Meil on viimane aasta olnud raske, mitmed erinevad probleemid, lahendusi häid ei ole (pereliikmete haigused ja surm, töö, raha, mured lastega jne) ja nüüd oleksid omavahelised suhted nagu täiesti lühisesse jooksnud. Tülid tekivad tühistest asjadest, kumbki järgi ei anna, vabandamine on läbi kokkusurutud hammaste ning mõlemad eeldame tülide puhul teineteisest halvimat, pillume vastikuid sarkastilisi märkusi. Kindlasti mitte ei tee seda ainult mees, mina ka, aga tänahommikune tüli tegi lihtsalt jõuetuks.
Paar nädalat tagasi teatas mees, et peab töö tõttu novembris teise Eesti otsa minema ning samal õhtul on seal ka kontsert, kuhu ta läheb. Ma ei olnud õnnelik selle üle, see tähendaks, et ta on kaks õhtut kodust ära, aga lihtsalt ei jaksanud kakelda ja ütlesin jajah. Täna teatas ta, et otsustagu ma nüüd ruttu ära, kas tulen kontserdile või mitte, et ta ostis mulle ka pileti ja kui ma ei tule, peab ta pileti ära müüma.
Ma küsisin, et kui ta välja mõtleb, kuidas ma saan tulla, siis ma tulen. Meil on 13- aastased lapsed, sellega oleme ühel meelel, et ööseks neid üksi ei jäta. Kuna me hiljuti kolisime, siis siin on tõesti kaks inimest, kes lapsi saaksid nii pikalt hoida: mehe ema, kes on sel ajal reisil ja mehe tädi, keda ka mees ise on väga harva näinud, kuid kes on tegelikult tore.
Ma ütlesin, et tema peab siin lahenduse leida ja sellest läks lahti. Mis mul kogu aeg viga on, ta tahtis ainult head, mina olen ju see, kes alati lahendusi leiab olukordadele, sest ma olen ju nii tark, miks ma nii negatiivne kogu aeg pean olema jne jne. Ma kutsusin teda silmakirjalikuks ja nüüd kumbki teineteisega ei räägi, sest mees arvab, et ma olin vastik selle silmakirjaliku pärast ning mina arvan endiselt, et mees seda oligi.
Ma tahan lihtsalt seda lahket ja normaalset suhtlust tagasi 🙁