Esileht Pereelu ja suhted Tugivõrgustikuta

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 35 )

Teema: Tugivõrgustikuta

Postitas:
Kägu

Lastega üksikvanemad, kes te olete tugivõrgustikuta (sugulased, sõbrad), kuidas te hakkama saate?

Ajaga (ja väikeste laste kõrvalt) on mehega suhted väga kaugeks jäänud ja me ei suuda kuidagi suhet klappima saada. Eelkõige ei suuda mina alla suruda puudujääke, mida ma mehelt ei saa ja sestap ei suuda teda jälle avasüli enda lähedale lasta. Pidevalt on tunne, et kohati on üksinda kergem (jäävad ära need emotsionaalsed draamad). Samas puudub mul igasugune tugivõrgustik, kellele loota (kolisin mehega kokku elama hoopis teise linna, kuhu ei ole jõudnud luua mingit sõpruskonda). Näiteks, kui lapsed on haiged ja ise pead tööasju ajama vmt või kui mõni mehelikum töö vajaks lahendamist. Ja eks kahe täiskasvanuga koos on turvalisem tunne, kui midagi peaks juhtuma, on 2 pead ikka 2 pead. Lapsed on veel eelkooliealised ja läheb veel aega enne, kui nad iseseisvamaks saavad. Hetkel tekitabki paanikat see üksi olemise tunne, et ei olegi mitte kellegile loota. Isegi ei ole kellelegi rääkida oma mõttest, et äkki kolin lastega üksinda elama…

+9
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kus sa elad? Ma elan Rakveres. Ehk sama linn? Mina ise olen üksikema, kuid tunne on sarnane. Lapse ja töö kõrvalt (et ei peaka hoolduslehte võtma jmt) hakkamasaamisega on teised inimesed kaugeks jäänud. Ehk tahad suhelda?

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen ka samas olukorras üksikema. Saan hakkama, kuigi kerge ei ole. Sõbrannasid pole ka mul väga, sugulased surnud ja lapse isa elab uut elu uue naisega.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga kui kolid tagasi oma kodulinna, kus sul on ju tuttavaid ja sõpru ja sugulasi? On sul seal, kuhu kolida, või üürid vms. Kas sinna linna, kuhu sa mehele järele kolisid, on mõtet jääda? On sul seal töö, kuidas sa hakkama saad rahaliselt, nt kui ongi lapsed üksteise alla haiged terve kuu, mis raha see on?

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

niikuinii, kui mehest lahku otsustad minna, kolid kodulinna tagasi. siis on jälle tugivõrgustik olemas. võõrasse keskkonda võõraste inimeste keskele üksikvanemaks ei jää keegi. ja seda ka veel, et praegu on lapsed koolieelses vanuses. tõelist üksindust ja koju tagasi kolimise soovi, tunned siis, kui lapsed kooli lähevad ja sul tekib mingit oma aega. siis näed tõesti, et sul pole mitte kedagi. sul pole seda vaba hetke, mis nüüd lastest üle jääb, ühegi lähedasega täita. seni, kui lapsed on väiksed, on olukord sinu jaoks veel paigas ja turvaline, kuna oled alati kellelegi vajalik.

+1
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Emad välismaal teemas oli soovitusi tugivõrgustiku loomiseks, kui otsustad just sellega tegelema hakata.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga kui kolid tagasi oma kodulinna, kus sul on ju tuttavaid ja sõpru ja sugulasi? On sul seal, kuhu kolida, või üürid vms. Kas sinna linna, kuhu sa mehele järele kolisid, on mõtet jääda? On sul seal töö, kuidas sa hakkama saad rahaliselt, nt kui ongi lapsed üksteise alla haiged terve kuu, mis raha see on?

Arvatavasti pole mees absl nôus lapse kolimisega, tema nôusolek peab ka olema. Kuna hooldusôigus ûhine, siis pead hambadristis need paar aastat veel vastu pidama ning siis läheb kergemaks, kui lapsed koolis ja iseseisvamad. Ehk saad mehega kokkuleppele, et jagate haiguste perioodi pooleks vms, paraku mehed väga ei ohverda oma töid ja hobisid pere nimel.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

niikuinii, kui mehest lahku otsustad minna, kolid kodulinna tagasi. siis on jälle tugivõrgustik olemas. võõrasse keskkonda võõraste inimeste keskele üksikvanemaks ei jää keegi. ja seda ka veel, et praegu on lapsed koolieelses vanuses. tõelist üksindust ja koju tagasi kolimise soovi, tunned siis, kui lapsed kooli lähevad ja sul tekib mingit oma aega. siis näed tõesti, et sul pole mitte kedagi. sul pole seda vaba hetke, mis nüüd lastest üle jääb, ühegi lähedasega täita. seni, kui lapsed on väiksed, on olukord sinu jaoks veel paigas ja turvaline, kuna oled alati kellelegi vajalik.

Mina jäin võõrasse keskkonda. See oli mu enda valik. Kolisin peale laste isast lahku minemist täiesti uude linna. Lapsed olid siis 5 ja 6.
Uut kooselu mul peale seda ei olegi olnud.Lapsed nüüd juba 18, 19.
Õnneks nende pärast haiguslehte pole kunagi pidanud võtma aga graafikuga töötades oli keeruline hakkama saada küll. Probleemid olid seoses sellega, et ei olnud lastele järelvalvet võtta selleks ajaks, kui ise 12h vahetusi tegin. Eelkõige kannatas selle all laste õppeedukus. Laste isa ei soovinud laste elus osaleda ei füüsiliselt ega materjaalselt.
Inimesena olen ma väga eraklik ja mul ei ole mitte ühtegi sõbrannat, ei tunne taolisest suhtlemisest ise puudust ka.

Kui sul teemaalgataja vähegi võimalik kodulinna tagasi kolida, siis tasub seda teha.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui pakub huvi siis mina duhtleks hea meelega. Laps küll juba suurem, kuid sellegipoolest hirm tuleviku ees. Plaan Rakvere kolida

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina küll ei viitsiks hakata suhtlema üksikemaga, kelle kohene tagamõte on saada tasuta hoolduspersonal endale.

Tugivõrgustikud toimivad ikka ja alati kahepoolselt. Ka sina ise pead panustama oma vaba aega, hoidma kellegi lapsi, abistama, mitte ainult tarbima teiste aega ja headust. Naised, kes ei suuda enda mõistust piisavalt liigutada, et nn meestetöid ette võtta, kes on elanud oma elu selliselt, et pole ei tuttavaid ega sõbrannasid, siis palju õnne teile. Senini on egoistlik mina-ja-mu-mees-lapsed-lähenemisviis ju sobinud, nüüd aitab ainult teenuse sisseostmine. Ja selles pole ka midagi halba. Kõigile ei sobigi sõbrannatamine. Arvesta lihtsalt tasuliste lapsehoidjatega, jäta mõni hilp või vidin ostmata, ja elad kenasti need aastad üle. Lapsehoidjate hind pole küll nüüd nii ulmeline. Mõne hoolduslehe peale ei lase ka ükski tööandja head töötajat lahti, kust küll selline arvamus üldse.

Mul on ka sõbrannad mööda Eestit laiali. Ikka suudame kokku saada tihedalt ka nendega, kes elavad teistes linnades. Kõik on tegelikult tahtmises ja kättevõtmises. Haigete laste juurde on mul isegi sugulased teisest linnast kohale sõitnud, kui tõesti on olnud ummikseis.
No kuidas ei ole sugulasi ega sõpru, pigem ikka ise ei ole tundnud huvi ja oled ajaga jäänud kaugeks, sest nii on olnud mugav.

Kõik on elus kahepoolne. See, mida ise välja annad, seda antakse sulle tagasi. Kõigepealt mõtle sellele ja lõpeta halamine. Saad hakkama, kui ainult tahad. See lihtsalt on reaalsus, et mitte keegi ei ole huvitatud hoidma su lapsi (va tasulised hoidjad), kui sa ise mitte midagi ei ole võimeline vastu andma.

+16
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Nii on (kuigi ma oleks öelnud seda väheke mittejärsumalt), kui sina otsid endale tugivõrgustikku, siis tuleb leida teised samasugused ja teha vastamisi teeneid. Käsi peseb kätt. Meestetööd saab alati sisse osta. Ka lapsehoidjale on lihtsam maksta. Sellised käsi-peseb-kätt suhted tulevad tasapisi ja ise, neid ei saa päris nii sisse seada. Esialgu on lihtsam maksta teenuse eest- sinu töö, sinu reeglid, sinu tingimused.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina küll ei viitsiks hakata suhtlema üksikemaga, kelle kohene tagamõte on saada tasuta hoolduspersonal endale.

Tugivõrgustikud toimivad ikka ja alati kahepoolselt. Ka sina ise pead panustama oma vaba aega, hoidma kellegi lapsi, abistama, mitte ainult tarbima teiste aega ja headust. Naised, kes ei suuda enda mõistust piisavalt liigutada, et nn meestetöid ette võtta, kes on elanud oma elu selliselt, et pole ei tuttavaid ega sõbrannasid, siis palju õnne teile. Senini on egoistlik mina-ja-mu-mees-lapsed-lähenemisviis ju sobinud, nüüd aitab ainult teenuse sisseostmine. Ja selles pole ka midagi halba. Kõigile ei sobigi sõbrannatamine. Arvesta lihtsalt tasuliste lapsehoidjatega, jäta mõni hilp või vidin ostmata, ja elad kenasti need aastad üle. Lapsehoidjate hind pole küll nüüd nii ulmeline. Mõne hoolduslehe peale ei lase ka ükski tööandja head töötajat lahti, kust küll selline arvamus üldse.

Mul on ka sõbrannad mööda Eestit laiali. Ikka suudame kokku saada tihedalt ka nendega, kes elavad teistes linnades. Kõik on tegelikult tahtmises ja kättevõtmises. Haigete laste juurde on mul isegi sugulased teisest linnast kohale sõitnud, kui tõesti on olnud ummikseis.

No kuidas ei ole sugulasi ega sõpru, pigem ikka ise ei ole tundnud huvi ja oled ajaga jäänud kaugeks, sest nii on olnud mugav.

Kõik on elus kahepoolne. See, mida ise välja annad, seda antakse sulle tagasi. Kõigepealt mõtle sellele ja lõpeta halamine. Saad hakkama, kui ainult tahad. See lihtsalt on reaalsus, et mitte keegi ei ole huvitatud hoidma su lapsi (va tasulised hoidjad), kui sa ise mitte midagi ei ole võimeline vastu andma.

Mina küll endale hoolduspersonali (s.t. lapsehoidjat) siit ei otsi. Pigem sõbrannat ja kedagi, kellega midagi ette võtta ning kelle lapsega saaks minu laps mängida (minu enda juuresolekul muidugi, kuna laps veel väike). Ja kui polegi nt osanud piisavalt sõbrannatada või vanu suhteid hoida, kas siis ei tohigi kunagi enam ennast parandada ja uusi suhteid otsida?

+11
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina küll ei viitsiks hakata suhtlema üksikemaga, kelle kohene tagamõte on saada tasuta hoolduspersonal endale.

Tugivõrgustikud toimivad ikka ja alati kahepoolselt. Ka sina ise pead panustama oma vaba aega, hoidma kellegi lapsi, abistama, mitte ainult tarbima teiste aega ja headust. Naised, kes ei suuda enda mõistust piisavalt liigutada, et nn meestetöid ette võtta, kes on elanud oma elu selliselt, et pole ei tuttavaid ega sõbrannasid, siis palju õnne teile. Senini on egoistlik mina-ja-mu-mees-lapsed-lähenemisviis ju sobinud, nüüd aitab ainult teenuse sisseostmine. Ja selles pole ka midagi halba. Kõigile ei sobigi sõbrannatamine. Arvesta lihtsalt tasuliste lapsehoidjatega, jäta mõni hilp või vidin ostmata, ja elad kenasti need aastad üle. Lapsehoidjate hind pole küll nüüd nii ulmeline. Mõne hoolduslehe peale ei lase ka ükski tööandja head töötajat lahti, kust küll selline arvamus üldse.

Mul on ka sõbrannad mööda Eestit laiali. Ikka suudame kokku saada tihedalt ka nendega, kes elavad teistes linnades. Kõik on tegelikult tahtmises ja kättevõtmises. Haigete laste juurde on mul isegi sugulased teisest linnast kohale sõitnud, kui tõesti on olnud ummikseis.

No kuidas ei ole sugulasi ega sõpru, pigem ikka ise ei ole tundnud huvi ja oled ajaga jäänud kaugeks, sest nii on olnud mugav.

Kõik on elus kahepoolne. See, mida ise välja annad, seda antakse sulle tagasi. Kõigepealt mõtle sellele ja lõpeta halamine. Saad hakkama, kui ainult tahad. See lihtsalt on reaalsus, et mitte keegi ei ole huvitatud hoidma su lapsi (va tasulised hoidjad), kui sa ise mitte midagi ei ole võimeline vastu andma.

Täitsa haige jutt ja ilmselt pole sa olnud üksikema ega mõistagi seda. Kuidas sa saakski, kui empaatiavõime puudub? Tead. Väga paljud üksikvanemad saavadki ISE hakkama, sest sellist suhtumist pole ka kerge taluda. Haige on sõbrannale või tuttavale vastutuleku eest vastuteenet oodata. Tore, et sul õnnestus oma elu elada lollikindlalt, leida õige mees, õige isa lastele ja õige töö, õiged sõbrannad. Paraku osadel on teistsugune reaalsus, mida sina ei mõista.

+1
-14
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina küll ei viitsiks hakata suhtlema üksikemaga, kelle kohene tagamõte on saada tasuta hoolduspersonal endale.

Tugivõrgustikud toimivad ikka ja alati kahepoolselt. Ka sina ise pead panustama oma vaba aega, hoidma kellegi lapsi, abistama, mitte ainult tarbima teiste aega ja headust. Naised, kes ei suuda enda mõistust piisavalt liigutada, et nn meestetöid ette võtta, kes on elanud oma elu selliselt, et pole ei tuttavaid ega sõbrannasid, siis palju õnne teile. Senini on egoistlik mina-ja-mu-mees-lapsed-lähenemisviis ju sobinud, nüüd aitab ainult teenuse sisseostmine. Ja selles pole ka midagi halba. Kõigile ei sobigi sõbrannatamine. Arvesta lihtsalt tasuliste lapsehoidjatega, jäta mõni hilp või vidin ostmata, ja elad kenasti need aastad üle. Lapsehoidjate hind pole küll nüüd nii ulmeline. Mõne hoolduslehe peale ei lase ka ükski tööandja head töötajat lahti, kust küll selline arvamus üldse.

Mul on ka sõbrannad mööda Eestit laiali. Ikka suudame kokku saada tihedalt ka nendega, kes elavad teistes linnades. Kõik on tegelikult tahtmises ja kättevõtmises. Haigete laste juurde on mul isegi sugulased teisest linnast kohale sõitnud, kui tõesti on olnud ummikseis.

No kuidas ei ole sugulasi ega sõpru, pigem ikka ise ei ole tundnud huvi ja oled ajaga jäänud kaugeks, sest nii on olnud mugav.

Kõik on elus kahepoolne. See, mida ise välja annad, seda antakse sulle tagasi. Kõigepealt mõtle sellele ja lõpeta halamine. Saad hakkama, kui ainult tahad. See lihtsalt on reaalsus, et mitte keegi ei ole huvitatud hoidma su lapsi (va tasulised hoidjad), kui sa ise mitte midagi ei ole võimeline vastu andma.

Täitsa haige jutt ja ilmselt pole sa olnud üksikema ega mõistagi seda. Kuidas sa saakski, kui empaatiavõime puudub? Tead. Väga paljud üksikvanemad saavadki ISE hakkama, sest sellist suhtumist pole ka kerge taluda. Haige on sõbrannale või tuttavale vastutuleku eest vastuteenet oodata. Tore, et sul õnnestus oma elu elada lollikindlalt, leida õige mees, õige isa lastele ja õige töö, õiged sõbrannad. Paraku osadel on teistsugune reaalsus, mida sina ei mõista.

Pole vaja välja mõelda mulle diagnoosi. Meil toimib laiendatud tutvuskonnas lastehoid juba aastaid sõbrannade ja ka lasteaia-koolikaaslaste peredega, sõltumata kellegi suhtestaatusest. Need viimased on aastatega muutunud pea kõigil. Pigem ei saa aru inimestest, kes enda lapsi või suhtestaatust esiritta lükates tarbivad teiste headust ja aega. Pole siis imestada, kui mõnel inimesel pole tugivõrgustikku. Sõbrannaks ei saada ka üleöö. Tuttavaks jah küll.

+9
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lastega üksikvanemad, kes te olete tugivõrgustikuta (sugulased, sõbrad), kuidas te hakkama saate?

Ajaga (ja väikeste laste kõrvalt) on mehega suhted väga kaugeks jäänud ja me ei suuda kuidagi suhet klappima saada. Eelkõige ei suuda mina alla suruda puudujääke, mida ma mehelt ei saa ja sestap ei suuda teda jälle avasüli enda lähedale lasta. Pidevalt on tunne, et kohati on üksinda kergem (jäävad ära need emotsionaalsed draamad). Samas puudub mul igasugune tugivõrgustik, kellele loota (kolisin mehega kokku elama hoopis teise linna, kuhu ei ole jõudnud luua mingit sõpruskonda). Näiteks, kui lapsed on haiged ja ise pead tööasju ajama vmt või kui mõni mehelikum töö vajaks lahendamist. Ja eks kahe täiskasvanuga koos on turvalisem tunne, kui midagi peaks juhtuma, on 2 pead ikka 2 pead. Lapsed on veel eelkooliealised ja läheb veel aega enne, kui nad iseseisvamaks saavad. Hetkel tekitabki paanikat see üksi olemise tunne, et ei olegi mitte kellegile loota. Isegi ei ole kellelegi rääkida oma mõttest, et äkki kolin lastega üksinda elama…

Sina ei saa enam mehega läbi, aga laste isaks jääb ta alatiseks. Kas ta praegu üldse laste kasvatamisse ei panusta? Arvad, et lahkumineku korral jätaks ta ka oma lapsed kus seda ja teist? Võibolla siiski mitte ja tegeleks lastega ka siis, kui te koos ei ela.
Sõbranna läks hiljuti mehest lahku, mees pettis ja käitus temaga väga inetult. Pärast muidugi kahetses, kui juba lahku mindud, aga tuli välja, et ta oli juba palju aastaid petnud… Lastele ta enne palju aega ei leidnud ja ega ta nüüdki palju ei leia, aga ikkagi mõni nädalavahetus või õhtupoolik. Sõbranna kodus nn meestetöid ei teinud ta enne lahku minekutki kuigi palju (ta polnud armukeste kõrvalt aega) ja ammugi ei tee seda nüüd, temaga rääkida sõbranna eriti ei taha. No ilmast ja natuke lastest ehk võib, aga mitte rohkem. Aga laste elust ta siiski kadunud ei ole.
Võibolla sinu mees on isana koguni etem kui mu sõbranna eksmees?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

tõelist üksindust ja koju tagasi kolimise soovi, tunned siis, kui lapsed kooli lähevad ja sul tekib mingit oma aega. siis näed tõesti, et sul pole mitte kedagi. sul pole seda vaba hetke, mis nüüd lastest üle jääb, ühegi lähedasega täita.

Masendav lugemine. Inimene pole ise üldse võimeline oma aega täitma, kui lapsed kooli lähevad ja kedagi köögilaua taga istumas ja lõbustamas ei ole, siis on krahh… JUBE.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aitäh vastajatele.

Rakveres ma ei ela. Kodukanti ma paraku kolida ei tahaks, sest seal ei ole tööd. Kuigi jah, kulud oleksid seal väiksemad, kui linnas, aga kui tööd pole, siis ei ole ka midagi teha. Kaugemal ma tööl ei hakkaks käima, sest lapsed vaja lasteaeda viia ja tuua. Sel juhul jääks laste isa ka ca 2h autosõidu kaugusele.

Neile vastajatele, kes arvavad, et olen mehe kõrval jõude istunud ja pole midagi teinud, on ka vale. Tean, et saaksin hakkama, ka lihtsamate meestetöödega. Lastega olen ka põhiliselt mina majandanud, nii et ka see ei oleks uus asi. 6 aasta jooksul pole lapsed võõra hoidja hoida olnud (v.a. lasteaed).

Pigem oli minu küsimus see, et kuidas tugivõrgustikuta olles saada üle hirmust ootamatute olukordade ees. Näiteks, lähed töölähetusse ja planeerid õigeks ajaks lasteaeda järgi jõuda, aga jääd bussist maha või läheb auto teel katki. Kes siis läheb lastele järele? Või kui peaksid ootamatult haiglasse sattuma ja laste isa ei saa kohe lastega koos olla (ka nt tööasjus ära vmt). Nendele olukordadele mõeldes tekivad mul kerged paanikahood.

+3
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Neile vastajatele, kes arvavad, et olen mehe kõrval jõude istunud ja pole midagi teinud, on ka vale. Tean, et saaksin hakkama, ka lihtsamate meestetöödega. Lastega olen ka põhiliselt mina majandanud, nii et ka see ei oleks uus asi. 6 aasta jooksul pole lapsed võõra hoidja hoida olnud (v.a. lasteaed).

No ma ei tea… see kõlabki natuke nagu “jõude” istumine. Oled teinud mehe eest asju ära – “meestetööd” ja lastega tegelemine. Selle asemel oleks saanud hoopis mehega suhtesse panustada, see hea hoida või vähemalt seda nö “tugivõrgustikku” endale luua.. Sõpru leida uues linnas.

Ma olen elanud praeguses elupaigas 3 aastat, siia kolides ei tundnud ei mina ega mu mees mitte kedagi) ja lapsed on siin koolis käinud paar aastat. On jah “uus” koht, aga sellisteks paanikahetkedeks oleks mul küll inimene ja isegi inimesed olemas, kes appi tuleksid (kui üks ei saaks). Ja nad pole mulle mingid eriti head sõbrad, aga nende lapsed saavad minu omadega väga hästi läbi ja nad on head inimesed.
Kas sul läbi mehe töö ja tutvuste ka ei ole kedagi.. tema sugulased ja sõbrad… Ausalt öeldes ma tõesti ei mõista selliseid inimesi, kes suudavad niimoodi oma mullis elada ja siis ikkagi loodavad/arvavad, et paanikaolukorras keegi võiks appi tulla… Siis räägid lasteaia õpetajatega läbi, et võid hiljaks jääda ja pakud hilinemise korral neile privaatselt lisatasu. Või leiad mõne toreda alati kodus oleva sümpaatse pensionärist naabri, kellega räägid läbi, et ta võiks hädaolukorras raha eest su lapsi hoida (loodetavasti seda küll vaja ei lähe). Mingi lahendus on alati.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tugivõrgustik tuleb endal luua. Lähed koogiga naabrite juurde, vestled üksiku pensionäriga, teed teiste koerajalutajatega juttu, suhtled teiste emmedega liivakasti serval, lapse lasteaiakaaslaste vanematega, kogukonna FB, kohalikud üritused jne, jne.

+6
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lastega üksikvanemad, kes te olete tugivõrgustikuta (sugulased, sõbrad), kuidas te hakkama saate?

Ajaga (ja väikeste laste kõrvalt) on mehega suhted väga kaugeks jäänud ja me ei suuda kuidagi suhet klappima saada. Eelkõige ei suuda mina alla suruda puudujääke, mida ma mehelt ei saa ja sestap ei suuda teda jälle avasüli enda lähedale lasta. Pidevalt on tunne, et kohati on üksinda kergem (jäävad ära need emotsionaalsed draamad). Samas puudub mul igasugune tugivõrgustik, kellele loota (kolisin mehega kokku elama hoopis teise linna, kuhu ei ole jõudnud luua mingit sõpruskonda). Näiteks, kui lapsed on haiged ja ise pead tööasju ajama vmt või kui mõni mehelikum töö vajaks lahendamist. Ja eks kahe täiskasvanuga koos on turvalisem tunne, kui midagi peaks juhtuma, on 2 pead ikka 2 pead. Lapsed on veel eelkooliealised ja läheb veel aega enne, kui nad iseseisvamaks saavad. Hetkel tekitabki paanikat see üksi olemise tunne, et ei olegi mitte kellegile loota. Isegi ei ole kellelegi rääkida oma mõttest, et äkki kolin lastega üksinda elama…

Lahkuminek ei tähenda ju, et isa laste elust ära kaoks. Lastel on ju ikka kaks vanemat. Isal pole keelatud haige lapsega hoolduslehel olla. Panete paika korra, kes millal lastega on ja reaalsuses võid hoopis vaba aega juurde saada.
Need kes siin teise linna kolimist soovitavad. Isal on ka õigus laste elukoha üle otsustada, ei käi asjad nii, et ema võtab lapsed ja läheb.
Aga äkki tasuks alustuseks hoopis perenõustamist proovida.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen küll paarissuhtes, kuid siiski kahe puudega lapse ema ning minu kogemusel inimesel tugivõrgustik lihtsalt kujunebki välja. Ka mina elan teises linnas kui mu vanemad ja suguselts, kuid ometi tekkisid uues kohas kohe sõbrannad, kel osadel oli olemas laps/lapsed, naabritädike, kes peale mõnetist tutvust andis teada, et ta võib lapsega istuda küll selle pool tunnikest, mil ma poes ära käin, kaks lastetut sõbrannat on nt. mu vanema lapsega hoolduslehel olnud (on täiesti võimalik võtta, kui on olemas inimene, kes last tegelikult hooldab ning laps ei ole ka väga haige vaid paranemas järjekordsest nohust-köhast). Ka mina olen käinud loengut andmas, sõbranna 5-aastane “tudeng” esimeses reas joonistamas – küsisin tudengitelt luba ja laps suutis selle 1,5h rahulikult ka olla ja tegutseda. Kui nooremal lapsel epilepsia avaldus ja ma peale esmast ehmatust pidin varasemalt tervele ja iseseisvale lapsele 24h järelvalve tagama, sii tuli pakkumisi muuhulgas ka töökaaslastelt, kes olid nõus temaga koos olema sel ajal, mil ma tööülesandeid täitsin – võtsid ja lugesid epilepsialiidu lehelt juhiseid ning olid avatud. Suhelge inimestega, tehke koostööd, paluge abi ja pakkuge oma abi ning küll toimib!

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu tugivõrgustik oli lapsehoidaja, kes võttis lapse hoida vajadusel ka ööseks. Meil elavad vanemad kaugel, seega ei ole ka käepärast kedagi hoidjana kasutada, lisaks käivad tööl. Seega panustasin korralikule lapsehoidjale, kes tuli ka haiget/paranevat last hoidma vajadusel.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

No aga tänapäeval on ju e-suhtluskanalid. kas tõesti kolisid niimoodi teise linna, et ei jäänud üldse suhtlema sõpradega?

võin sulle kinnitada, et ka minul pole kordagi ükski sõbranna lapüsi hoidnud ega mina sõbrannade lapsi hoidnud. ma ei tea, meie tutvusringkonnas pole see nagu väga päevakorral olnud. Ikka on kõik oma emasid/ämmasid palunud. Selles mõttes, et kui laps on haige ja sa pead tööl olema…ilmselt on ju sõbranna ka tööl? Selleks on hooldusleht, mitte sõbranna. ma ei tea, mis tööd teed, aga kui on kontoritöö, siis harjutada kaugtööd lastekõrvalt. Mul praegu mängib 3-aastane nohune laps kõrvaltoas. Sõltub ka, kui vanad lapsed on ja kui palju neid on. Koolilapsega ei pea iga väiksema haigusega ema kodus istuma, kui on päris voodis lääbakil, siis algklassilapsega tõesti oleks ehk kodus, aga kui juba on nö igaks juhuks veel kodus või lihtsal suuremat sorti nohu, siis võib ju ka üksi kodus olla. See kindlasti üks asi, millele tuleb üksikvanemana suund võtta – lapsed kiiremini iseseisvaks.

+3
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lastega üksikvanemad, kes te olete tugivõrgustikuta (sugulased, sõbrad), kuidas te hakkama saate?

Ajaga (ja väikeste laste kõrvalt) on mehega suhted väga kaugeks jäänud ja me ei suuda kuidagi suhet klappima saada. Eelkõige ei suuda mina alla suruda puudujääke, mida ma mehelt ei saa ja sestap ei suuda teda jälle avasüli enda lähedale lasta. Pidevalt on tunne, et kohati on üksinda kergem (jäävad ära need emotsionaalsed draamad). Samas puudub mul igasugune tugivõrgustik, kellele loota (kolisin mehega kokku elama hoopis teise linna, kuhu ei ole jõudnud luua mingit sõpruskonda). Näiteks, kui lapsed on haiged ja ise pead tööasju ajama vmt või kui mõni mehelikum töö vajaks lahendamist. Ja eks kahe täiskasvanuga koos on turvalisem tunne, kui midagi peaks juhtuma, on 2 pead ikka 2 pead. Lapsed on veel eelkooliealised ja läheb veel aega enne, kui nad iseseisvamaks saavad. Hetkel tekitabki paanikat see üksi olemise tunne, et ei olegi mitte kellegile loota. Isegi ei ole kellelegi rääkida oma mõttest, et äkki kolin lastega üksinda elama…

Lahkuminek ei tähenda ju, et isa laste elust ära kaoks. Lastel on ju ikka kaks vanemat. Isal pole keelatud haige lapsega hoolduslehel olla. Panete paika korra, kes millal lastega on ja reaalsuses võid hoopis vaba aega juurde saada.

Need kes siin teise linna kolimist soovitavad. Isal on ka õigus laste elukoha üle otsustada, ei käi asjad nii, et ema võtab lapsed ja läheb.

Aga äkki tasuks alustuseks hoopis perenõustamist proovida.

No tegelikult kui on kokku lepitud, et lapsed elavad ühe vanemaga, siis Eesti siseselt ei saa teine vanem kolimist keelata – siis tuleb juba taotleda laste elukohta enda juurde. Keelata saab üksnes laste välismaale viimist, aga see eeldab ka, et siis tuleb ka laste elamiskoht end ajuurde taotleda. Päris nii ei ole, et isa ütleb emale “mina lapsi end ajuurde elama ei soovi, las elavad sinuga, aga sina kolida ei tohi!”. Kui isa ei ole valmis lapsi ise kasvatama, siis lõppkokkuvõttes annab kohus loa ka laste välismaale kolimiseks, kui ema kolib.

0
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aitäh vastajatele.

Rakveres ma ei ela. Kodukanti ma paraku kolida ei tahaks, sest seal ei ole tööd. Kuigi jah, kulud oleksid seal väiksemad, kui linnas, aga kui tööd pole, siis ei ole ka midagi teha. Kaugemal ma tööl ei hakkaks käima, sest lapsed vaja lasteaeda viia ja tuua. Sel juhul jääks laste isa ka ca 2h autosõidu kaugusele.

Neile vastajatele, kes arvavad, et olen mehe kõrval jõude istunud ja pole midagi teinud, on ka vale. Tean, et saaksin hakkama, ka lihtsamate meestetöödega. Lastega olen ka põhiliselt mina majandanud, nii et ka see ei oleks uus asi. 6 aasta jooksul pole lapsed võõra hoidja hoida olnud (v.a. lasteaed).

Pigem oli minu küsimus see, et kuidas tugivõrgustikuta olles saada üle hirmust ootamatute olukordade ees. Näiteks, lähed töölähetusse ja planeerid õigeks ajaks lasteaeda järgi jõuda, aga jääd bussist maha või läheb auto teel katki. Kes siis läheb lastele järele? Või kui peaksid ootamatult haiglasse sattuma ja laste isa ei saa kohe lastega koos olla (ka nt tööasjus ära vmt). Nendele olukordadele mõeldes tekivad mul kerged paanikahood.

Nendeks olukordadeks, kui laste isa ei saa, on sotsiaaltöötaja! Kui auto läheb kodutele katki ja ei jõua lasteaeda, siis helistad kohe lasteaeda ja seletad )esmalt helistad laste isale ja seletad talle). Kui satud haiglasse ootamatult ja mees ei saa töö tõttu lapsi võtta – vabanduseks saba olla üksnes, te mees on lähetuses ja täna õhtuks ei saa lennupiletit- Või kui loru mees sul on, et arvad, et kui sina satud haiglasse, siis las lapsed vaatavad ise, kuidas hakkama saavad? Aga kui see olukord tekibki, siis selleks on sotsiaaltöötajad. Näiteks võib vabalt juhtuda, et sa ei saagi mehele midagi teatada (autoavarii ja satudki teadvusetult haiglasse, info ei liigu ka päris välgukiirusel).

Eks see on hirmus, ma ise elasin ka autoavarii üle niimoodi, et mees oli lähetuses ja ta poleks kohe tagasi saanud (st tal nagunii samale päevale planeeritud lend jäi ära), aga õnneks sain kergemaid vigastusi ja kodusele ravile, nii et jõudsin ikka lastele õhtul ise järgi.

neid samu küsimusi muideks, võid sa küsida ka lasteaiast ja KOV-ist, et kui nii juhtub, kuidas siis lahendatakse.

Ja eks seda tugivõrgustikku saab tekitada. Otsida tasuline hoidja, kasvõi selleks, et saaksid aegajalt rahulikult poes või kinos käia. Paljud pakuvad ka SOS hoidu ehk lühikese etteteamisajaga, eriti tallinnas peaks olema lihtsam leida.

Tee tutvust oma naabritega, kas on keegi, keda vajadusel saaks paluda lapsele aeda järgi minna, kui ise hilined? või mõni rühmakaaslane, kes elab lähemal. Ei peagi naabermajas elama, aga niimoodi, et jõuad mõistlikult nende juurde oma lapse järele jne.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui mees ei ole just vägivaldne või alkohoolik, siis äkki proovite ikka omavahel suhted korda saada? Mis need puudujäägid on? Mees ei rahulda? Ei panusta piisavalt majapidamisse?

Kui sul on tunne, et mees ei panusta piisavalt majapidamisse, siis on vaja selgelt väljendada oma soove. Paljudes perekondades puudub kokkulepitud plaan ja struktuur elus. See jälle tekitab kõigis ebakindlust. Tihti tehakse kokkulepped suuliselt, aga see ei tööta, sest inimesed unustavad. Ma olen näinud perekondi, kus tehakse nädalaplaan, mis pannakse seinale kõigile nähtavasse kohta. Mis päeval kes mida teeb. No kes toob lapsed, kes teeb söögi, kes vahetab lambipirni. Ainult, et see tuleb kokku panna mehega koos, mitte, et lükkad nimekirja ette ja hakaku tegema. Kuigi nimekiri oleks ilmselt parem, kui pidev vihjamine, eeldamine ja solvumine. Plaan tasub teha ka nädalamenüü kohta ja kui võimalik, siis nädala toidud koju tellida. Või siis ise kord nädalas poes käia, aga mitte selle peale rohkem aega kulutada. Teine asi on kindel päevaplaan ja magamamineku aeg lastele. Päevaplaaniga on lapsed rahulikumad ja ei väsita vanemaid nii ära emotsionaalselt. Kaasa lapsed koristamisse – panevad oma asjad ise ära peale mängimist jne. Ja saadad nad 21 magama ära, jääb ka omaette oleku aega. Lisaks, kui plaan juba toimib, siis nt ühel kindlal õhtul nädalas jätad mehe lastega koju ja lähed välja. Kohvikusse, jalutama, kinno, kuhu iganes. Kui lapsed lähevad vara magama, siis tekib rohkem vaba aega, saate mehega koos olla ja vaadata, kas tuleb midagi välja või ei. Ja no palgake lapsehoidja vahepeal ja minge koos välja. See ka pole normaalne, et üldse kuskil ei käi. Keegi ei anna medalit selle eest, et ise ainult oma lapsi hoidsid terve aja. Lisaks, üleväsinuna ei tasu lahkumineku otsuseid teha. Tegelikult on kahekesi ikka parem kui üksi.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tugivõrgustik tuleb endal luua. Lähed koogiga naabrite juurde

Oi krt JUBA JÄLLE hakavad need ameerika filmidest võetud klišeed peale. Tramaivõi.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lastega üksikvanemad, kes te olete tugivõrgustikuta (sugulased, sõbrad), kuidas te hakkama saate?

Ajaga (ja väikeste laste kõrvalt) on mehega suhted väga kaugeks jäänud ja me ei suuda kuidagi suhet klappima saada. Eelkõige ei suuda mina alla suruda puudujääke, mida ma mehelt ei saa ja sestap ei suuda teda jälle avasüli enda lähedale lasta. Pidevalt on tunne, et kohati on üksinda kergem (jäävad ära need emotsionaalsed draamad). Samas puudub mul igasugune tugivõrgustik, kellele loota (kolisin mehega kokku elama hoopis teise linna, kuhu ei ole jõudnud luua mingit sõpruskonda). Näiteks, kui lapsed on haiged ja ise pead tööasju ajama vmt või kui mõni mehelikum töö vajaks lahendamist. Ja eks kahe täiskasvanuga koos on turvalisem tunne, kui midagi peaks juhtuma, on 2 pead ikka 2 pead. Lapsed on veel eelkooliealised ja läheb veel aega enne, kui nad iseseisvamaks saavad. Hetkel tekitabki paanikat see üksi olemise tunne, et ei olegi mitte kellegile loota. Isegi ei ole kellelegi rääkida oma mõttest, et äkki kolin lastega üksinda elama…

Lahkuminek ei tähenda ju, et isa laste elust ära kaoks. Lastel on ju ikka kaks vanemat. Isal pole keelatud haige lapsega hoolduslehel olla. Panete paika korra, kes millal lastega on ja reaalsuses võid hoopis vaba aega juurde saada.

Need kes siin teise linna kolimist soovitavad. Isal on ka õigus laste elukoha üle otsustada, ei käi asjad nii, et ema võtab lapsed ja läheb.

Aga äkki tasuks alustuseks hoopis perenõustamist proovida.

No tegelikult kui on kokku lepitud, et lapsed elavad ühe vanemaga, siis Eesti siseselt ei saa teine vanem kolimist keelata – siis tuleb juba taotleda laste elukohta enda juurde. Keelata saab üksnes laste välismaale viimist, aga see eeldab ka, et siis tuleb ka laste elamiskoht end ajuurde taotleda. Päris nii ei ole, et isa ütleb emale “mina lapsi end ajuurde elama ei soovi, las elavad sinuga, aga sina kolida ei tohi!”. Kui isa ei ole valmis lapsi ise kasvatama, siis lõppkokkuvõttes annab kohus loa ka laste välismaale kolimiseks, kui ema kolib.

Ja miks sa arvad, et teemaalgataja laste isa lepib kokku, et lapsed ainult ema juures elavad? Äkki ta sooviks hoopis 50:50 jaotust?
Selline lapsed kaenlas ära kolimine on põhjendatud ainult siis kui isast nagunii asja pole ja seal mujal on olemas sugulased-tuttavad. Kui isa soovib laste elus osaleda, siis on tunduvalt lihtsam kui vanemad lähestikku elavad. Ei ole lastel kaugele lasteaeda-kooli-trenni minna ja vajadusel on lihtne laps teise vanema juurde viia.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tugivõrgustik tuleb endal luua. Lähed koogiga naabrite juurde

Oi krt JUBA JÄLLE hakavad need ameerika filmidest võetud klišeed peale. Tramaivõi.

Ma elan Eestis ja just nii tegingi. Ei teadnudki, et ameerika komme. No vahet pole, töötas igatahes.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga kui kolid tagasi oma kodulinna, kus sul on ju tuttavaid ja sõpru ja sugulasi? On sul seal, kuhu kolida, või üürid vms. Kas sinna linna, kuhu sa mehele järele kolisid, on mõtet jääda? On sul seal töö, kuidas sa hakkama saad rahaliselt, nt kui ongi lapsed üksteise alla haiged terve kuu, mis raha see on?

Arvatavasti pole mees absl nôus lapse kolimisega, tema nôusolek peab ka olema. Kuna hooldusôigus ûhine, siis pead hambadristis need paar aastat veel vastu pidama ning siis läheb kergemaks, kui lapsed koolis ja iseseisvamad. Ehk saad mehega kokkuleppele, et jagate haiguste perioodi pooleks vms, paraku mehed väga ei ohverda oma töid ja hobisid pere nimel.

Ei pea samas riigis teise kohta kolimiseks mehe nõusolekut olema.

0
-1
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 35 )


Esileht Pereelu ja suhted Tugivõrgustikuta