Tere! Kuna ma ei soovi oma kodustest asjadest väga rääkida sõprade või pereliikmetega, kirjutan siia. Ehk keegi aitab näha olukorda värskema pilguga.
Kogu lugu on ilmselt keeruline selgitada, lisaks on see ainult üks pool loost, aga ehk saan ikka mingit nõu.
Oleme mehega olnud koos 10 aastat. Küllap on meil alati olnud tülisid, oleme mõlemad parajalt keevalised, keerulistest peredest, nii et rahumeelset probleemilahendusoskust on nappinud. Ragistasime ära, leppisime ära ja läksime eludega edasi. Mingit erilist traagikat samas polnud. Teadsime ikka, et oleme teineteise jaoks alati olemas.
See ei tähenda muidugi, et me ööpäevaringselt tülitsesime, enamasti oli meil alati tore koos olla. Lihtsalt tõusid vahel need tülid pisiasjadest ja läksid inetumaks kui peaksid. Noh, et keegi jättis taldriku kraanikaussi, kuigi teine oli just koristanud või mis iganes tühi probleem.
Aasta tagasi sündis meil laps. Teekond lapse saamiseni oli keeruline, võttis aastaid ja tekitas parajaid pingeid. Magamatus andis järgmise laksu. Me olime enne rääkinud sellest, et kui meie laps sünnib, siis me ei tohi enam karjuda, kasutada inetuid sõnu. Mul endal hing valutab tülide ajal, mis veel lapsest rääkida, sellist lapsepõlve ei taha talle.
Kahjuks läks kõik kolinal potist alla ja aina hullemaks läheb. Magamatus/elumuutused tekitavad lühikese süütenööri. Kui laps üldse ei maganud, siis ajasin meie raginad selle süüks, et oleme magamatud. Samas nüüd laps magab päris kenasti ja me pole küll puhanud, aga selle süüks asja ajada ka ei saa.
Nädala keskel on üldiselt kõik tore, sest mees on suurema osa tööl, tuleb õhtul, siis on juba õhtused toimetused, söömine, ma ise tegelen veidi oma ettevõtte asjadega, kuni ta lapsega tegeleb. Ühesõnaga ei teki hetke, kus tülli minna. Nädalavahetused on aga üle mõistuse… Parimas usus teeme plaane, et teeme perega midagi, õhtul vaatame kahekesi filmi, kui laps läheb magama. Aga nii kui me kahekesi oleme koos, tõuseb jälle mingist tühjast tüli. Sel nädalavahetusel läksime tülli kardinaid pannes. Eks ta nokkis juba hommikust saadik mu kallal, aga üritasin tüli ära hoida. Ega ma ise ka ilmselt ei öelda, et oleksin eriti viisakas olnud, kui ta oli lõpuks päev otsa norinud, aga lõppes tüli sellega, et mees ütles mulle, et ta soovib, et ma ära sureksin, et ta saaks lapsega kahekesi olla.
Olen ma, mis ma olen, ma isegi ei mõtleks elusees sellist asja öelda. Saan aru tavalistest solvangutest, et loll ja d*biilik, aga sellist asja öelda…
Pärast selgitas, et tal tuleb lihtsalt vahepeal lihtsalt selline viha sisse, et ta tahab mulle haiget teha.
Mind kirjeldab ta kui manipulaatorit ja kõige hullemat inimest. Ma ise ei näe end sellisena. Ma tunnen, et ma siiski üritan. Ma pole täiuslik inimene, aga ma ei tunne, et ma kunagi mõtleks, et tahaks kellelegi võimalikult palju haiget teha.
Ma tunnen, et mu jaoks jõudis kätte viimane piir. Ma arvan, et sellest hullemaks enam minna ei saa. Kui siis juba kätega kallale tulemine.
Ma olen üritanud. Olen mõelnud, et kui ta hakkab nokkima, siis jään rahulikuks ja proovin heaga. Olen kuulanud igasuguseid podcast’e, lugenud suhteraamatuid. Vahepeal on olnud isegi päris hästi tänu neis leitud nippidele, aga ega kaugele ei purjeta, kui ainult üks pingutab.
Mees küll pärast tülisid vabandab ja räägime, et nii tõesti ei saa ja me peame mõlemad rohkem pingutama, aga ma ei näe eriti tema poolt mingeid samme.
Oleme rääkinud teraapiast ka, aga pole tegudeni jõudnud. Meil pole küll rahaliselt keeruline, aga mu mees on paras “koi” ja maksta 100 eurot korra eest eiteakuikaua, et võõrale oma asju rääkida, on tema arvates mõttetus. Ma ei tea, kas ma suudaksin ka seal väga rääkida. Ma olen oma loomult selline, et manan naeratuse ette ja küsimuse peale, kuidas läheb, vastan alati, et väga hästi. Pole harjunud oma muredest kellelegi rääkima. Me oleme see paar, kellelt suhtenõu küsitakse. Kõik arvavad, et meil on kõik hästi.
Mul on viimasel ajal tekkinud tunne, et ma tahaksin minna lahku. Samas on see nii hirmutav. Mees süüdistab, et miks ma temaga lapse sain, kui nüüd pere ära lõhun. Samas kas laps tänab meid hiljem, et sai terve elu meie räuskamisi ja sõimamisi kuulata…
Ma saan aru temast, ka tema jaoks on hirmutav, et kui me lahku lähme, ta ei näe enam last iga päev. 50-50 pole nii väikesega ju kuidagi võimalik. Ma tunnen end halvasti, et ta last ei näe.
Elame minu kinnisvaras, aga mees on siin aastaid renoveerinud. Muidugi rahalises mõttes peaksin kompenseerima, aga palju, ega sa ei saa ju aastaid töötunde rahasse panna. Me oleme ikkagi 10 aastat koos elanud ja siin on väga palju ehitatud ja tehtud.
Ja siis jälle tunnen end halvasti, et tema peab lahkuma, jääb kodust ilma…
Eks inimesed lähevad kogu aeg lahku. Minu jaoks tundub see lihtsalt nii-nii raske. Samas ei saa ka jätkata nii nagu praegu oleme. Ja mis sellest paremaks muutuks? Ma ei tea, kas me lihtsalt toome teineteises välja halvima või lihtsalt oleme mõlemad parajad s*tapead ja järgmistes suhetes nagunii probleemid jätkuks.
Andke mingit nõu. Mul on tunne, et asjad on liiga kaugele läinud, et välja tulla. Või on see võimalik? Kuidas?
Me ei saa kardinate panemisegagi ühele nõule, mis maja me ehitama hakkame. Olen nõustunud, et võtame selle viisaastakuplaani, sest mõistan, et ta tahab ühist kinnisvara, aga mitte kohe praegu.