Miks. Meil näiteks on seal oma juurikamüüja, kellelt ostame juba 8-9 aastat ja oleme ka avatud talude raames nende talus käinud.
See ongi see perekooli “tuttav talunik”:)
Aga ongi, jah. Ma muidugi ei arva, et ta on meil kõigil ühine
ning üks ja seesama. Ja miks perekooli oma? Ikka kõigi oma, kes tahavad ja viitsivad.
Me oleme ausalt ka olemas!
Mina olen see palju kirutud “tuttav talunik”. Mul on kindel klientuur, kellele müün enamasti mune, aiasaadusi ja erinevaid hoidiseid. Viimaseid teen ka tellimise peale. Näiteks käib praegu laar kimchit, mille tellis ühe püsikliendi reklaami peale tema töökollektiiv. Harvemini teen ja müün suitsutatud lihasid. Suviti, kui suurem osa inkubaatorist tulnud tibudest on kukkedeks kasvanud, ostetakse kiirelt ära puljong, kus lihatükid ka sees. Praktiliselt supipõhi lausa.
Koostöös “tuttava jahimehega” saavad samad “tuttavad kliendid” minult ka ulukiliha ja lihasaadusi.
Rikkaks ma selle müügiga ei saa ja see pole ka mu põhitöö, aga kanadel on toit, allapanu ja elektrikulu (elektrikarjus, valgustus ja talvel soojustus) munamüügi raha eest olemas. Suvel jään munamüügiga lausa plussi. Hoidistega teenin isegi rohkem, aga sellega tegelemine on tegelikult paras ajakulu ja nagu lausa lisatöö hooajal. Seetõttu saabki minu kohta öelda “tuttav talunik”, sest kuskil turul ma ei müü ja kuskil ei kuuluta. Ikka tuttavate kaudu käib infovahetus. Jõuluks on ahju-ja mulgikapsaste, pasteetide ja sinepite tellimus juba nii suur, et plaanin lausa mõned päevad puhkust võtta põhitöökohast, et kõik valmis jõuda.
Lähikonnas on ka nö suurtalunikke, aga nemad ei viitsi sellise pisikese müügiga tegeleda ja kogu toodang läheb ikka kokkuostu või kettidesse.
Seega, kui kellelgi on see “tuttav talunik”, siis on tal vedanud ja miks seda head olukorda siis mõnitada või naeruvääristada.