Teema: tüliküsimused teie peres

#3518434:

Su ämm sünnitas 13-aastaselt? Te olete mingid asotsiaalid seal või lihtsalt teine Eesti?

Me oleme mingid assotsiaalid seal? Tead, sa peaksid õppima veidi väljenduma.

See esimese lapse ehk minu mehe sünd toimus aastal 1959. Ema oli sõja lõpu tagajärgedes kasvanud laps. Assotsiaalid nad polnud, aga lihtne maapere küll.

Mees, kellest laps sündis, oli kõrvaltalu poiss, kes tollal 15-aastasena üksi talumajapidamist pidas – lehmad ja sead jne, sest isa jäi juba ammu sõtta ja ema läks linna ketrusvabrikusse tööle. Et poissi lastekodusse ei pandaks, tehti seal sada trikki naabrite vahel, et kelle oma näiliselt on see kana või lehm või kes on selle poisi hooldaja.

Jah ja ämm sai 13-aastaselt lapse, aga abieluplaan oli neil juba selge ammu. Sama mehega koos senini, abielu 60 aastat tähistame tuleval laupäeval. 7 last, neist 6 kõrgharidusega. 31 lapselast ????

Ämm tõesti pole täiskarsklane ja nende 60-aasta pulmapeol tõstab kindlasti vähemalt klaasi konjakit. Rohkem ei saa, sest ta käib täiskohaga tööl.

Muidugi teisi inimesi assotsiaalideks kutsuda asjaolusid teadmata on ikka eriline…teine eesti. Sa ei ole ei hea ega tark inimene.

Kui ma su esimest postitust lugesin, sis lause peale, et ämm ei ole sul vana, kuna sünnitas su mehe 13-aastaselt, siis kujutlesin ette, et ämm on nii umbes minu vanune…selline 45 aastane naine. Täitsa jah, sellises vanuses ämm pole tõesti vana ja selline ninnu-nännutamine mõjuks 40+ naise suust veidi imelikuna tõesti….aga nüüd seda järge lugedes, kus need aastaarvud ja 60 pulma aastapäev jne…siis olen veits segaduses, sest selle järgi on ämm 74 aastat vana ja no see on juba vanus, mille kohta võib küll öelda, et inimene on vana….

#3518721:

Planeerimine. Minule meeldib, et kui plaanime sõita mehe vanemate juurde ja oleme kokkuleppinud, et ma tulen kell 14.00 töölt, siis eeldan, et ka mees on selleks ajaks kodus.

Oleneb vaatenurgast, sama hästi võib öelda, et teie tüliõunaks on eeldamine ????

Lastega seonduv. Mul omad (rangemad) põhimõtted, mees suht suva suhtumisega, laseb asjadel omasoodu minna. Ägestub hirmsasti siis kui mina teismelistega ragistan. Enamasti on mees nö minu vastu ja tüli tõuseb suur.

Pereasjade planeerinimine. Mina olen hirmus ettemõtleja ja ma pole rahul kui asju ei mõelda läbi ja siis on ootamatud tagajärjed.

#3518824:

#3518756:

Meil on targem mitte rääkida teemal kuidas naised saavad traditsiooniliselt meestetöödeks loetud töödega samuti hästi hakkama. Kohe tõmbab mehel vile käima ja hakkab undama kraavikaevamisest ja muust sellisest puhast füüsilist jõudu nõudvatest asjadest. Kuigi mina rääkisin hoopis vaimsest tööst ja finantstöödest, aga seda nagu ei kuuldagi. Kuna ma tean kuidas jutt kulgema saab jään ma oma seisukoha juurde lihtsalt vaikselt, pole lõpuks nii tähtis asi, et kauaaegset sõbralikku abielu hakata konfliktiga rikkuma.

Millegipärast tulid siin meelde need Perekooli teemad, kus lastega kodus olevad isad julgevad mainida, et pole see nii raske midagi. Sellele järgnevat vilet ei jõua ära kuulata! Eks kumbki sugupool tahab tunda, et ta on nn traditsioonilistes töödes siiski teisest parem.

Üldiselt kipub sel puhul olema nii, et isa ongi vaid lapsega. Kui naine koju tuleb, teeb ta söögi (ka järgmiseks päevaks), koristab, hoolitseb kogu pere riiete eest jne.

#3518434:

Su ämm sünnitas 13-aastaselt? Te olete mingid asotsiaalid seal või lihtsalt teine Eesti?

Me oleme mingid assotsiaalid seal? Tead, sa peaksid õppima veidi väljenduma.

See esimese lapse ehk minu mehe sünd toimus aastal 1959. Ema oli sõja lõpu tagajärgedes kasvanud laps. Assotsiaalid nad polnud, aga lihtne maapere küll.

Mees, kellest laps sündis, oli kõrvaltalu poiss, kes tollal 15-aastasena üksi talumajapidamist pidas – lehmad ja sead jne, sest isa jäi juba ammu sõtta ja ema läks linna ketrusvabrikusse tööle. Et poissi lastekodusse ei pandaks, tehti seal sada trikki naabrite vahel, et kelle oma näiliselt on see kana või lehm või kes on selle poisi hooldaja.

Jah ja ämm sai 13-aastaselt lapse, aga abieluplaan oli neil juba selge ammu. Sama mehega koos senini, abielu 60 aastat tähistame tuleval laupäeval. 7 last, neist 6 kõrgharidusega. 31 lapselast ????

Ämm tõesti pole täiskarsklane ja nende 60-aasta pulmapeol tõstab kindlasti vähemalt klaasi konjakit. Rohkem ei saa, sest ta käib täiskohaga tööl.

Muidugi teisi inimesi assotsiaalideks kutsuda asjaolusid teadmata on ikka eriline…teine eesti. Sa ei ole ei hea ega tark inimene.

ma nüüd vabandan, aga kirjutasid, et ämm ei ole vana. 74 on ju vana 🙂

#3518982:

Eeldamine oleks siis, kui me enne kokku ei lepiks. Meeste puhul ei maksagi kunagi eeldada. Seepärast räägime mehega varem läbi st. et stardime kell 14.00, siis on kõik pestud-kustud ja kammitud ning valmis minema. Kui eeldada, siis jäädki eeldama….

Endiselt pole probleemiks “planeerimine”, vaid sel juhul hoopis see, et mees ei pea lubadusi ega kokkulepetest kinni. Sina aga ikkagi eeldad, et ta teeb seda.

#3518782:

Soovitan soojalt, hakka neid asju lihtsalt tuima näoga rohkem ostma. Näiteks kui kavatsed osta/tellida endale paki viilutatud salaamit ning küsid, kas ta tahab ka ning ta vastab, et ei taha, siis lihtsalt telli kaks pakki. Mõlemad endale. Ja siis lubad tal sellest enda omast rahulikult süüa, sest tead, et teine pakk on kohe ootamas. Probleem lahendatud.

Täiesti geniaalne näide vastandlikest inimtüüpidest – üks saeb ühe ja sama asja pärast mehe kallal aastakümneid, suutmata leppida faktiga, et mees – nagu ta isegi – ei muutu. Teine teeb üha ühtemoodi üles kerkivast probleemist järeldused, pisikesed korrektuurid oma käitumises ja saavutab oma naiseliku kavaluse abil hetkega hundid-söönud-lambad-terved-olukorra.

Kuna kirjutati, et mees mitte iialgi ei osta endale neid asju, mida naine pakub, et osta endale ka, siis probleem tundub olevat pigem selles, et mees ei raatsi kulutada näiteks salaami peale. Kui naine ostab, siis loodab, et äkki antakse tallegi, kui isu tekib. Ilmselgelt on naine aru saanud, et võiks osta 1 paki asemel 2 pakki, mõlemale või igaks juhuks varuks, aga kommentaari põhjal jääb mulje, et ta ei taha, et ta peab hakkama oma raha eest ostma mehele delikatesse. Kui vahel isegi ostaks, siis ajaks see naise pikapeale ikkagi närvi. Pigem on teemaks mehe kaval koonerdamine.

#3519212:

Pigem on teemaks mehe kaval koonerdamine.

Oo ei. Mees ei ole üldse kooner, mees on kõige lahkema käega mees üldse. Ta lihtsalt ei viitsi ette mõelda ja ei saa aru kontseptsioonist, et kõike eriti maitsvat ei taha kõik inimesed kohe ära süüa. Kui tema tahaks näiteks tavalise ostunimistu väliselt soolasiiga, kaheksajalga, keelekese küpsiseid ja veriapelsine, siis ta sööks need kõik samal päeval ära. Kohe. Järjest.

Mõte, et “jätan selle hea asja ülehomseks, reedeks, et pärast tööpäeva võtan puhkepäevade alustuseks” on talle täiesti võõras.

#3519054:

#3518842:

Raha – kindlasti. Mina(naine) teenin rohkem ja ma ärritun kohutavalt, kui mulle tehakse etteheiteid selle kohta, kuhu ja millele kulutan.

Laste kasvatus (oli kunagi) – see aeg on nüüd möödas, lapsed suured.

Minu käigud ja tegemised. Ma käin trippimas sõbranna(de)ga, üksinda – nii kodu- kui välismaal. Mees arvabm et ta peab mind valvama. Ma plahvatan metsikult iga kord.

Rahatülide vastu aitab see, kui kohe abielu alguses on kokku lepitud, et raha on ühine. Sõltumata sellest, kes kui palju parajsagu teenib (või ei teeni üldse). Pere suuremad kulutused räägitakse ühiselt läbi, on kokku lepitud, kui suur osa on mõlemal oma hobide vms jaoks.

Ma ei ole sellega absoluutelt nõus, et raha on ühine. Mu mehel pole mitte millestki puudus, ma maksan kõik arved, ostan riided. Ostan ka suuremad ostud – olen kasutanud pangalaenusid ja liisinguid, et osta autosid, korterid, maamaja. Kõik olen elu jooksul kinni maksnud. Aga ma hakkan viie sekundiga karjuma, kui mees heidab mulle ette, et ma võtan näiteks reisile kaasa sõbranna ja maksan tema eest hotelli. Kui ma mehe eest maksan hotelli, see on okei, aga kui maksan sõbranna eest – siis tema arvates ei ole okei. Tema karjub, et tema on perekond. Mina karjun, et see on minu raha ja ma teen sellega mida tahan. Nuh, kummal on õigus? Palun kohtuotsust.

Kui olukord oleks vastupidine, siis mina ju ei klaariks tema rahakasutusega. Teeni ja tee oma rahaga, mida heaks arvad. Ma ei tee talle mitte mingeid takistusi teenida ükskõik kui palju, ajada äri. Aga ta ei taha. Ta tahab teenida just nii vähe nagu ta teenib, tagades endale sellega vabadus – ja tahab kontrollida minu rahakasutust. No – minu jaoks on see tülikoht. Ma ei nõustu sellega.

Üks on siis koos mehega, kes läks TEMA EMALE kallale. Lase ennast klobida, kui meeldib, aga oma vanematest hoia küll selline vägivaldne tropp eemale.

#3519341:

Selge, aga kui on teada, et mees tahab su ostetud snäkkidest enamasti ka osa saada, siis miks te ei osta igaks juhuks 2 pakki, nagu soovitati?

Kuule. Kui ma ütlen mehele tema küsimise peale selge sõna ja lihtlausega, et ma ei soovi, aitäh pakkumast, veisekeelt järgmise nädala jooksul, ma peaks teda opakaks, kui ta ostaks mulle poolemeetrise veisekeele igaks juhuks. See lahutus oleks juba toimunud. Normaalne inimene eeldaks seda ju ka vastupidi toimivat, kui naine küsib mehelt.

Ei. Kuna ma ei viska toitu ära, ma ei hakka kunagi ostma kõiki, rõhutan KÕIKI, toite mehe jaoks ka, mille kohta ta on öelnud, et ta neid ei taha.

#3519394:

Aga selles ongi probleem – miks peaks naine mõtlema, et võtame teise paki ka, sest VÕIB-OLLA mees tahab ka. Miks peab naine mehe snäkkimisi planeerima? Miks mees ei saa ise mõelda, et võtaks teise paki juurde, kui endal ka isu peaks tekkima.

Just täpselt.

Meil tekivad peamised erimeelsused (tüliks seda ei nimetaks) sellest, et mees on nii kohutavalt aeglane.
Näiteks kui plaanime nädalavahetuseks kuskile puhkama minna, siis minul on juba hommikul asjad valmis ning tahaks varakult liikuma hakata, et jõuaks midagi enne ööbimiskohta jõudmist teha/näha ka. Mees aga tahaks magada, uimerdada, seksida, süüa, siis veel uimerdada ning tema meelest on täiesti okei, kui jõuame Lätti spaasse kell 7 õhtul.

Igapäevaasjades olen sellega harjunud ja leppinud. Näiteks toidupoes läheb hirmsasti aega, sest ta mõtleb ja loeb silte ning arvutab, mida on kasulikum osta (meil ei ole väga kitsalt piiratud eelarve). No et kas võtta wc-paberi pakk, mille rull maksab 25 senti või see, mis maksab 27 senti. Me enam väga tihti poes ei käigi, mul saaks kannatus otsa.
Õhtusöögi tegemisega on samamoodi. Kui mina suudan teha praadi ja kastet korraga ning samal ajal kartuleid keeta, siis tal käib see ükshaaval ja vahepeal tekivad sisse pausid uudiste vaatamiseks või milleks iganes. Nii võibki juhtuda, et kell 7 alustatud õhtusöök valmib kell 10.

#3519379:

Ei. Kuna ma ei viska toitu ära, ma ei hakka kunagi ostma kõiki, rõhutan KÕIKI, toite mehe jaoks ka, mille kohta ta on öelnud, et ta neid ei taha.

Mõttetu on ennast ka kodus sellisest pisiasjast, nagu nimetad, närvi ajada ja lasta vererõhul tõusta, kui mees osa toidust nahka paneb. Su probleemile pakuti lahendusi, aga sind ei paista see huvitavat.

#3519470:

#3519394:

Aga selles ongi probleem – miks peaks naine mõtlema, et võtame teise paki ka, sest VÕIB-OLLA mees tahab ka. Miks peab naine mehe snäkkimisi planeerima? Miks mees ei saa ise mõelda, et võtaks teise paki juurde, kui endal ka isu peaks tekkima.

Just täpselt.

Sellest saab ainult ühe järelduse teha – sulle meeldibki mehega tülitseda. Tea, kas 70aastaselt oma suhtele tagasi mõeldes tunned, et see oli seda väärt? Jonnida nagu kolmeaastane: tema alustas, aga miks ta ise ei tee, miks mina pean… Või mis vanuses on inimene, kes siiralt usub, et tige pealehüppamine tekitab mehes soovi ennast paremuse suunas muuta?