Soovin jõudu ja vastu pidamist kõigile, nii tipsutajatele kui tipsutamisest loobunutele!
Mina ise ei ole alkohoolik, aga see tõbi on purenud paljusid minu tutvusringkonnas ja ka peres. Olin aastaid sama pime ja tige nagu see siinne empaatiavõimetu kägu. Olen alkovastane ka täna, aga enam ei otsi süüdlasi, ei näita näpuga.
Sain alles siis aru kui tõsise haigusega on tegu kui nägin kõrvalt, kuidas armastatud inimene oma deemonitega võitles. Süüdistasin teda tahtejõuetuses, hoolimatuses, julmuses. Kui ei süüdistanud teda, siis süüdistasin ennast. Samades pattudes. Tema tahtejõuetus seisnes võimetuses olla kaine, minu oma võimetuses lahkuda. Tema hoolimatus seisnes minu reetmises, minu oma aga ülejäänud pere (laste) reetmises. Tema julmus oli mulle valetamine ja minuga manipuleerimine, mina manipuleerisin teda järelejätmatult tõega vastu.
Mul on piinlik sellele praegu tagasi mõelda. Milliseid kannatusi ma olen põhjustanud ja kui isekas ma olin, arvates, et see on ainult mäng, et alkoholismist saab vaid tahtejõuga vabaneda.
Ma ei tea kuidas, aga ühel päeval sain aru, et nüüd aitab. Palusin purjus inimesel lahkuda ja mitte tagasi tulla. Ta tõstis pea selga ja läks. Ei vaadanud tagasigi. Uhke ja paindumatu nagu ta oli oma solvumises. Ma tundsin hirmu ja täielikku hüljatust. Me olime lahus nädal aega. See on pikim periood kogu meie tutvuse jooksul, ei enne ega pärast pole me olnud nii kaua eraldi.
Sel päeval kui mina olin murdumas ja talle helistamas, helistas ta ise. Me kohtusime ja me rääkisime. Esimest korda 11 aasta jooksul rääkisime me sellest, miks ta joob. Mis oli teda pannud tundma, et ta peab saama juua, sest muidu läheb ta katki. Ta oli sattunud mustrisse, nagu palju noored 90ndate ajal: ühe seltskonnaga pidu siin, teisega läbu seal, kuni avastas, et purjuspäi ei tundugi tema elu nii troostitu, on soe ja lõbus, ei ole komplekse, muremõtteid, isegi kõhutäie või peavarju pärast pole väga tarvis muretseda. Keegi on alati, kes pudeliga tulija sisse kutsub ja on veel tänulikki.
Seda seni kuni reaalsus välguna sisse lõi ja selgus, et ta ei suudagi enam toimida ilma alkoholita. Tahaks püsivamat töökohta pidada, aga ei oska oma tööstressiga toime tulla. Tahaks midagi õppida, aga ei suuda enam kainena keskenduda. Tahaks romantikat ja ilu enda ellu, aga ei julge kaine peaga enam meeldivale inimesele läheneda.
Meie tutvusime siis, kui ta esimest korda päriselt üritas joomata hakkama saada. Ta oli juba mõnda aega kaine olnud ja uskus ise, et halvim on möödas. Oligi, päris mitmeks aastaks. Kuni meie suhtesse jõudis stress laste sünniga, suurem surve hoida head sissetulekut, õppida midagi uut…
Siis tutvusin ma poisikesega, kelleks ta sisemiselt oligi jäänud. Kõik see, mida ta varem oli alkoholiga endast eemale tõrjunud, oli õppimata jäänud. Siis ma veel ei mõistnud seda, olin ju ise hirmul ja vihane.
Selle puntra lahti harutamine võttis kaua aega. Mitu aastat. Kuni päevani, mil ta oli esimest korda pärast paljusid aastaid veetnud nädala iseendaga. Ta oli valmis rääkima. Pihtima.
Ma ei ole veel valvsust kaotanud, ka minu sees on veel värsked armid, aga meie suhe on muutunud. See on kaine ja see on aus. Mul on abikaasa, kellest ma lugu pean ja lastel on isa, keda nad usaldavad. Ma õppisin väga palju alkoholismi ja empaatia kohta. Mul ei ole raske kaasa tunda neile, kes veel oma hirme peidavad. Ei ole raske kaasa tunda neile, kes püüavad end uuesti üles leida ja üles ehitada. Ma rõõmustan siiralt kaasa igaühega, kes on suutnud järgmise klaasitäie valamist edasi lükata, olgu siis 1 tund, päev, aasta… Me kõik oleme moel või teisel oma hirmude vangid, meil kõigil on omad salajased viisid selle varjamiseks, alkohooliku viis paistab lihtsalt paremini välja.