Tere! Olen just 33.nädala alguses ja paar päeva tagasi arsti juures käies ütles arst, et laps pole ikka end pea allapoole asendisse keeranud. Ja et kuna ta on pikalt sedasi olnud, siis arst kahtlustab, et ega beebi ei tahagi end enam pöörata. Ja kui ei pööra, siis võib proovida välispidist pööramist. Kui ma seda ei soovi või see ei õnnestu, siis jääb üle kas tavasünnitus tuharseisus (arst ütles, et tema on nõus seda vastu võtma) või siis keisrilõige. Ma olen kõikidest nendest terendavatest võimalustest väga murelikuks muutunud ja mida rohkem ma nüüd tuharseisu kohta internetist loen, seda rohkem sees närib (tuharseisu põhjused, sünnitamine jne). Olen esmarase ja mitte just kõige noorem.
Tahakski kuulda nende muljeid ja kogemusi, kel sama olukord on olnud. Eelkõige positiivseid ja rahustavaid. 🙂 Kuidas kulges rasedus lõpuni, kuidas oli keisrilõige/tavasünnitus ja kuidas läks peale seda? Kas arstid midagi kommenteerisid ka selle kohta, kas oli mingi konkreetne põhjus, miks laps tuharseisus oli? Aitäh!
Teema: tuharseis 33.nädalal
Minu isiklik valik nendest alternatiividest oleks keisrilõige. Milleks riskida. Aga tuleb tunnistada et mul sellist kogemust pole.
Mina olen arst ja mina isiklikult tuharseisust vaginaalselt sünnitada ei tahaks riskida t(välist pööret laseksin vastunäidustuste puudumisel küll üritada). Eriti mitte juhul, kui jutt käib esmasünnitajast, vähemalt keskmisest loote kaaluprognoosist, ning iseäranis veel, kui tegu on poeglapsega.
Minu esimene laps jäi segatuharseisu ja sündis seetõttu plaanilise keisrilõikega. Keisrilõike ajal kommenteeris naistearst, et nabanöör olevat olnud väga lühike ja ilmselt seetõttu laps ei saanud end õigeks pöörata. Enamasti mingit spetsiifilist põhjust, miks loode tuharseisu jäi, siiski ei selgu ja valdaval osal juhtudest on lapsega kõik korras (kirjandusest võib tõesti leida igasuguseid hirmutavaid põhjusi, mis kõik võivad loote tuharseisu soodustada, aga üldjuhul ühtki sellist käegakatsutavat põhjust ega soodustegurit siiski ei ole). Keisrilõikest taastumine oli kiire ja kerge, operatsioon ise läks igati rutiinselt, lapsega oli kõik korras. Rinnapiima piisava koguse tekkega sai algul veidi maadeldud, aga pärast paari esimest nädalat olid kõik probleemid juba unustatud. Ainus negatiivne järelm minu jaoks oli, et kuna teine laps ei tahtnud õige aja paiku ise sündima hakata ja armiga emaka korral on “toore” emakakaela puhul sobivad esilekutsumismeetodid liiga riskantsed, tuli ka järgmine laps ilmale tuua plaanilise keisrilõikega.
Minu beebi oli risttuharseisus alates nädalast 27. Ei plaaninudki end liigutada, kuigi tegemist oli pisikese lapsega ja ruumi oleks olnud. Seisin ka 36-ndal nädalal sama otsuse ees. Arst soovitas välist pööramist proovida, kuna kesrilõige tundus minu jaoks kohutav variant.
Väline pööramine tehti 37 nädalal. See õnnestus. Oli pisut valus ja üsnagi ebameeldiv, aga uus positsioon beebile meeldis ja täpselt kaks nädalat hiljem sündis loomulikult pea ees.
Minul ka tuharseis oli terve rasedus. Leppisime arstiga algul kokku välise pööramise, aga loobusin siiski kuna kartsin sünnitegevuse algust. Küsisin ka teise arsti arvamust ja kui tema vaatas ultraheliga ütles et välisest pööramisest ei tuleks midagi nkn välja kuna lootevesi alumise piiri peal. Laps sündiski 38 nädalal kui läksin haiglasse keisri osas pisut maad uurima , et kuidas, mis kell jne. Tegime sel päeval veel igaksjuhuks ühe ultraheli ning selgus, et lootevett pole üldse ja platsenta hakkab vananema, kohe keiser ilma igasuguse ettehoiatuseta. Kuigi teadsin juba 1 kuu , et tuleb keiser lõi see kõik kuidagi jalust maha, aga ise tuharseisus sünnutada poleks ma siiski kunagi riskinud.
Mina sünnitasin oma esimese lapse tuharseisus. Taheti muidugi keiser teha(Pelgus), öeldi, et muu ei tule kõne allagi. Aga kuna ma hullult kardan igasugu lõikusi, siis läksin hoopis Keskhaiglasse, kus doktor Häli Mets ütles, et kui naine tahab, saab kõigega hakkama, aga tema mind kuskile poole kallutada ei taha, ise ostsustan, tema on valmis loomuliku sünnituse juures aitama.
Ja Pelgu oli mulle küll keisri aeg kirja pandud, aga laps hakkas ise sündima ca nädal enne, nii et läksingi keskhaiglasse ja sünnitasin seal. Sünnitus oli küll pikk ja vaevaline(olin terve eelmise öö magata, nii et täiesti läbi omadega sünnituse ajaks), aga ilma igasuguste komplikatsioonideta.Ei kasutanud ka mingit tuimestit ega epiduraali, sest kui naerugaasi pakuti, tundsin, et see ajas mul südame pahaks. Isegi ühtki rebendit, mida oleks õmmelda tulnud, ei olnud. Laps ei olnud küll jalgtuharseisus (sel juhul poleks ma keisrita pääsenud), vaid tuli pepu ees, nii et arst-ämmakas ütlesid, et nüüd on loperguse pea asemel lihtsalt sinikas pepul pressimisest. Ja oli tüdruk, mis tegi asja lihtsamaks, poissi ei olevat jah hea mõte tuharseisus sünnitada.
Aga muidugi olid neil igaks juhuks igasugu süstlad ja muu vajalik, et kui asi kriitiliseks läheb, valmis seatud.
Minul oli terve eelmine rasedus laps tuharseisus. Ise põdesin ka keisrit, ning kaalusin kõiki variante. Siis leidsn Youtubeist harjutusi, mida teha, et laps end kõhus ümber pööraks. Ni ma siis harjutasin omaette kodus vahetevahel. Aga lõpus nädal aega enne tähtaega pööras siis end ümber. See ei pruukinud olla neist harjutustest, aga võis. 🙂
Igaks juhuks võin panna ka lause mida kasutasin youube otsingus.” Exercise For Turning Breech Baby ”
Nii et palju edu ja ehk keerab ta end veel kõhus ise ringi. 🙂
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
