Teema: Tulge oma asjadele järgi!

Meie koolis on sama lugu. Lastevanemate koosolekul olen teavitanud, kus meil asub koolis leitud asjade suur kast.
Kõige kummalisem on veel riiete-jalanõudega, mis klassi seisma jäävad (kooli garderoobi meil pole). Mitte keegi ei tunnista neid enda omaks. Lastevanemad ei mäleta samuti.

ja mina olen nii nördinud, et koolis on sadu asju, aga just minu laste omasid ei ole!! sobrasin kõik asjad 2 korda läbi, aga võta näpust, ei ole. Kusjuures meie peres on majanduslik olukord selline, et kõik riided on tõesti loetud, lapsel kaduma läinud lühikesed püksid/dressipluus on tõsine kaotus.. nii kurvaks teeb, järelikult ikka varastatakse, tegemist adidase riietega näiteks (mis siis, et kaltsukast hangitud).

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ja mina olen nii nördinud, et koolis on sadu asju, aga just minu laste omasid ei ole!! sobrasin kõik asjad 2 korda läbi, aga võta näpust, ei ole. Kusjuures meie peres on majanduslik olukord selline, et kõik riided on tõesti loetud, lapsel kaduma läinud lühikesed püksid/dressipluus on tõsine kaotus.. nii kurvaks teeb, järelikult ikka varastatakse, tegemist adidase riietega näiteks (mis siis, et kaltsukast hangitud).[/tsitaat]
saan aru, et sinu jaoks on firmamärk hirmus oluline (mis siis, et kaltsukast pärit), aga tänapäeval on adidas noortele nii olematu tähendusega märk. adi oli kuum sõna meie ajal, nii aastat 20 tagasi, tänapäeval on sootuks teised \”tegijad\”

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

saan aru, et sinu jaoks on firmamärk hirmus oluline (mis siis, et kaltsukast pärit), aga tänapäeval on adidas noortele nii olematu tähendusega märk. adi oli kuum sõna meie ajal, nii aastat 20 tagasi, tänapäeval on sootuks teised \”tegijad\” [/tsitaat]
Võibolla inimene on kurb hoopis korraliku dressipluusi kadumise pärast, mitte \”firmamärgi\”. Väikeste eranditega küll, aga enamasti on tuntud nimega firma asjad kvaliteetsemad kui noname.
Aga jah, olen minagi koolis kadunud asju otsimas käinud ja mitte leidnud, kuigi leitud asju on tõesti kottide kaupa. Ja kavatsen ka nüüd kevadel noorema lapse kadunud kinnast otsida, kui leitud asjade \”väljanäitus\” tehakse või vähemalt lapse üle vaatama saata.

Meie koolis on ka kuhjas \”varastatud\” asju. Ja nagu kiuste mitte ühtegi meie asja. Tigedaks teeb, kuhu need asjad siis kadusid. Eriti tigedaks läksin siis kui ühes kuus haihtus 3 komplekti võimlemisriideid koos tossudega, tagasi saime ühe ja sellegi poole aasta pärast kui tossud olid juba väiksed.

Megakoolides, kus palju lapsi ja palju kadunud asju, võiksid õpilased ise arvutiõpetuse tunni või mingi projekti raames teha virtuaalse leiubüroo. Tänapäeval ei ole keeruline kasvõi telefoniga pilte klõpsida ja neid määratud ajaks ajaks kuhugi üles riputada ning kord nädalas või kord kuus uuendada. Oma laps ei ole õnneks veel asju kaotanud kuid lastevanemate listis on ikka aeg-ajalt asjade \”tagaotsimiskuulutusi\” ning hiljem teateid, et neid erinevatest paikadest leitud on (üks kets prügikastist, teine võimlaruumist; prillid ujulast ja lestad raamatukogust jms) – mõni ime, kui asju, nende leidjaid ja kogumiskohti mitu on.

Meil oli vanasti koolis riidehoius klaasustega kapp, kust sai leitud asjade hulgast omi otsida. Kool oli suur, üle tuhande lapse, kapp oli alati asju täis. Aga ei olnud kunagi probleemi, otsi ise või võta vanem või koolitädi appi. Minu lapsel on nüüd aga leitud asjad kastiga õpetajate toas, omanik saab asja kätte märkuse vastu päevikus. Minu laps teab, et tal on seal nii mõndagi aga ei julge uurima minna. Korra oli laps juba poolel teel koju, kui klassiõde helistas, et midagi on koolis ripakile jäänud. Laps tormas oma asju päästma. Nõme hirmutamine.