Ja jubedalt kardan, kuna tegemist on korduslõikusega ja tean juba hästi, mis ees võib oodata. Maksin suure raha ja tehti peaaegu invaliidiks. Taastumine oli väga raske. Ei tea, kuidas sellest kartusest üle saada, nädal aega juba öösiti ei suuda magada, selline tunne, et äkki suren ja mis siis mu lapsest saab.
Sellega on vist umbes nagu sünnitusega, et kunagi ei tea ette, kas läheb kergemini või mitte nii kergelt. Aga eeldan, et see esimene lõikus oli sul mitu aastat tagasi. Sõbranna käis lõikusel mingi 7 aastat tagasi ja nüüd teistkordselt. Tema muretses ka hirmsasti, sest esimesest olid halvad mälestused. Reaalsus oli see, et teisel korral oli teine kirurg ja ilmselt ka uuemad/moodsamad narkoosiravimid, igatahes teine operatsioon läks tema jutu järgi palju-palju kergemini, taastumine oli kiire ja operatsioonijärgne periood ning protseduurid minimaalse valuga. Nii et selle varasema opi põhjal pole vaja küll mingeid ettekujutusi luua, meditsiin areneb tänapäeval kiiresti.
Mis sul seal esimesel korral valesti läks? Kas tehti vaheseinu<>?
Eelmisel korral läks operatsioon täiesti nässu. Taastumine oli jube, verekaotus, pärast tõusis tugev palavik, viidi tavalisse haiglasse mõneks päevaks. See selleks, sellest sai ikka üle, aga ka tulemus oli halb. Nina oli varem pikk ja kühmuga, mida võis heal juhul ka omapäraseks nimetada, aga hiljem oli kõver ja deformeerunud. Kõvasti inetum kui enne lõikust. Lisaks tekkisid hingamisprobleemid. Ega praegune arst ei teadnudki öelda, palju paremaks ta asja teha saab.
avalikusta palun, kes see arst oli kes sulle selliseid kannatusi põhjustas?
Ega ometi mitte M.L?
