Teema: Tülid mehega, mis väljuvad kontrolli alt

#4253610:

Jah, see kinnisvara on ka viimasel ajal suur tüliallikas. Muidugi ma olen selleks valmis, et pean võtma laenu ja talle maksma mis iganes see summa siis on lõpuks. Praegu ta ütleb, et tema ei taha midagi, et ükski rahasumma ei kompenseeri seda, et ta on siin armastusega kõike teinud. See tekitab minus ainult suurt-suurt süütunnet, et ma viskan ta välja tema kodust. Olen erinevaid variante mõelnud, et ma peaks äkki välja üürima ja ise ka siis mujale kolima, siis ma pole see “väljaviskaja”.

Oot, see kinnisvara on ju tegelikult sinu oma! Okei, mees on siin üht-teist kõpitsenud. Ent kinnisvara hindu teades vaevalt on ta sinna pannud nii palju raha, et see ületaks kinnisvara väärtuse. Seega ei pea sina küll mingit laenu võtma ega temale midagi tagasi maksma. Vähemalt mitte senikaua, kuni mees pole välja kolinud.

Oma kogemusest ütleks, et sellised koledad ütlused stiilis “parem kui oleksid surnud” vms võivad tuleneda ütleja kehvast enesekontrollist. On olemas terve hulk inimesi, kes elavad üksnes oma emotsioonide all. Kui päike paistab, endal on mõnus ja hea olla, siis ongi kõik tore ja pillub igale poole komplimente ja suurt armastust. Niikui aga tuju kehvaks kisub, endal paha, nii on ka kõik ümbritsev kohe paha ja sõimab kõiki oma lähedasi maapõhja, nimetab neid koledate sõnadega jne. See on vilets enesejuhtimine.

Ma su kirjelduse põhjal pakuks, et teie suhtel on veel lootust. Ideaallahendusena näeks, et keegi su mehe jaoks tõeliselt autoriteetne isik räägib temaga ja ütleb, et oma naisele selliseid sõimusõnu ei öelda. Et tõeline mees suudab end pisut kontrollida ega lenda oma emotsioonide seljas minema. Jääb kohale, oskab täiskasvanu kombel naisega vestelda, ei kaldu isiklikuks ega kuku sõimama. Et naine ei ole kohustatud sellist emotsioonitseva mehe sõnavara välja kannatama ning tal on võimalus lahkuda. Kui selline fakt mehele pärale jõuab, ehk siis teeb endale oma peas restardi?

See mees ei armasta sind enam. Mis südames, see suus. Mis meelel, see keelel.

#4253753:

Helistasin ka mehele, rääkisime rahulikult, miks selline olukord üldse tekkis. Arutasime, et oleme teineteisele sõnadega palju haiget teinud ja pingeolukorras kerkivad need vanad solvumised esile ja tahaks teisele “ära panna”, sest sina ju oled mulle öelnud seda ja toda. Tulemusena kannatame muidugi ainult ise. Oleks võinud olla tore nädalavahetus, aga läks niimoodi.
Puhkamisest rääkisime ja mees nõustus, et vajame rohkem kahekesi aega. Proovime seda tekitada.
Küsis minult, mis raamatut ma lugesin, et pärast seda ma olin nii mõistev ja ta tahaks ka seda lugeda. Lubasin talle anda.

Te olete neid lubadusi juba varem andnud (kirjeldasid teemaalgatuses ühte sõna-sõnalt) ja see ei toimi. Muidugi on mees telefonis rahulik – samamoodi nagu sina, sest 1) viimasest tülis on mõnda aega möödas 2) suhtlus toimus mitte näost-näkku. Kuni järgmise tülini. Praegu te ei tee mida teisiti, kui seni – miks siis arvata, et midagi muutub?
Teemas oli kirjas palju vabandusi, miks suhe ei toimi, laps, väsimus – tegelikult on üheks aastat enne lapse tulekut olnud kehv suhe, miks nüüd järsku peaks olema põhjuseks lapsega seonduv? Ei ole, teemaalgataja sa valetad endale. Näide oodatud seksiõhtust, mille mees ära rikkus – samahästi võis olla, et naispool saboteeris mingil põhjusel (alateadlikult) läbisaamist, et seksi vältida.
Teil on vaja teraapiat, konkreetseid kokkuleppeid ja kontrollpunkte, mis näitavad, kuidas edasi liigute. Konkreetseid asju, mida muudate. Ei kujuta ette, kuidas ilma terapeudita saaksite suhte paremaks; tegu pole isegi suhtenõustamises (ainult), vaid kummalgi oleks individuaalset teraapiat vaja, et õpiks end kontrollima ja väljendama. Vastasel juhul tähedab see et viha ja solvangute põhjused on ainult teineteises ja sel juhul – millest siin üldse rääkida?

Mõnus on lugeda kirjaoskaja ja loogiliselt mõtleva inimese tekste.

#4253771:

Öeldaksegi, mis sülg suhu toob

Sülg ei too midagi suhu. Aju toob. Need on mõtted, mida välja öeldakse, mitte sülg. Mõtted tekivad ajus. Selliselt käituv/rääkiv mees ei armasta naist, püüab hiljem asju lappida, sest laps on väga väike, mehel pole oma kodu, peab välja kolima jne jne. Armastusega pole sellel suhtel enam mindagi pistmist. Hirm kaotada pere, ebakindlus on mehe märksõnad, mitte austus ega armastus naise vastu. Ei saa armastada inimest, keda ei austa, keda põlgad ja suudad talle näkku öelda, et ta võiks üldse surnud olla, et siis saaks rahulikult lapsega olla.  Mees armastab ilmselt last, kuid naist küll mitte. Magus jutt telefonis on asja teine külg –   mure lapsest ja kodust ilmajäämise pärast, mitte mure naisest ilma jääda.

#4253785:

Teil on vaja teraapiat, konkreetseid kokkuleppeid ja kontrollpunkte, mis näitavad, kuidas edasi liigute. Konkreetseid asju, mida muudate. Ei kujuta ette, kuidas ilma terapeudita saaksite suhte paremaks; tegu pole isegi suhtenõustamises (ainult), vaid kummalgi oleks individuaalset teraapiat vaja, et õpiks end kontrollima ja väljendama. Vastasel juhul tähedab see et viha ja solvangute põhjused on ainult teineteises ja sel juhul – millest siin üldse rääkida?

Olen teraapiatega kokku puutunud ja ütleks, et viimasel ajal tekkinud üliharras usk kõiksugu teraapiatesse pole põhjendatud ega õigustatud. Väga palju oleneb terapeudist, sellest, kas tema teooriad ja tema enese elukogemus toetab teid või mitte. Pole haruldane seegi, kui terapeut muudab suhte hoopis halvemaks kui see enne niigi oli. Fakt on see, et tegelikult enda aitajad saate olla vaid teie ise. Terapeut (kui ta on hea) ainult suunab teid veidike, kuid tegeliku töö peate ära tegema siiski teie ise. Terapeut ei tule ealeski teie koju teie eest teie elu ära elama!

Seega niisugused telefonivestlused, kus arutatakse lahti nädalavahetuse tüli, on tegelikult päris head. Eriti, kui suutsite teha seda rahulikult ja ilma uuesti süüdistama  hakkamata. See näitab, et teil on lootust saada oma paarisuhe korda. Väga sageli tekibki uus suur tüli juba ainuüksi sellest, kui üks osapool tülijärgselt sellist olukorda üldse mainib. Teine pool tõmbub kohe kaitsesse ja valab esimese süüdistusterahega üle. Kui teie suudate rahulikuks jääda, on see väga hea. Ja aitab tasapisi ehk ka teadvustada, mida järgmine kord paremini saaks teha.

Eespool kirjutati tülidest pisiasjade pärast. Kas teile ei tundu, et elu koosnebki pisiasjadest. Turvaline elu koosnebki minu arust küll pisiasjadest. Ma usun et Ukrainas nt ei tülitse keegi kardinate pärast, sest seal pole enam olulised pisiasjad. Aga muidu võib alata tüli küll kardinatega. Sest eelmine kord vaieldi seinavärvi üle ja sellest eelmine kord nõudepesuvahendi üle. Ma ei tunne sind. Aga ma tunnen nt oma töökaaslast, kel on ka väike laps. Ta on üsna valjuhäälne inimene, nii on ta jutud koduga ka alati kuulda. Annan au ta mehele. Sest kui mina oleks ta mehe asemel, ma tahaks esmalt nutta. See naine oskab kõike nii veenvalt põhjendada. Mina jääks alati sellises vaidluses alla ja see tekitaks frustratsiooni. Suurt. Ma ei imesta kui ma ütleks talle et midagi väga inetut selle tunde pärast, kui ma elaks temaga.

#4253920:

TA kirjutas, et on 10 aastat koos olnud, mis on kõike muud kui algav kooselu. Pigem on selle pika aja jooksul omavahelised suhtemustrid juba kinnistunud. Pinnale ujuvad ka pikalt lapse saamisega tekkinud  ja kuhjunud pinged. Mis iganes põhjusel, kuid selliste plärtsuvate väljendite kasutaja ei tunne ennast selles suhtes hästi. Poliitkorrektne oleks seda kõike küll mitte kaaslasele välja öelda, kuid mitte ütlemine enesetunnet paremaks ka ei tee.

Kas sinu ema ja isa kunagi ei tülitsenud laste kuuldes? Mitte kunagi ei öelnud teisele midagi? Ma ei usu. Lõpuks ikka kukkusid välja tasakaalukad inimesed.

#4253930:

#4253923:

Eespool kirjutati tülidest pisiasjade pärast. Kas teile ei tundu, et elu koosnebki pisiasjadest. Turvaline elu koosnebki minu arust küll pisiasjadest. Ma usun et Ukrainas nt ei tülitse keegi kardinate pärast, sest seal pole enam olulised pisiasjad. Aga muidu võib alata tüli küll kardinatega. Sest eelmine kord vaieldi seinavärvi üle ja sellest eelmine kord nõudepesuvahendi üle. Ma ei tunne sind. Aga ma tunnen nt oma töökaaslast, kel on ka väike laps. Ta on üsna valjuhäälne inimene, nii on ta jutud koduga ka alati kuulda. Annan au ta mehele. Sest kui mina oleks ta mehe asemel, ma tahaks esmalt nutta. See naine oskab kõike nii veenvalt põhjendada. Mina jääks alati sellises vaidluses alla ja see tekitaks frustratsiooni. Suurt. Ma ei imesta kui ma ütleks talle et midagi väga inetut selle tunde pärast, kui ma elaks temaga.

Pahatahtlik on rääkida lahkuminekust olukorras, kus midagi loodi pikalt ja tulemust kinnitab laps. Sellistes olukordades on sobivus juba välja tulnud, mida varjutab väsimus, hormoonid, muutunud roll.

Ise ka hiljuti eemaldasin pärandalt kruntvärvi, mida teine oli teinud, aga jätsin järele pärast 30 cm laigu eemaldamsit. Miks ma seda tegin? Sest minu iseloom on selline ja mulle ei meeldi, kui kodus väga välimus muutub. Mul on vaja aega ja teine inimene hakkas kohe pihta. Kumbki pole süüdi. Iseloomud. Samamoodi võib olla suhetes.

Valjuhäälsuse kohta sama järeldus, mis sul ukrainlaste kohta – sa ei tea inimesi, aga lahmid. On väga vagasid inimesi, kes kodus kõvasti räägivad ja on vastupidi. Kõvasti räägitakse ka sellepärast, et inimesel on halb kuulmine. Ning ukrainlased on ikkagi slaavid, neil on teine temperament. Sellepärat nad minu meelest nii hästi sõdivadki ja pealtnäha kannavad kõiki kaotusi kui tugevad inimesed.

Oi…kuidas sa nii mu jutust nüüd aru said. Aga hea näide, kuidas üksteist mitte mõista.  Mina oma arust ei lahmi üldse.  Püüdsin olla üsna madal. Aga näe, sina said ikka teistmoodi aru, kui ma mõtlesin. Ja sellest võiks meil alata tüli-mina selgitan üle mida mina mõtlesin. Sina seda kuidas sina mu jutust aru said. Heaga see ei lõpeks 🙂

#4253937:

Ma siis selgitan. Kuidas sa tead, et töökaaslane kodus ka nii valjsuti räägib või et mees kannatab seda? Kes ütles? Teine – sa ei tea ukrainlaste iseloomu, sest sa pole ise slaav või pole nendega suhelnud. Mina olen ise ka slaav.

Ma siis selgitan. Töökaaslane on valjuhäälne-ta räägib telefoniga valju häälega . Seetõttu mina kuulen mida ta räägib. Mis juttu räägib. Minus tekitaks see tema oma arvamuse ainuõigsus frustratsiooni. Mitte see et ta kõvasti räägib. Ta ongi valjema häälega, kui keskmine inimene.

Teine asi. Mitte ukrainlaste või slaavlaste iseloomu ma ei mõelnud. Vaid seda et kui elu pole enam turvaline ei oma elu pisiasjad enam tähtsust. Tähtis on hoopis et oleks soe, oleks aknal klaasid. Mitte et millised on kardinad. Nagu siis kui elu on turvaline ja saab vaielda pisiasjade üle . Nt selle üle et ma ei talu rohelist värvi.

#4253939:

Teine asi. Mitte ukrainlaste või slaavlaste iseloomu ma ei mõelnud. Vaid seda et kui elu pole enam turvaline ei oma elu pisiasjad enam tähtsust. Tähtis on hoopis et oleks soe, oleks aknal klaasid. Mitte et millised on kardinad. Nagu siis kui elu on turvaline ja saab vaielda pisiasjade üle . Nt selle üle et ma ei talu rohelist värvi.

Ma arvan ka, et pisiasjad häirivad siis, kui elu on suht turvaline. Sest ilmselgelt enne maitsed klappisid, muidu ei oleks saanud nii kaua koos olla. Kardinate kohta tõin näite ruloona. Võib-olla sina ei oskagi nii mõelda, et kui sa istud otse arvutis, siis häirib väga, et kõrval on tumepunane värv. Ostsin isale punased lilled isadepäevaks ja samamoodi, mind algselt häiris see värv, alati olen ostnud kollased-oranzid. Nagu ma ei tea, miks nii on, aga nii on. Ma ei näri tähte, aga mul on eelistused kujunenud ja miskipärast hakkab pea valutama tugevate värvidega. Kas saab öelda, et sinusugune inimene ei hooli minu tervisest? Ei saa ju. Kas saaks öelda, kui paariline teab, et mind häirivad tugevad värvid kuskil külje peal? Ilmselt küll.

Kõik võib olla. Aga siis poleks tuntud teada väljendit pikaaegsete suhete puhul-me kasvasime lahku. Millest see lahkukasvamine siis alguse saab, kui juba on 10a kooselu selja taga.

..

Esmalt ei pea sa midagi talle maksma, sest tema saab oma korterist üüritulu ja samal ajal elab tasuta sinu korteris.

Teiseks on sul probleemid enese kehtestamisega. Ma arvasin ka, et ma ei taha tüli norida ja olen parem vaid. Tegelikult on asi hoopis selles, et sa ei oska oma piire teisele poolele selgeks teha/ennast kehtestada, see on ka oma seisukohtade avaldamine. Oluliselt parem on kui sa üritad rahulikult oma soove välja öelda, selle asemel et mossitada/vaikida. See tekitab jälle mehes pingeid, kui sa välja ei ütle ja ta ei saa aru, mis sa mossitad/vaikid.

Kui vähegi aega on lapse kõrvalt laenuta raamatukogust ja  loe eneseabi õpikuid enese kehtestamisest, see avab sinu silmad ja parandab võib-olla ka sinu suhteid mehega. Mitte keegi ei austa sind ja sinu soove, kui sa jätad endast mulje, kui lükatavast/tõugatavast inimesest.

Teiseks on sul probleemid enese kehtestamisega. Ma arvasin ka, et ma ei taha tüli norida ja olen parem vaid. Tegelikult on asi hoopis selles, et sa ei oska oma piire teisele poolele selgeks teha/ennast kehtestada, see on ka oma seisukohtade avaldamine. Oluliselt parem on kui sa üritad rahulikult oma soove välja öelda, selle asemel et mossitada/vaikida. See tekitab jälle mehes pingeid, kui sa välja ei ütle ja ta ei saa aru, mis sa mossitad/vaikid.

Korra võib-olla proovis rahulikuks jääda, aga kuna mehega kommunikeerida ei osanud, siis see käias oma vanas rütmis edasi. TA kirjutab, et nii tema kui ka mees on keevalised, karjuvad, sõimavad inetute sõnadega, hüppavad üksteisele kõrri pisiasjade pärast. Ei saagi oodata, et käitud ühe korra teistmoodi ja partner tuleb selle muutusega kohe kaasa.

#4253932:

Kas sinu ema ja isa kunagi ei tülitsenud laste kuuldes? Mitte kunagi ei öelnud teisele midagi? Ma ei usu. Lõpuks ikka kukkusid välja tasakaalukad inimesed.

Minu omad mitte kunagi (ma pole see, kellelt küsid). Nad tülitsesid kas jalutama minnes või kui meid õdedega kodus polnud. Nagu me poleks aru saanud 🙂 Lõpuks läksid taevale tänu lahku, ainult me lapsed ei saanud aru, miks kõigi pereliikmete elu nii kaua pidid proovile panema. Pärast lahutust oli ema umbes 2 kuud suht audis. Tulemus pärast seda oli isa ja ema, kes teineteist vihkasid ja meile olid mõlemad supervanemad. Nad isegi ei teretanud. Aga meil oli isa iga hetk saadaal, kuigi elas eraldi. Päriselt ka, ma ei tea ühtki inimest, kes täiskasvanuna oleks tänanud ema ja isa, et suur tänu, et elasite meie pärast koos, kuigi tülitsesite ja mõlemal teil oli halb. Eriti emal. Sellist inimest pole olemas või on ta sadist. Sadist oma ema (ja ehk ka isa) suhtes. Räme sadist.