Mu ema pole halb inimene, aga ta ei talu ültse kriitikat,see tähendab seda, et kui talle keegi midagi ütleb, mis talle solvav tundub, siis ta võimendab selle väga suureks, seda mis ta ise teistele, teeb ja ütleb aga pisendab,
Olen hetkel oma pisema lapsega, kes on 1 aasta ja kümme kuud kodune, samuti on mul ka 8 aastane laps. Emal tekkis tüli mu 8 aastase lapsega, kusjuures, laps küsis kuna vanaema ära läheb, seepeale minu ema solvus nii kohutavalt ja ütles lapsele mitu korda, et ta vihkab teda, pärast küll vabandas, et tema keel vääratas aga siis läks edasi kui halvasti mu laps käitub. Tõsi, mu laps võib olla vahest taktitundetu, impülsiivne ja vahest mõtlematult halvasti öelda ja loomulikult ei kiida ma seda heaks, aga ta pole siiski veel täiskasvanud. Masendusse ajab ka see, et kui mingigi konflikt on juba tekkinud, siis pole võimalik emaga enam ültse rääkida, siis käib vestlus stiilis- mis sa norid, aitab juba, mis sa keerutad- kusjuures ma ei keeruta, ega nori, tahan lihtsalt konfliktile konstruktiivset lahendust leida, mingit tealoogi tekkimine on välistatud, vanu asju tuuakse välja jne. Nüüd tohin mina väiksema lapsega sinna minna, aga mu suuremat last vanaema enda juurde ei luba, kusjuures laps palus vanaemalt andeks aga ema kardab, et äkki ta ütleb ikka midagi. Keeruliseks teeb olukorra minu jaoks ka see, et olen lastega enamus aja üksi, kuna, nagu ilmselt paljudel, käib ka minu mees mujal tööl. Olen juba mitmendat päeva täiesti masenduses. Käin ka kursustel, siis on pidev peavalu, kas emaga on suhted normaalsed ja saan oma väiksema mõneks tunniks, paaril päeval tema juurde hoida viia, ja selliseid solvumisi on ikka olnud, ma lihtsalt tunnen, ma enam ei jaksa, ma ei taha tema juurde enam üldse minna, tean täpselt mis seal tulemas on, kas minuga ei räägita ültse või on viha selleks korraks üle läinud ja midagi poleks nagu juhtunud- tema jaoks on asi lahendatud, aga minu jaoks mitte. Mehega me alati räägime konfliktid selgeks.
Helistasin juba ühele inimesele, kellest saab ehk mu lapsele tore hoidjatädi, sest ma tunnen, et ma ei jaksa enam nii õppida ja mu vaimne tervis on juba ohus.
Aitäh, kes mu loo läbi lugesid, avaldage asjast oma arvamus, ma lihtsalt pean taas kuidagi tasakaalu leidma, ma lihtsalt pidin seda kellegagi jagama.
Teema: Tülid emaga, ma lihtsalt enam ei jaksa, olen juba täitsa depressioonis.
Lapsehoidja oleksid pidanud juba ammu otsima. Su ema on sinu juba üles kasvatanud. Miks ta üldse peaks sinu lapsi hoidma?
Su kirja on väga raske lugeda. Komasid on sul hirmsasti ja muust ma parem ei räägigi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]impülsiivne ültse tealoog[/tsitaat]
Impulsiivne üldse dialoog
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vabandust kirjavigade pärast, see on tõsi, oleks pidanud tõestijuba varem lapsehoidja otsima, oleme emaga lihtsalt liiga erinevad inimesed, lootsin, et ehk me saame ilma palgalise hoidjata ikka hakkama, see paar tundi, paar korda nädalas aga siiski ei saanud. Aga ikkagi, kuidagi kurb on, tegelikult tahaksin emaga hästi läbi saada, aga ma lihtsalt ei jaksa enam.[/tsitaat]
Nüüd unusta oma kurbus ja muud mõttetud haletsuse vormid ning hakka kohe lapsehoidjat otsima.
Alati võib loota ju et pappi ei pea letile viskama, aga see on nö pete.
Su ema tunneb sinu lapsi hoides, et tal on vägagi õigus iga asja kohta midagi öelda ja solvuda. Lõpeta see ise ära.
Tasuta lõunaid pole olemas. Temale maksad sa oma närvikavaga.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Atäh kägu 8.43 vahest on täitsa vaja sellist otsest ja veidi raputavat ja tarka vastust, õnneks ma olen selle lapsehoidja otsimisega juba algust teinud.[/tsitaat]
Edu sulle!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Nüüd unusta oma kurbus ja muud mõttetud haletsuse vormid ning hakka kohe lapsehoidjat otsima.
Alati võib loota ju et pappi ei pea letile viskama, aga see on nö pete.
Su ema tunneb sinu lapsi hoides, et tal on vägagi õigus iga asja kohta midagi öelda ja solvuda. Lõpeta see ise ära.
Tasuta lõunaid pole olemas. Temale maksad sa oma närvikavaga.
[/tsitaat]
Minu kogemus on samasugune, ema võtab lasped hea meelega vastu aga väsib ruttu ja pahandab nendega, laseb süüa mis ise soovivad, pinged meie vahel jne. Mulle see ei meeldi, leidsin hoidja ja ema näeb neid nüüd väga harva. Siis on kõigil hea meel.
Ma laseks emal oma elu elada, ei tülitaks teda ise ja ei teeks temast välja ja küsibki miks nii käitun siis ütleksingi talle, et mulle meeldib pingetevaba elu! Lastele saab võtta palgalise hoidja.
Distants on parim ravim! Kaugemad lapsed ikka need kõige paremad ja oodatumad alati.
Vabandus, et su laps on lihtsalt laps ja nähvab, aga mis siis ikka, ei ole vabandus. Minu meelest see ei ole ühe 8-aastase otsustada, kes sul külas võivad ja kui kauaks sinna jääda. Peaksid probleemi tõsisemalt suhtuma, mitte nunnutama, et aga on ju laps alles blablabla. 8-aastane nii väike ka ei ole, et ta aru ei saaks, mida välja ajab suust. KUI SINUL KÄSTAKS KÜLAS OLLES ASTUMA HAKATA, OLEKSID ISE KA VÄGA SOLVUNUD JA LOOMULIKULT KÄITUKSID SAMAMOODI NAGU SU EMA. See, mida su laps oma vanaemale ütles, on ennekuulmatu ebaviisakus ja pärastine vabandus ei tee enam asja heaks. Kuna su algklassides käiv laps pani kodus asjad paika, et vanaema pole teretulnud sinu koju, sisuliselt viskas ta teilt välja, siis mina arvan küll, et sinul pole ka asja oma tittedega vanaema elamisse trügida ja hoiuteenust talt nõuda.
Minu arust ema poolt väga kole käitumine. Mis peaks selles imelikku olema, et laps küsib kuna vanaema ära läheb? Uskumatu, et täiskasvanud inimene sellise asja peale endast välja läheb ja last sõimab.Su emal on mingid kompleksid ja ta peaks endaga tegelema. Mul on su lastest kahju.
Minu laps on ka küsinud kui kaua keegi külas on või millal lahkuvad. Seeei pruugi ju olla sellest, et ta ei taha külalisi vaid lihtsalt infot. Minu ema käis ükskord mööda elamist ringi ja otsis midagi, siis lapsküsis (7-aastane), et mida sa otsid, siin majas ei ole midagi, mis oleks sinu oma. Oli jah võibolla ebaviisakas ja suuremad ka teaks seda,aga meie meenutame seda siiani naljaga ja ei ole kunagi mõelnud lapse peale pahandada,nalja sai. Ja laps ei ole mingisugune ülbe ärahellitatud tatikas, lihtsalt tema küsimus oli väga konkreetne ja otsekohene.
Mina otsiks lapsele lapsehoidja, sest lastest on kahju kui nad peaksid olema sellise ebastabiilse inimese juures. Ei saa otse midagi küsidagi…uskumatu.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu arust ema poolt väga kole käitumine. Mis peaks selles imelikku olema, et laps küsib kuna vanaema ära läheb? Uskumatu, et täiskasvanud inimene sellise asja peale endast välja läheb ja last sõimab.Su emal on mingid kompleksid ja ta peaks endaga tegelema. Mul on su lastest kahju.
Minu laps on ka küsinud kui kaua keegi külas on või millal lahkuvad. Seeei pruugi ju olla sellest, et ta ei taha külalisi vaid lihtsalt infot. Minu ema käis ükskord mööda elamist ringi ja otsis midagi, siis lapsküsis (7-aastane), et mida sa otsid, siin majas ei ole midagi, mis oleks sinu oma. Oli jah võibolla ebaviisakas ja suuremad ka teaks seda,aga meie meenutame seda siiani naljaga ja ei ole kunagi mõelnud lapse peale pahandada,nalja sai. Ja laps ei ole mingisugune ülbe ärahellitatud tatikas, lihtsalt tema küsimus oli väga konkreetne ja otsekohene.
Mina otsiks lapsele lapsehoidja, sest lastest on kahju kui nad peaksid olema sellise ebastabiilse inimese juures. Ei saa otse midagi küsidagi…uskumatu.[/tsitaat]
No kuule, see oli ju ebaviisakas, et lapselaps küsis oma vanaemalt, et millal sa ära lähed. Kui keegi küsiks sult külas olles, millal sa minema hakkad, kas sa ei solvuks üldse? Naeraksid selle peale, kiidaksid last? Selliseid asju ei küsita. Kindlasti ei olnud teemaalgataja laps üldse viisakas selle küsimuse esitades, vaid konkreetselt kindlasti paugatas välja, et millal sa minema hakkad vanaema. Kindlasti oli too laps kuulnud oma emalt virinat, et issand kui tüütu, et see vanaema jälle tahab meile tulla, millal ära juba läheb. Ainuke asi, et laps ei adu, et seda pole viisakas teisele öelda ja ta lihtsalt ütles välja, mida oli enne emalt kuulnud. Vanaema sai nagu rusikaga näkku, arvas, et on tütre poole oodatud, aga siis sai aru, et tütre pere teda sinna ei tahagi, tütar suhtleb vaid siis kui on vaja oma väiksemat last vaja hoida jätta. KAS SINA TÕESTI EI SOLVUKS KUI SINU LAPSELAPS SINUGA NII KÄITUKS? Ma ei usu. Teemaalgataja peaks üle vaatama oma suhtumise oma emasse oma laste vanaemasse. See ei tundu eriti meeldiv. Võib olla kui teemaalgataja 8-aastane laps kunagi suureks kasvab, oma pere loob, ja siis talle käratab, et hakkad juba minema ka vä, siis ta saab aru, mida tema ema praegu tunneb. Mind hämmastab, et teemaalgataja oma lapse käitumist heaks kiidab ega mõista, mis vanaemal viga on, et koguaeg hoidis tema lapsi, aga nüüd hoiab ainult ühte-seda väiksemat, kes veel ei oska teda välja visata.
Dialoog: Laps: Vanaema, millal sa ära lähed? Vanaema: Ma vihkan sind! Ei tundu mulle usutav dialoog, kindlasti öeldi veel paljutki, räägiti suud ikka korralikult puhtaks. Su ema ON PÕHJUSEGA solvunud.
Su ema jonnib ja jääbki jonnima – oma ema sa muuta ei saa. Siin ei aita rääkimine, aitab ainult distants. Nagu sa isegi juba mõistnud oled – odavam on otsida hoidja ja maksta talle raha kui et maksta lapsehoidjast emale oma närvidega. Raha ikka kuidagi saab, aga uusi närve…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
No kuule, see oli ju ebaviisakas, et lapselaps küsis oma vanaemalt, et millal sa ära lähed. Kui keegi küsiks sult külas olles, millal sa minema hakkad, kas sa ei solvuks üldse? Naeraksid selle peale, kiidaksid last? Selliseid asju ei küsita. Kindlasti ei olnud teemaalgataja laps üldse viisakas selle küsimuse esitades, vaid konkreetselt kindlasti paugatas välja, et millal sa minema hakkad vanaema. Kindlasti oli too laps kuulnud oma emalt virinat, et issand kui tüütu, et see vanaema jälle tahab meile tulla, millal ära juba läheb. Ainuke asi, et laps ei adu, et seda pole viisakas teisele öelda ja ta lihtsalt ütles välja, mida oli enne emalt kuulnud. Vanaema sai nagu rusikaga näkku, arvas, et on tütre poole oodatud, aga siis sai aru, et tütre pere teda sinna ei tahagi, tütar suhtleb vaid siis kui on vaja oma väiksemat last vaja hoida jätta. KAS SINA TÕESTI EI SOLVUKS KUI SINU LAPSELAPS SINUGA NII KÄITUKS? Ma ei usu. Teemaalgataja peaks üle vaatama oma suhtumise oma emasse oma laste vanaemasse. See ei tundu eriti meeldiv. Võib olla kui teemaalgataja 8-aastane laps kunagi suureks kasvab, oma pere loob, ja siis talle käratab, et hakkad juba minema ka vä, siis ta saab aru, mida tema ema praegu tunneb. Mind hämmastab, et teemaalgataja oma lapse käitumist heaks kiidab ega mõista, mis vanaemal viga on, et koguaeg hoidis tema lapsi, aga nüüd hoiab ainult ühte-seda väiksemat, kes veel ei oska teda välja visata.
Dialoog: Laps: Vanaema, millal sa ära lähed? Vanaema: Ma vihkan sind! Ei tundu mulle usutav dialoog, kindlasti öeldi veel paljutki, räägiti suud ikka korralikult puhtaks. Su ema ON PÕHJUSEGA solvunud. [/tsitaat]
Ja sina olid juures ja tead täpselt kuidas laps oma küsimuse esitas??? Võibolla oligi ebaviisakas ja läks üle piiri, aga minu teadmiste järgi peaksid vanemad olema lastele eeskujuks. Kuidas saab üks vanaema öelda lapselapsele, et vihkab teda, ma ei suuda uskuda seda. Ma ka vihastan ja olen karjunud lapse peale, aga minu huultelt ei tule ealeski sellise võimuga sõnu….ennekuulmatu. Kui laps oli ebaviisakasja mõtles seda, et hakka astuma, siis oleks asjakohane olnud lapsega rääkida, et nii pole viisakas ja selgitada oma tundeid, mis selline ütlemine temas tekitas. Praegu kirjeldatud käitumine on lihtsalt kohatu täiskasvanud inimesele…VANAEMALE ja minu silmis ei õigusta seda mitte miski.
Nagu aru saada pole probleem ainult selles konkreetses korras. Probleeme on olnud ka teiste teemadega ja minule tundub see vanaema lihtsalt üks tüüpilisest vanainimestest, kes vinguvad ja virisevad ja tahavad alati ja igas olukorras olla kõige vajalikumad ja tähtsamad ega suuda leppida oma laste iseseisva eluga.
Minu lapselaps seletas mulle pikalt-laialt kuidas ta mu maja ümber ehitab ja mida kuhu teeb. Küsimusele-kus mina siis elama hakkan kui sa siin nii suurelt lõhud ja majandad?- vaatas suuril silmis otsa: aga sina oled siis ju juba surnud!
Ma teen seda aastal 2012!
Ja küsimist millal ma neilt ära hakkan minema on ikka ette tulnud, laps tahab teada, miks ma peaksin seda solvanguna võtma?
Kilgates ja kallistades võetakse vastu, kallistades ja musitades saadetakse minema, no ei näe, et oleks põhjust solvuda ka siis kui mu visiidi pikkust teada tahetakse.
Kui suhted on head, siis võib igasuguseid asju küsida ja rääkida, vajadusel ka pahandada, ilma, et see mingi traagilise varjundi võtaks.
Minu meelest vastutab lapse ja täiskasvanu konfliktides alati täiskasvanu kui vanem, arukam, suurema enesekontrollivõimega.
Hüsteerilisete hullude eest tuleb oma lapsi kaugemal hoida lihtsalt.
Minu kõik lapsed küsivad alati minult iga külalise kohta, et millal see või too ära läheb. Mitte sellepärast, et nad sooviksid nende lahkumist vaid sellepärast, et iga külaline on väga oodatud ja nad püüavad niimoodi välja uurida, kas tuldi vaid korraks või on oodata lõbusamat õhtupoolikut.
Põnev on ju kui saab külalisega mängida, tema ja ema jutuajamisi pealt kuulata, ehk saab midagi toredat kingikski… 🙂
Kui ma olin ka umbes 8-aastane, tuli meile külla tädi (ema õde). Ta käis meil külas kaks korda aastas. Jooksin tädile ukse peale vastu ning minu esimesed sõnad talle olid: millal sa ära lähed? Tädi (samuti minu ema) olid hämmingus, kas tahan tädist juba lahti saada, pole teine tuppagi jõudnud. Tegelikult ei mõelnud ma oma küsimisega mitte seda, millal tädi juba ära kaoks, vaid seda, kui kaua ma tädi seltskonda nautida saan ja kauaks ta meie juurde jääb (mõnikord jäi üheks, mõnikord kaheks päevaks).
Seega usun, et ka teemaalgataja laps ei pruukinud üldse mingi halva tagamõttega küsida. Aga teemaalgataja, oled sa muidu oma lapselt uurinud, miks ta vanaemale nii ütles? Kas tõesti soovis, et vanaema ära läheks.
Ah jaaa.. minu meelest on iga kell palju viisakam küsida, millal sa ära lähed, kui öelda näiteka, et mine minema.
Kõik lapsed on impulsiivsed muide, mitte sinu oma ainult.
Kui hakata last ahistama sellega et kogu aeg korrutatakse ema või vanaema poolt, et nii ei tohi öelda ja et sa teed kogu aeg valesti, siis kasvab üks ebakindel ja arglik laps kes kunagi ei tea kas ta midagi valesti on teinud jälle.
Mul on lapsest nii kahju. Mõtle missuguse trauma võib see vanaema mossitamine tema hinge jätta. Oled sa lapsele ikka öelnud, et vanaema käitume ja mossitamine nii pikalt ei ole normaalne ja laps ei peaks ennast halvasti tundma? Kuidas saab vanaema oma lapselast mitte näha tahta?
Kui minu ema ütleks oma lapselapsele et ta vihkab teda…mul pole sõnu…mina ikka pahandaksin oma emaga väga korralikult. Lapsehoidja võtta oli hea mõte.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]tistansi pealt on kergem emaga häid sihteid hoida[/tsitaat]Mis jama sul nende võõrsõnadega on? Muidu hea ja voolav jutt, komadki peaaegu kõik õiged, aga siis on tistans ja tealoog…
Ma vist prooviksin emale selgitada,et tema vanaemana võib osad lapselapsed oma elust \”välja praakida\”,aga sina emana oma lastel vahet teha ei tohi.Ka mitte siis,kui laps tõesti midagi valesti on teinud või öelnud.Ta on jätkuvalt sinu laps ja kui emale see vastuvõetav ei ole(leidub ikka uskumatuid variante siin ilmas)siis on see temapoolne otsus,et te enam teda ei külasta.Sinu ema ei saa panna sind valima sinu laste vahel.See on odav manipuleerimine.
Mõned inimesed paraku on enesekesksed. Eks elu on nendega omamoodi karm olnud, palju halbu kogemusi ja siis ongi nii, et võtavad kõike isiklikult – solvuvad, vihastavad. Kui inimesel endal pole soovi õppida ‘vabaks laskmist’, siis seda ka paraku peale sundida ei saa.
Mu enda ema on ka selline. Väga raske on. Peamine häda on selles, et kui me seal ei käi, siis muudkui kutsub ja ootab ja meelitab küll lapsi, küll mind koos lastega sinna. Kui kohale jõuame, siis tunnikese suudab normaalselt suhelda, aga kui siis keegi käitub kuidagi teisiti kui tema eeldab – on oma peas eelnevalt välja mõelnud – siis hakkab süüdistamiste, vihastamise ja karjumisega pihta. Samuti kisub kõik vanad asjad üles, et mis talle ikka kõik on liiga tehtud – minu poolt siis jne.
Olen korduvalt otsustanud, et ma ei lähe sinna üldse või kui siis ainult paariks tunniks külla. Aga oma ema ikkagi ja siis on see pidev kutsumine… Paraku ka paaritunnised külaskäigud ei lõppe hästi.
Viimane külaskäik oli jälle selline trauma mulle endale. Olen hetkel rase ja ei suuda emotsioonivabaks ka ise jääda. Praegu küll mõtlen, et raseduse jooksul sinna rohkem ei lähe ja lapsi ka ei saada. Saab pikema puhkuse meist!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vabandus, et su laps on lihtsalt laps ja nähvab, aga mis siis ikka, ei ole vabandus. Minu meelest see ei ole ühe 8-aastase otsustada, kes sul külas võivad ja kui kauaks sinna jääda. Peaksid probleemi tõsisemalt suhtuma, mitte nunnutama, et aga on ju laps alles blablabla. 8-aastane nii väike ka ei ole, et ta aru ei saaks, mida välja ajab suust. KUI SINUL KÄSTAKS KÜLAS OLLES ASTUMA HAKATA, OLEKSID ISE KA VÄGA SOLVUNUD JA LOOMULIKULT KÄITUKSID SAMAMOODI NAGU SU EMA. See, mida su laps oma vanaemale ütles, on ennekuulmatu ebaviisakus ja pärastine vabandus ei tee enam asja heaks. Kuna su algklassides käiv laps pani kodus asjad paika, et vanaema pole teretulnud sinu koju, sisuliselt viskas ta teilt välja, siis mina arvan küll, et sinul pole ka asja oma tittedega vanaema elamisse trügida ja hoiuteenust talt nõuda. [/tsitaat]
Peab aru saama, miks laps nii küsis. Näiteks kui meile tädid-onud külla tulid,oli alati esimene küsimus, millal sa ära lähed. See ei tähendanud, et oleksime tahtnud neist lahti saada, vaid tahtsime teada, kaua see tore aeg kestab, mil nad külas on. Lapsed ei oska oma mõtteid alati nö sobivalt väljendada ja täiskasvanu peaks olema see, kes eeskuju näitab ja õpetab. Hetkel oli vanema eeskuju väga sobimatu ja mulle tundub, et ta kannatab mingite komplekside käes.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Peab aru saama, miks laps nii küsis. Näiteks kui meile tädid-onud külla tulid,oli alati esimene küsimus, millal sa ära lähed. See ei tähendanud, et oleksime tahtnud neist lahti saada, vaid tahtsime teada, kaua see tore aeg kestab, mil nad külas on. Lapsed ei oska oma mõtteid alati nö sobivalt väljendada ja täiskasvanu peaks olema see, kes eeskuju näitab ja õpetab. Hetkel oli vanema eeskuju väga sobimatu ja mulle tundub, et ta kannatab mingite komplekside käes.[/tsitaat]
Laps on laps ja täiskasvanu on täiskasvanu. Enda sarnasest kogemusest soovitan emaga suhtlemisele piirid seada. Mida harvem näete seda parem peaks olukord olema.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
