Kell oli palju, mees polnud veel koju jõudnud. Muretsesin, kurtis ennist, et peab katusele täna minema, kuid turvavarustust pole veel kohal. Helistasin.
Tema joob viina töö juures, kuidas koju 20 km kaugusele saab (auto töö juures, joomine ka), ei tea veel, ei huvita ka. Mulle helistamise peale ise ka ei tulnud.
Võibolla on see hormoonidest, 3,5 nädalase lapse kõrval kipuvad kõik emotsioonid äärmuslikud olema. Kuid kui koju jõuab ja kaineks saab, on minu jutt lühike ja konkreetne. Mul pole midagi üksikvanemaks olemise vastu, sest tean kindlalt, et see on kordades lihtsam, kui joodiku naine olla. Ütlen talle, et kui JÄRGMINE kord joob, arvestagu sellega, et otsigu sama soojaga uus elukoht ka. Mina kolin oma kodulinna tagasi lapsega, seal korter olemas, hetkel välja üüritud. Praegu elame ka üürikorteris, kulud langevad mul kolimisega ca 200-300 euri kuus. Just mul, seni olen ise hoolitsenud, et arved makstud oleks, tema poolt on söögiraha jm ostud. Sissekirjutus ja ka lasteaiajärjekord mul kodulinnas, sillad põletamata selles suhtes.
Kuna joomakaaslane on tema ülemus, siis ilmselt hakkab selline asi regulaarne olema. Minul oli lapsepõv alkohoolikust isaga, kuigi ta polnud vägivaldne vms, mäletan seda elektrit ja pinget ja abituse tunnet, mis õhus oli. Oma lapsele ma seda ei soovi. Ma ei hakka õiendama, keelama ega käskima, teatan talle, mis juhtub. Valik on tema teha. Tunded? Pole, sellistel tingimustel kindlasti mitte.
Selle monoloogi mõte nüüd. Võibolla ma ei kujuta täpselt ette, mida tähendab üksikvanem olla, esimene laps. Samas tean täpselt, mida tähendab alkohoolik peres. Ok, võimalik, et hetkel teen sääsest elevandi, kuna see on esimene jooming pea aasta jooksul. Kuid ma tean tema minevikku, seega leian, et ei pinguta üle. Nii palju, kui minusse puutub, olgu see ka viimane, parem eos juba piir panna sellisele asjale, kui pärast aastaid kaassõltlane olla.
Ilmselt kustutan selle teema ära natukese aja pärast, rohkem enda jaoks kirjutasin…
