enne ennatlikke järeldusi ootaks ära, kas mees ikka on vägivaldne või mitte.
Ahah, et siis nendivad sugulased peielauas, et näe jah, oli ikka vägivaldne küll, pussitaski Tiina surnuks. Või haiglavoodi kõrval noogutavad targalt pead, et tubli, Tiina, kea et ikka ära ootasid, kuni ta su ribid segi peksis, enne ainult soovis ju, et sa oleks surnud ja mõnitas.
Kust nad välja kukkusid? Minu päritoluperes tülitseti pidevalt ja käsikähmluseni välja, olen ise samasugune närvihaige, sest nägin seda kõike pealt. Mis välja kukkumisest sa räägid?
Kukkusid normaalseks inimeseks. Mina pole absoluutselt impulsiivne ega närvihaige, aga mingit kätega vehkimist pole ka kunagi olnud. Hea lapsepõlvega inimesed ei kiirusta suhteid looma või väga vahetama nt, sama ei saa öelda TA kohta, kes ikka tasakaalukalt valis. Lisaks on tal oma kodu. Vahel mõtlen, et siin lihtsalt trollitakse. Kas tõesti inimesed ei saa aru, et kellelegi nõu andmine selliselt ei tööta. Inimene peab ise oma eluotsuseid tegema ja alati ka teeb, hea on teisi pärast süüdistada muidugi, et siis ei peaks nagu iseennast süüdistama, aga tegelikult ongi nii, et mingid valikud muudavad tervet elu ja tihti mõeldakse olukorrad hullemaks, sest teised ütlevad täpselt nagu siingi või sellepärast, et inimloomusel on komme mõelda, et kus veel midagi on. Täpselt nagu inimesed vahetavad elu jooksul töökohti, sõpru, elukohti jne. Mõni vahetab pidevalt, teine on stabiilne. Ma ei saa öelda, et TA oleks impulsiivne ja ma ei saa öelda, et mees peksab. Vahel on nii, et mõni vaiksem mees on hoopis see, kes annab üle küüru, mitte see, kes sõnadega vehib.
Üldiselt on siin tegu täiskasvanud inimestega, igaüks ütleb oma arvamuse, see ei tähenda, et Ta jookseb igas suunas, mida siin arvatakse.
Üks tegi nii, teine tegi naa, kolmandal on kolmas kogemus. Rääkige oma kogemusi ja lubage TAl reageerida oma äranägemise järele.
Mitte ärge tõmmelge, kelle soovitus paremini töötab.
TA ei palunud teil otsustada, vaid oma kogemusi/lugusid jagada ja arvata kõigest.
Rahunege maha!
Teema pole sinust. Sul puudub empaatiavõime, ma arvan.
See pole absoluutselt tõde. Mul on väga suur empaatiavõime, ma hoolin, ma armastan, ma kogen, kuid ma väga valin, kellele seda kõike jagada, sest ma tean, kui haiget saan mina siis, kui MINUST üle sõidetakse. Ja ma ei luba seda, sest enne tuleb ennast aidata ja alles siis teisi.
Teema pole sinust.
Aga küsiti teiste arvamusi ja kogemusi, las kõik väljendavad omi mõtteid… Mida sa dikteerid
Õigesti dikteerib. Jutt muutub jauramiseks juba.
Õigesti dikteerib. Jutt muutub jauramiseks juba.
A see vastaja ei jauranud, andis mõistliku vastuse kellegi jauramisele.
Puha sassis siin juba, et milles ja kellel probleem on.
Teemasse:
Ma nõustun, et kui mees päev otsa nokib, siis naisena peaks juba lõunaks teatama, et kui norimist ei lõpeta, astub uksest välja.
Tegu on naise koduga ja naine kehtestab rahu, eriti väikese lapsega majapidamises.
Naisena tuleks seda mehele üsna pidevalt meenutada, kuidas tema kodus temaga räägitakse ja kuidas mitte.
Mu mees läks ka minu kodus alguses üsna õhku täis. Paar krõbedamat lauset sai öelda, rohkem neid minu suunal ei tule, vähemalt minu loodud kodus.
Hakkasin üsna regulaarselt meenutama kelle köögis ta on. Ja minu juures minu suunalisi purskeid ma ei aktsepteeri (sisulistel teemadel tulisemat sorti vaidlust küll), aga esimese isikliku solvanguni ja mitteomanik lahkub. Igasugused emotsionaalsed pursked tehakse aia või ukse taga.
Muidugi vaidlen isegi tsiviliseeritult, püsin teemas, ei solva, naeruväärista jne. isiklikult.
Ja mis puudutab taldrikute kranaikaussi jätmist, või muud korraldusliku, siis majaomanikul on voli end kehtestada küll, kus ja millal taldrikud ja muu soga kokku korjatakse.
Sa pole seal teenindaja vaid omanik, võid vastavalt ka käituda!
Juhul, kui teil naabrid on/tegu korteriga, siis vastutad ka naabrite ees sina (kõrgendatud hääletoonide osas) .
Ja kordan, sul ei ole vastutus ja kohustused vaid ka õigused oma kodus.
Ma istuksin homme laua äärde ja teeksin selgeks mehele, et minu juures elamise reeglid on sellised… Kui ei sobi, lahkub.
Oled kibestunud. Maailm ei ole nii must, nagu sina oled kogenud.
Küll sa elad ja näed ise natuke elu. Ja ma ei ole absoluutselt kibestunud, mul on hea tuju.
Ma olen muide 56-aastane naine, küllalt elu ja suhteid näinud/kogenud ja ometi pole ma nii kibestunud kui sina. Mina ei arva, et uus suhe ei saa olla parem kui eelmine ja et ideaalset suhet pole olemas ja et peaks leppima sellega, mis parajasti on, sest uut ja paremat ei tule. Minul on täpselt vastupidine kogemus ja ma jätkuvalt arvan, et sa oled kibestunud, õnnetu inimene. Mina vaatan oma 56-aastaste silmadega tulevikku ja olen õnnelik ja samas ka iseenda peremees – tuleb, mis tuleb, minu elu on minu enda kätes.
Kui inimene kirjutab, et tal juba parem, et sai mehega x ja n asjad räägitud ja võtavad puhkust ja ikka edasi paterdatakse, kuidas ikka suhe tuleb lõpetada, siis on see naiselik kadedus või impulsiivsus.
Siin on äärmiselt palju elus kibestunud, suhteoskamatudi ja -kõlbmatuid, oma abielust minematahvatid või lahkuläinud naisi, kelle meelest ongi parem, kui kõik lahku läheksid. Et miks nemad peavad õnnetud olema, olgu teised ka. Iga suhteprobleemiga tegeleva teema all on hulgaliselt “LAhtuta” (see on juba aastaid stampnali), “jookse!”, “Iiissssand, kust te selliseid küll leiate!”, “Mina küll ei taluks” jnejne. Mitte mingit konstrutiivsust, ainult lõhkuda ja lammutada tahaks, pealegi nii kenasti ohutult, sest see pole enda elu (see on nagunii puntrasse elatud), aga kellegi teise, võõra elu, millegi tagajärgedega see hiasoovia tegelema ei pea.
Selles suhtes on nüüd laps ja nad on pere, see laps ei saagi teadma, kuidas on elu isaga koos elades, jajah, see on kuldne tulevik kõigile tõesti. Niikaua kui mees ja naine veel tahavad pingutada, et paremini koos olla, on vastutustundetu ja õel soovitada lahku minna. Teie ei tea olukorda PÄRISELT ja kirjeldus on suht napp, osad siin mõtlevad nööbile omast peast kuue külge ja hüsteeritsevad juba täiega.
Selles loos peab suhteraamatud ette võtma mees.
Kindlasti peab mees tunnistama ja aru saama ka oma osast selle konfliktis, kas keegi on muud väitnud?
Ma olen muide 56-aastane naine, küllalt elu ja suhteid näinud/kogenud ja ometi pole ma nii kibestunud kui sina. Mina ei arva, et uus suhe ei saa olla parem kui eelmine ja et ideaalset suhet pole olemas ja et peaks leppima sellega, mis parajasti on, sest uut ja paremat ei tule. Minul on täpselt vastupidine kogemus ja ma jätkuvalt arvan, et sa oled kibestunud, õnnetu inimene. Mina vaatan oma 56-aastaste silmadega tulevikku ja olen õnnelik ja samas ka iseenda peremees – tuleb, mis tuleb, minu elu on minu enda kätes.
Ma sinu asemel saadaks oma mehe kus kurat ja homme võtaks uuue. Ja siis vaataks. Elu on ju lühike, kes viitsiks seda mingitele meestele raisata?
Siin nagu unustatakse ära, et lugu on kirjutatud ühe poole vaatevinklist, keskendudes mehe probleemidele. Teemaalgataja ütleb ise, et on samamoodi vaimselt vägivaldne, aga enda puhul lisab, et üritab midagi parandada. Siiani mitte just õnnestunult. Kas ka mees on üritanud, jääb teadmata.
Isiklikult ei vaevuks parandama suhet, mis on algusest peale juba nii toksiline olnud, pigem keeraks uue puhta lehe. Iga tüli lõhub emotsionaalselt ja vaimselt ning selle jäljed ei kao mitte kuskile. Kui aga on tahtmine suhe tööle panna, siis esimese asjana pöörduks teraapiasse. Need eneseabiraamatud võib põlema panna, midagi praktilist pole siiani neist nagunii õppinud ja teadmistest üksi on vähe. Iseennast ei oska nii adekvaatselt hinnata ning käitumismustreid märgata ja analüüsida. Selleks on vaja neutraalset kõrvaltvaatajat.
No see “kuni ma sees elan” kõlab minu jaoks küll nagu diilbreiker:) tõsiselt elad sellise jorsiga, kuniks ta suvatseb sees elada? Hale.
Loomulikult, kuni sees elab. Sa arvad, et peaks maksma ka siis, kui lahku lähevad?
Printida on selles, et mees vihjab juba sisse kolides, et tegu on ajutise asjaga.
No see “kuni ma sees elan” kõlab minu jaoks küll nagu diilbreiker:) tõsiselt elad sellise jorsiga, kuniks ta suvatseb sees elada? Hale.
Loomulikult, kuni sees elab. Sa arvad, et peaks maksma ka siis, kui lahku lähevad?
Printida on selles, et mees vihjab juba sisse kolides, et tegu on ajutise asjaga.
Point *
Aga vanakooliinimesena ei pea last seisukohast õigeks.
Lahkuminekut ei pea vanakooliinimesed õigeks? Mis jutt see on. Ma olen 65+ ja minu arvates on see sadism lapsi sundida kasvama perekonnas, kus ema ja isa sageli intensiivselt tülitsevad. Omaette või avalikult, pole erisust. Sama arvas ka minu ema, kes oleks saanud mõne aasta pärast 100-aastaseks ja oli psühholoog, töötas nii lastekodus kui ka koolilastega. Samuti oli ta 5 lapse ema. Sama arvas ka ka minu ämm, kelle 100. sünniaastapäev on möödas ja kes oli seotud laste huvitegevustega. Sama arvab ka minu mehe tädi, kes on 88 eluaasta paiku ja kes on elupõline lastearst. Sama meelt on minu sõbranna, kes on 70+ ja töötanud eluaeg väiksemas koolis. Ma ei tea kedagi omavanust või vanemat, kes arvaks, et lastele on kasulik elada peres, kus vanemad ei salli teineteist, püüavad säilitada lapse nähes viisakust. TA mees ei püüa sedagi. Isegi kui püüaks, lapsed hammustavad sellised asjad kohe läbi. Aastased ehk mitte, aga neljased küll.
Leidsid ka näited. On vana tõde, et psühholoogid ise oskavad kõige vähem elada, aga targutama on kanged. Jätaks su ema siit välja.
Mille kuradi pärast sobib ENNE lapsi tülitseda 9a ja siis ÜHE AASTAGA!!!!!! tahetakse lõhkuda see, mis 9a ehitati.
Miks ühe aastaga. Võib ka ühe päevaga. Piisab ühest minutist. Minu esimene abielu leidis lõpu 25 minutiga. Oleks olnud parem, kui oleks lõppenud 25 sekundiga, aga esimesed 20 minutit ei saanud ma rääkida, sest kuidas sa ikka räägid, kui esihambad vedelevad kõnniteel ja lõualuus on paar mõra. 25. minutil umbes, enne kohalikku narkoosi panekut sain smsi kirjutatud, et kõik ja abikaasa nimi ka. Oma lastele jäi ta suurepäraseks isaks, pole ühtki paha sõna öelda. Enne ehitasime abielu 11 aastat koos, millest 9 abielus ja see oli esimene kord tal mind lüüa ja viimane.
Sa ära targuta rohkem, tõesti nagu öeldi.
Miks sa oma abikaasale ta nime pidid saatma?
Miks ühe aastaga. Võib ka ühe päevaga. Piisab ühest minutist. Minu esimene abielu leidis lõpu 25 minutiga. Oleks olnud parem, kui oleks lõppenud 25 sekundiga, aga esimesed 20 minutit ei saanud ma rääkida, sest kuidas sa ikka räägid, kui esihambad vedelevad kõnniteel ja lõualuus on paar mõra. 25. minutil umbes, enne kohalikku narkoosi panekut sain smsi kirjutatud, et kõik ja abikaasa nimi ka. Oma lastele jäi ta suurepäraseks isaks, pole ühtki paha sõna öelda. Enne ehitasime abielu 11 aastat koos, millest 9 abielus ja see oli esimene kord tal mind lüüa ja viimane.
Sa ära targuta rohkem, tõesti nagu öeldi.
Suurepärane isa ei löö oma naist. Vägivaldsus on sisse kirjutatud. Lisaks geenid, aga arva, mida tahad.
Jutt ei olnud sellest ja sinu lugu on tõepoolest väärt lahutust. Tegelikult kui mind lüüaks, ei suudaks ma enam seda inimest oma elus nähagi. Ma eeldan, et sa ei näinud teda enam iial. Ainult lapsed nägid.
Miks peaks lapsed sellist hambaid kurku tasuvat pätti veel kunagi nägema? Jube leplikud olete ikka.
Õigesti dikteerib. Jutt muutub jauramiseks juba.
A see vastaja ei jauranud, andis mõistliku vastuse kellegi jauramisele.
Puha sassis siin juba, et milles ja kellel probleem on.
Teemasse:
Ma nõustun, et kui mees päev otsa nokib, siis naisena peaks juba lõunaks teatama, et kui norimist ei lõpeta, astub uksest välja.
Tegu on naise koduga ja naine kehtestab rahu, eriti väikese lapsega majapidamises.
Naisena tuleks seda mehele üsna pidevalt meenutada, kuidas tema kodus temaga räägitakse ja kuidas mitte.
Mu mees läks ka minu kodus alguses üsna õhku täis. Paar krõbedamat lauset sai öelda, rohkem neid minu suunal ei tule, vähemalt minu loodud kodus.
Hakkasin üsna regulaarselt meenutama kelle köögis ta on. Ja minu juures minu suunalisi purskeid ma ei aktsepteeri (sisulistel teemadel tulisemat sorti vaidlust küll), aga esimese isikliku solvanguni ja mitteomanik lahkub. Igasugused emotsionaalsed pursked tehakse aia või ukse taga.
Muidugi vaidlen isegi tsiviliseeritult, püsin teemas, ei solva, naeruväärista jne. isiklikult.
Ja mis puudutab taldrikute kranaikaussi jätmist, või muud korraldusliku, siis majaomanikul on voli end kehtestada küll, kus ja millal taldrikud ja muu soga kokku korjatakse.
Sa pole seal teenindaja vaid omanik, võid vastavalt ka käituda!
Juhul, kui teil naabrid on/tegu korteriga, siis vastutad ka naabrite ees sina (kõrgendatud hääletoonide osas) .
Ja kordan, sul ei ole vastutus ja kohustused vaid ka õigused oma kodus.
Ma istuksin homme laua äärde ja teeksin selgeks mehele, et minu juures elamise reeglid on sellised… Kui ei sobi, lahkub.
Seda lugedes tekib vaid üks küsimus – miks te koos olete ja elate?
Äärmisel juhul võiks selline vestlus olla uksi paugutava teismelise ja tema vanema vahel.
Ma nagu ei kujuta ette, et peale sellist sõnavõttu suhe soojemaks ja usalduslikumaks muutub.
Ma ei jaksanud kõike lugeda.
Mina lahkusin 11a kooselu peale 2 lapsega, sest koguaeg kaklesime ja pidev alaväärsusetunne oli kuklas. Kui lõpuks 6aastane ütles, kui karjusime mehega üksteise peale, et miks te ei lahuta, siis see jäi väga kummitama, põhimõtteliselt jah, et mis peremudel see lapsele nii on, kas selline elu peab olema lapsele normiks, kas lapsed jätkavad samasugust elu, sest see on ju normaalne ja paremat polegi võimalik ega teagi tahta? Me teadvustamine probleemi, kuid me ei suutnud muutuda, kõik jätkus.
Nüüd on sellest 14a möödas, mu lapsed elavavad minuga minu uue abikaasaga, meil on rahulik, üksteist hoidev ja toetav suhe. Kui ma hästi meenutan, siis tundub, et selle aja jooksul vist oleme tülitsenud 3-5 korda, ei mäletagi õieti, nii marginaalne lihtsalt.
Mul algas armas romantiline suhe mehega, kes on igati tip-top –
tark, humoorikas, töökas, sõltuvusteta, väga puhas.
Hoiab mind, embab ja ütleb kogu südamest armsaid sõnu.
Aga oma ootamatute närvitsemishoogudega on minust selle, mis alguses oli tema vastu, ära tümitanud.
Need tekivad pisiasjadest, süüdistamine ja solvamine. Õigem oleks öelda veel – mitte millestki.
Avastasin, et tal on kergemat sorti ATH vist.
Pärast palub vabandust ja on mulle nüüdseks paar korda tunnistanud,
et ta saab selle tüli ja pröökamise ajal aru, et valesti käitub, aga EI SAA järele jätta, lihtsalt ei allu omaenda kontrollile.
Ma muidugi ei kannata, et mu rõõmsat tuju rikutakse ja hakkan kärinal vastu, asun kaitsma ennast.
Ka mina mõtlen, et kas on mõtet koos olla. Praegu on mitu nädalat rahulik, kodus enamasti ongi, see-eest reisidel, kus me tihti käime,
on täiesti katastroof, mu hingerahu on rikutud alati.
Mul algas armas romantiline suhe mehega, kes on igati tip-top –
tark, humoorikas, töökas, sõltuvusteta, väga puhas.
Hoiab mind, embab ja ütleb kogu südamest armsaid sõnu.
Aga oma ootamatute närvitsemishoogudega on minust selle, mis alguses oli tema vastu, ära tümitanud.
Need tekivad pisiasjadest, süüdistamine ja solvamine. Õigem oleks öelda veel – mitte millestki.
Avastasin, et tal on kergemat sorti ATH vist.
Pärast palub vabandust ja on mulle nüüdseks paar korda tunnistanud,
et ta saab selle tüli ja pröökamise ajal aru, et valesti käitub, aga EI SAA järele jätta, lihtsalt ei allu omaenda kontrollile.
Ma muidugi ei kannata, et mu rõõmsat tuju rikutakse ja hakkan kärinal vastu, asun kaitsma ennast.
Ka mina mõtlen, et kas on mõtet koos olla. Praegu on mitu nädalat rahulik, kodus enamasti ongi, see-eest reisidel, kus me tihti käime,
on täiesti katastroof, mu hingerahu on rikutud alati.
See on müüt. Ta saaks väga hästi mitte alustada, aga ta tahab kakelda. Sest ta teab, et hiljem palub vabandust ja siis on natukest aega jälle ninnu-nännu. Ja no sina ju ka ära ei lähe.
Ma ei pea kuhugi minema oma kodust.
Ma ei pea kuhugi minema oma kodust.
Sa lähed ära suhtest.
Printida on selles, et mees vihjab juba sisse kolides, et tegu on ajutise asjaga.
Loogiline ju. Või sa saad kellegagi tuttavaks ja arvad, et oled temaga elu lõpuni koos? Ongi ajutine.
Printida on selles, et mees vihjab juba sisse kolides, et tegu on ajutise asjaga.
Loogiline ju. Või sa saad kellegagi tuttavaks ja arvad, et oled temaga elu lõpuni koos? Ongi ajutine.
Iga ettejuhtuvaga ei peaks ju kohe ühise katuse alla kolima.
Või sa saad kellegagi tuttavaks ja arvad, et oled temaga elu lõpuni koos?
No esialgu muidugi ei tea, aga KOKKU koliks (või enda poole laseks mehel kodinatega kolida) ikka siis kui asi tundub hea ja pikaajalise suhte potentsiaaliga 🙂
No esialgu muidugi ei tea, aga KOKKU koliks (või enda poole laseks mehel kodinatega kolida) ikka siis kui asi tundub hea ja pikaajalise suhte potentsiaaliga 🙂
Just, pikaajalise suhtena tõesti jah, aga mitte elu lõpuni. Seega loogiline, et mees nii vastab, maksab seda laenu see 5 aastat, mis ta seal elab, mitte ei võta laenukohustust ametlikult enda peale, nagu teeks inimene, kellega kahasse ostetakse.
Miks sa oma abikaasale ta nime pidid saatma?
Viisaka inimesena ja soovides lisada konkreetsust, kirjutasin “Jaan, abielu on läbi”. Ja sulle vastuseks, et ei pidanud, aga vat võisin 🙂
Just, pikaajalise suhtena tõesti jah, aga mitte elu lõpuni.
Eeee, no seda saab kindlalt õeldagi alles surivoodil, eksole… Loomulik, et suhte alguses keegi ei tea, kaua see kestab, LOOTA võib ju paljut. Niiet loogiline, et mees võis nii öelda
Eeee, no seda saab kindlalt õeldagi alles surivoodil, eksole… Loomulik, et suhte alguses keegi ei tea, kaua see kestab, LOOTA võib ju paljut. Niiet loogiline, et mees võis nii öelda
Just. Jookseks kus kurat, kui emb-kumb hakkaks kokkukolimise alguses igavikulisest suhtest rääkima. Ilmselgelt tegu haige inimesega.
Eeee, no seda saab kindlalt õeldagi alles surivoodil, eksole… Loomulik, et suhte alguses keegi ei tea, kaua see kestab, LOOTA võib ju paljut. Niiet loogiline, et mees võis nii öelda
Just. Jookseks kus kurat, kui emb-kumb hakkaks kokkukolimise alguses igavikulisest suhtest rääkima. Ilmselgelt tegu haige inimesega.
Sa oled ise haige.
Ma ei tea….võib ju välja mõelda kõik need tööd, mis ta teinud on ja siis need rahasse arvutada. Ja siis võib rahasse arvutada ka elamise ehk üüri – seda ta pole ju maksnud. Tasuta on saanud kõike. Seega arvutage kõik välja ja võibolla mees saab aru, et peaks veel rohkem tegema, et oma elamine nö kinni maksta. Ja üleüldse on normaalne, et kui kuskil elad (kasvõi üürikas) ja wc poti kaas läheb pekki, siis sa vahetad ju selle välja või mõni liist tuleb lahti – paned kinni või paned uue. Iga liigutust elus ei ole mõistlik rahasse arvutada. Ning lisaks on see veel ülinõme ka. Selle väite peale, et “tahaks, et oleksid surnud” on vaja esitada ultimaatum: a) kas läheme lahku või b) teraapiasse. Kõik. Ja kui sõbrad ja sugulased küsivad, siis ongi aus vastus, et mu mees soovis, et ma sureksin ja ma ei näinud seetõttu võimalusi pikemaks kooseluks. Mingid punased jooned peavad ikka olema.
Siin ehe näide egoistliku eide suhtumisest, kelle pinnale naiivne mees sattuda võib. Igal võimalikul juhtumil hõõrutakse võõra pinna peal olesklejale nina peale tasuta saadud hüvesid jne. Jutust käis läbi tüli põhjus mehe mustast supikausist ja oskamatust kardinapaigutusest naise kinnisvaras. Ebaintelligentsed mehed ei suuda ennast tülides tagasi hoida, aga kõige hullemad on ennast täis iteligenditud (m.k.) mutid, kes ei suuda oma eelisseisundit õnnetule pooleteramehele nina alla hõõrumata jätt
