkkidest, samuti nisujahust pagaritoodetest ja rohkelt süsivesikuid sisaldavatest toitudest. Valin valgu- ja rasvarikka toidu. Võileibu ja putru enam hommikuti ei söö – selle asemel muna ja peekon.
Peale 18.00 enam ei söö. Kuigi algul tahtsin just õhtuti hirmsasti süüa, aga see hilisõhtune sööming tekitas raskustunde. Nüüd on palju parem – organism on juba harjunud, et enne magamaminekut enam midagi ei saa. Ja ei nõua ka enam.
Olen teinud juba kaks 30-päevast perioodi ja 9kg alla saanud. Hetkel on kolmas 30-päeva periood käsil. Kaal langeb, ma olen ‘rasvunud’ olekust ‘ülekaaluliseks’ muutunud. Normkaaluni on veel 6-7kg minna (oleneb, kas KMI või BMI skaala järgi).
On küll raske – vahel tahaks ikka midagi head. Siis lähen poodi ja ostan ühe valgubatooni (aga ainult ühe – ei osta 2-3tk, et järgmiseks/ülejärgmiseks päevaks ka. Ma sööksin nad ikkagi samal päeval ära). Iga päev poes ei käi ega toidukullerit telli.