Teema: Tühjustunne õhtuti, kui enam ei tipsuta

#3875070:

Tõesti on nii empaatiavõimetuid inimesi olemas?

Tõesti ei suuda uskuda, et teatud kindla inimtüübi puhul mul tõesti mingit ligimesearmastust ei teki?
Sina oled igasuguse sõltlase – narkari või sarimõrtsuka – suhtes salliv ja empaatiline? Ja jah, saan küll võrrelda – sõltlased needki ju!

Kes siin tarka pani ja seletada tahtis empaatia ja meeldimise erinevusest, siis raamatuid oskan ma ise ka lugeda. A vat tema loetud raamatust jättis vahele, et tõesti-tõesti saab empaatiat jagada, saab olla ühe inimgtupi vastu väga empaatiline, jäädes samal ajal teise grupi suhtes tundetuks. See on nii inimestel kui loomadel ja see on täiesti loomulik.

Miks mina joodikuid ei salli? Ei, mul ei ole väga isiklikke lähedasi kokkupuuteid: meie peres ei joodud, meie sugulased ja peresõbrad tõstsid sünnipäeval pitsi-kaks ja sellega “joomine” piirdus. Ma ei olnud kunagi purjus inimest näinud enne kui keskkooli läksin ja silmini täis klassivend rõivistus oksendas. Tänaval taaruvaud-lõhnavaid inimesi ei pannud tähele, need ei kuulunud minu maailma.

Aga mida aeg edasi, seda enam näen-kuulen-loen ebakainetest inimestest ja nende tegudest. Ja see on õõvastav (üks kord ka leian sellele sõnale õige rakenduse)!
Ma ei taha, et purjus inimese käe läbi keegi viga saab või tema enesekesksuse tõttu jääb riigil raviraha vähemaks.
Ma ei taha purjus ühiskonda ega ole nõus igapäevast joomist…vabandust – ikka tipsutamist! – tolereerima.
Joodikud on… Ma ei hakka ütlema.

#3876127:

Su areng ja õpivõine, mälu ja füüsiline vastupidamine ON kannatada saanud, valeta endale, palju jaksad.

Eks veidi saavad ikka kannatada, aga oleneb, kus on alguspunkt ja millised on kompenseerimismehhanismid. Näiteks palju õppinud inimese aju on võimekam ka juues, seal on tekkinud palju neuronitevahelisi ühendusi, mida sellisel inimesel, kelle elu on olnud üksluine, ta pole õppinud, ei ole. Paljud arstid, näitlejad, poliitikud jne, jne joovad, kuid nende vaimne võimekus on tavalise igapäevast elu elava koduperenainse omast siiski kümneid kordi kõrgem. Ise jõin päris palju, kui ülikoolis käisin. Sellegipoolest olid tulemused väga head.

#3876127:

Kulla inimene – aju- ja mälurakud ei taastu! Ma ei tea, mis “terapeut” see oli, aga jutt aastasest imelisest muutumisest on bs. Eluaegne/pikaaegne joodik on oma kõne, mälu, arusaamise, õpivõime jne poolest täielikus taandarengus. Kui sa ise lugeda ei oska v minu juttuvei usu, tee vaatlusi mõne tuttava joodiku või iseenda pealt. Su areng ja õpivõine, mälu ja füüsiline vastupidamine ON kannatada saanud, valeta endale, palju jaksad. Miks on joodikud sõna otseses mõttes teine Eesti? Sest nad pole võimelised enam õppima. Kunagine omandatu kuhtub, aju ei suuda uut materjali hästi omastada. Jah, erandeid on, neid on alati ja igal pool olnud. Kuid suur osa joodikuid ja joodiknaisi on keskharidusega lihttöölised (st ilma kindla erialata inimesed). Ja nüüd ootan siia sõna võtma vähemalt viie kõrgharidusega ülispetsiifilisel erialal töötavaid tippspetsialistidest prouasid, kes on multimiljonärid tänu oma aju hiilgavalt töövõimele, aga kes joovad nagu loomad ja seda pole muidugi kuskilt näha või aru saada. Yeah…

Seda kommentaari lugedes lõi mulle silme ette kohe Hardi Tiidus. Kuskilt on meelde jäänud, et ta oli konstantselt auru all.

Tegelikult, viinaviga on väga paljudel edukatel ja silmapaistvatel inimestel – tuntud poliitikutel, näitlejatel jne. Vaatamata sellele veale on nad siiski täie mõistuse juures ning suudavad oma tööd teha hästi. Päris nii ikka ei ole, et kõik alkohoolikud vedelevad peo taga põõsas ning parematel päevadel käivad kuskil lihttöö juhuotsi tegemas.

#3876231:

Palun googelda! Aga las vist siiski jääb, sest kui ei taha uskuda, siis ei saa uskuma panna. Seda, et alkohol ka närvirakke tapab, ei hakanud mainima ja nüüd pole ks mõtet, sest sa ei taha uskuda ja jutt on nõukaaegne. Nukealt loen, et igaõhtune 300-400g brändi joomine, pudel veini või pool liitrit viina on “kergemat sorti tipsutamine”. “Tipsutajad” ennast joodikuks ei pea ega luba nimetada – ilmselt piinlik on, aga tõde ongi valus kuulata. Kahju, mida Eesti naine endaga teeb.

Kuule, mitte keegi siin ei õigustagi tipsutamist või joomist. Sellest ju teema ongi tehtud, et tegemist on probleemiga, millele otsitakse lahendust.

Siiski, päris nii must-valge ka kõik ei ole, nagu sina siin kirjutad. Nagu juba ütlesin, siis alkohoolik ei võrdu alati poe taga vedeleva eluheidikuga. Meie keskel on väga palju funktsioneerivaid alkohoolikuid, kes saavad oma tööga hakkama ja on ehk edukad ka veel. Igal juhul kahjustab alkohol nii tervist kui ka välimust. Keegi ei vaidle sellele vastu. Samas, võhikuna ei suuda sa aru saada, et tegemist on siiski haigusega, sõltuvusega. Ja terveks saamine on üldjuhul keeruline.

#3876217:

Seda kommentaari lugedes lõi mulle silme ette kohe Hardi Tiidus. Kuskilt on meelde jäänud, et ta oli konstantselt auru all.

Tänan, Hardi Tiiduse tasemele ma ei küündi. Pean silmas tema teadmisi ja tarkust. “Auru all” olemisest jälle ei oska kaasa rääkida, sest ma olen kaine inimene. Ei tea, mis tunne on purjus olla, sest armastan ennast ja oma tervist.

#3876127:

Ja nüüd ootan siia sõna võtma vähemalt viie kõrgharidusega ülispetsiifilisel erialal töötavaid tippspetsialistidest prouasid, kes on multimiljonärid tänu oma aju hiilgavalt töövõimele, aga kes joovad nagu loomad ja seda pole muidugi kuskilt näha või aru saada. Yeah…

Mina, teemaalgataja, peaaegu sobin. Multimiljonär ei ole, muu klapib (ok, haridusi just 5 ei ole, aga üle 2 küll), aga olen vähemalt 15 aastat vahelduva eduga kõvasti üle keskmise joonud ning neist 2 viimast igal õhtul. Näha on kehakaalust, kuid muul moel küll mitte – kuna ma seltskonnas ei võta üldse, peavad kõik sõbrad-tuttavad-töökaaslased mind täiskarsklaseks, teevad minu ja alkoholivastasuse üle lausa nalja. Kui nad teaks …

#3876127:

Kulla inimene – aju- ja mälurakud ei taastu! Ma ei tea, mis “terapeut” see oli, aga jutt aastasest imelisest muutumisest on bs.

Ei taastu, kuid õpivad ümber. Seega funktsioon taastub, kuigi seda viivad ellu teised närvirakud.

#3876134:

Tõesti ei suuda uskuda, et teatud kindla inimtüübi puhul mul tõesti mingit ligimesearmastust ei teki? Sina oled igasuguse sõltlase – narkari või sarimõrtsuka – suhtes salliv ja empaatiline? Ja jah, saan küll võrrelda – sõltlased needki ju!

Loomulikult olen. Empaatia ei tähenda õigustamist ega nõus olemist, vaid mõistmist ning eeldamist, et keegi meist pole sündinud halvaks, saad aru? Ah, ei sa saa …

#3876134:

Kes siin tarka pani ja seletada tahtis empaatia ja meeldimise erinevusest, siis raamatuid oskan ma ise ka lugeda. A vat tema loetud raamatust jättis vahele, et tõesti-tõesti saab empaatiat jagada, saab olla ühe inimgtupi vastu väga empaatiline, jäädes samal ajal teise grupi suhtes tundetuks. See on nii inimestel kui loomadel ja see on täiesti loomulik.

Sa loe seda kohta raamatust uuesti. Seda seal kindlasti kirjas ei olnud, et mõne grupi puhul võib empaatia üldse puududa ja teise grupi puhul olla kõrgel tasemel. Sa ikkagi räägid kaastundest. Empaatiat tunda on lihtsam inimeste vastu, kellega sul on sarnased kogemused, seda küll, aga nulli ei lange mõistmissoov kunagi ja üks empaatiline inimene pole kunagi nii sallimatu ühe inimgrupi vastu kui sina siin oled alkoholisõltlaste vastu.

#3876302:

Tänan, Hardi Tiiduse tasemele ma ei küündi. Pean silmas tema teadmisi ja tarkust. “Auru all” olemisest jälle ei oska kaasa rääkida, sest ma olen kaine inimene. Ei tea, mis tunne on purjus olla, sest armastan ennast ja oma tervist.

Ei saa su jutust aru. Mis Hardi Tiiduse tasemele sa ei küündi? Kust sa võtad, et ma sind Hardi Tiidusega võrdlesin? Ma vaidlesin vastu sinu arvamusele, justkui kõik alkohoolikud kaotavad oma ajurakud ja ei ole võimelised enam mõtlema ja töötama.

#3864649:

Otsustasin, et jätan igaõhtuse tipsutamise maha. On teine nädal, aga aina raskemaks läheb, sest elust on mingi rõõm kadunud. See väike vein õhtuti oli nagu asi, mida oodata, nüüd seda enam ei ole – ja ma olen selgelt tujutum, kurvem, loium. Ka loodetud kaalulangust pole eriti palju veel näha, no natuke on, aga mitte piisavalt, et sellest vaimustuda. On keegi olnud sarnases olukorras? Mis tegite? Mingeid “leia hobi” või “otsi uus armastus” taolisi soovitusi pole vaja ????

Mul sama teema, nüüdseks mitu kuud juba. Läksin üle alkoholivabade alternatiivide peale- veinid ja longerod on päris adekvaatse maitsega, ingverijook toimib ka hästi. Mingit kaalulangust küll ei ole tulnud (pigem tõusnud). Ei ütleks, et elu oluliselt sisukamaks oleks läinud, see on kinni ikka enda laiskuse ja motivatsiooni taga, mitte alkoholi. Mitte alkohol ei riku elu, vaid tühja eluga inimene hakkab alkoholi tarbima. Kuid ma proovin siiski paraneda, esimene samm seegi.

#3892285:

Alkohol on tarkade inimeste jook-kui oma piire tead üle ei pürgi on kõik ok, aga kui käsi sirutub üle- siis…

Ei ole siin ka ainult tarkusest abi. Ühel on paremad geenid kui teisel, mõni jääb väga kiirelt sõltuvusse, teine võib aastakümneid pummeldada ja midagi ei juhtu.