Teema: tüliküsimused teie peres

#3524067:

#3519054:

#3518842:

Raha – kindlasti. Mina(naine) teenin rohkem ja ma ärritun kohutavalt, kui mulle tehakse etteheiteid selle kohta, kuhu ja millele kulutan.

Laste kasvatus (oli kunagi) – see aeg on nüüd möödas, lapsed suured.

Minu käigud ja tegemised. Ma käin trippimas sõbranna(de)ga, üksinda – nii kodu- kui välismaal. Mees arvabm et ta peab mind valvama. Ma plahvatan metsikult iga kord.

Rahatülide vastu aitab see, kui kohe abielu alguses on kokku lepitud, et raha on ühine. Sõltumata sellest, kes kui palju parajsagu teenib (või ei teeni üldse). Pere suuremad kulutused räägitakse ühiselt läbi, on kokku lepitud, kui suur osa on mõlemal oma hobide vms jaoks.

Väga huvitav, et see kommentaar on saanud 6 negatiivset häält ja 0 positiivset. Milleks teile üldse abielu, kui raha ka ei ole ühine? Lähete poodi, ja üks ostab pelmeenid ja teine hapukoore? Vannitoas on eraldi veemõõtjad, teadmaks, kumb palju pesemas käies vett tarbis? Või lähete reisile ja üks vahetab oma raha eest valuutat ja teine oma raha eest, kuigi valuutavahetusjärjekorras seisate üksteise taga? Milleks teile siis see erikuradi king size bed, magage siis reisil eri voodites ka.

Eraldi rahakottide ühiseks kasutamiseks on ka muid variante kui et üks ostab pelmeenid ja üks hapukoore. Meil on näiteks ühine arveldusarve ja mõlemal on selle konto kaardid. Sinna kanname iga kuu võrdse summa ja sealt maksame pangalaenu, kodukulud, lapse kulud, toidupoes, väljas süües jne. Ülejäänud raha on isiklik raha, mille eest ostame riided, maksame oma trennid ja hobid jne. Loomulikult ei jälgi me ühist raha kasutades, kes võttis restoranis kallima söögi või kes kasutas kodus rohkem vett.

Ma olen kuulnud minu jaoks nii absurdseid ühise rahakoti süsteeme, et ise ei kujutaks küll sellist elu ette. Näiteks, poes maksab see, kelle kontol on rohkem raha. Iga kord hakatakse enne maksmist kontojääke võrdlema? Või, et maksab kord üks ja kord teine, aga kui ühel hakkab raha liiga väheks jääma, siis teine teeb talle ülekande ja nii mitu korda kuus. Mismoodi niimoodi üldse pere kulutustel silma peal hoitakse? Kuu lõpus hakatakse kokku arvutama, et kes palju maksis kuskil? Mulle tundub, et selline ühise rahakoti süsteem toimib kahel juhul – kui kõik raha kulub niikuinii ära ja seega pole vahet, kumma raha enne otsa saab või kui raha on nii palju, et ei pea seda lugema.

Meile selline ühise konto süsteem sobib, kuskil ei teki küsimust, kes maksab, kõik kulutused on näha ühes kohas ja see aitab hoida kulutustel silma peal ja tagab üldjuhul selle, et ühised kulud on iga kuu samad. Lisaks ei teki omavahel vaidlusi teemadel, et miks mina ostan endale kalleid riideid või miks mees kulutab oma kallile hobile. Summa, mida me sinna kanname on selline, et koonerdama ei pea, aga kui oleme näiteks liiga tihti väljas söömas käinud või on mõni ootamatu majapidamiskulu olnud, siis kuu lõpus peab natuke planeerima, et kas saab mõned ostud uude kuusse lükata. Ja see pole sellepärast, et meil oleks raha otsas, vaid me üritame püsida iga kuu sama summa piires ja raha juurde kanda ainult äärmisel hädavajadusel.

#3524067:

Milleks teile üldse abielu, kui raha ka ei ole ühine? Lähete poodi, ja üks ostab pelmeenid ja teine hapukoore?

Ma küsiks vastupidi – sinu põhjus abiellumiseks ei olnud ometi tõesti ühine raha(kott)?
See raha jagamise kirjeldus oli sul veel eriti kummaline. Ega eraldi rahakott ei tähenda siis, et kõik kuulud võrdselt pooleks jagatakse. Miks sa nii arvad? Kulude katmise osas tehakse ikka kokkulepped (või kujuneb see jooksvalt, kes mida tasub), aga see ei tähenda mingit “ühist raha”. Mida see ühine raha üldse tähendab – kõik rahad pannakse kuhugi ühte potti ja jagatakse pooleks?

Abikaasa alkoholilembus ja see, et tema iseloom selle tagajärjel aina kibestunumaks muutub.

+1 😀 😀 😀

#3520264:

Issssand, sa oled minu mehega abielus ????

#3520054:

Üks plahvatusohtlik olukord tuli veel meelde. Mees teeb midagi või planeerib midagi. Küsib, et kuidas mina seda tahaksin. Teen lampi näite. Ütleme, et ta küsib, et parandab välistreppi, kuidas mina seda tahaksin. Mõtlen mõne minuti, käin vaatamas ja ütlen midagi umbes nagu: “käsipuu palun vasakule, puidust. Astmeid neli. Puidust, kummiriba eesäärtes. Ülemisel astml fluorestseeruv triip eesservas”.

Ja sellele järgneb alati midagi umbes sellist. Mees: “aga ma mõtlesin, et paneks käsipuu paremale, metallist. Ja kaks astet, metallist. Näe, ostsin need asjad juba ära ka. Või siis lähen ostan puitu ja need kummiribad? Aga ei, ikka metallist oleks ju parem. Või teeks puidust? Einoh, vaata, metall on ikka metall…aga samas siis on Hammerite’ vaja. Eeee… või kui palju sulle on oluline, kus see käsipuu on? Need ostetud metall-aastmed saan muidugi mujal ära kasutada, või siiski kasutaksin trepile? Või hoopis teeks kaldtee? Või kui oluline sulle see trepiastmete arv on?” (ja nii edasi joru pausidega, aga juttu jätkub tal sellest õnnetust trepikesest tunde ja tunde).

Mina (mõttes): “No mida fakki sa siis küsid, taevas küll. Tee siis nagu plaanisid, käsipuu poolsus ja astmete arv pole NII olulised asjad, küll ma hakkama saan. Ärme ainult jaurame mingi trepikosu üle tundide kaupa”

Mina (häälega): “Tead, ma mõtlesin, et tee kuidas sul lihtsam on. Mulle on igatmoodi sobiv.”

Tema: “Einoh, aga kuidas sa tahaksid?”.

Mina (sügavalt hingates): “Kui sa juba kord küsid, kuidas mina TAHAKSIN, siis käsipuu palun vasakule, puidust. Astmeid neli. Puidust, kummiriba eesäärtes. Ülemisel astml fluorestseeruv triip eesservas”.

Tema: “Ei, ma kuulsin ka esimesel korral küll. Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki metallist ja käsipuu teisele poole ja astmeid teeks…eee…äkki teeks kaks. Või mis sa arvad? Või teeks osaa astmeid puidust ja pealmise metallist? Või üleni kummmiga kaetud? Või teeks selle teepi hoopis sinna nurga juurde?” (Jne pausidega järgmised paar tundi)

Mina (aeglaselt): Tead, kui tahad treppi teha, tee. Minu arvamus sul on. Tee kui tahad ja ära tee, kui ei taha. Lihtsalt palun ärme jutustame sellest enam tundide ja päevade kaupa.

Tema – teeb trepi nagu mina tahtsin ja kiidab pärast, et kui tark see tema mõte oli ikka puidust käispuu panna ja need kummirubad. “Hea oli, et kõik läbi mõtlesin” – ütleb ta, olles teinud kõik 100% nii, nagu mina ütlesin esimesel viiel minutil.

Hästi ei saa aru, milleks see poolteist päeva kaagutamist, kui võiks siis kohe teha, nagu ütlen, kui ta lõpuks alati teeb, nagu ma ütlen. Mitte, et ma nii tark oleksin, aga mõtlen kiiremini, olen elus tähelepanelikum ja otsusekindlam ja ei viitsi mingi pisiasja pärast kaks päeva mõelda. Tee valmis, kuni käia saab, on ok trepp, olgu või paekivist või vanadest pasteldest.

Ümber teda kasvatada ei taha, aga praegu selle postituse ajal ta tuli küsis minult, kuidas tahan, et ta puuriida teeks. Vastasin lühilausega, et palun algus meeter kuuriuksest vasakule. Ta on jõudnud juba neli korda küsida, kas äkki teeks kaks meetrit paremale või hoopis sinna, sauna taha või hoopis sinna koera juurde. Tee aga palun, kuhu tahad, vastasin, aga sa küsisid minu arvamust ja ma ütlesin selle. Ei pea olema meeter kuuriuksest vasakule, ma lihtsalt arvasin nii. Muud variandid on sama head. Mis te arvate, kuhu ta seda tegema hakkas…

#3525279:

Inimesed, ärge koguge enda sisse vaid rääkige otse ja ausalt kohe kui asi hinge kriibib.

Küll ma räägiks, kui mees kuulaks või vastaks. 😀

#3519552:

Meil tekivad peamised erimeelsused (tüliks seda ei nimetaks) sellest, et mees on nii kohutavalt aeglane.

Näiteks kui plaanime nädalavahetuseks kuskile puhkama minna, siis minul on juba hommikul asjad valmis ning tahaks varakult liikuma hakata, et jõuaks midagi enne ööbimiskohta jõudmist teha/näha ka. Mees aga tahaks magada, uimerdada, seksida, süüa, siis veel uimerdada ning tema meelest on täiesti okei, kui jõuame Lätti spaasse kell 7 õhtul.

Igapäevaasjades olen sellega harjunud ja leppinud. Näiteks toidupoes läheb hirmsasti aega, sest ta mõtleb ja loeb silte ning arvutab, mida on kasulikum osta (meil ei ole väga kitsalt piiratud eelarve). No et kas võtta wc-paberi pakk, mille rull maksab 25 senti või see, mis maksab 27 senti. Me enam väga tihti poes ei käigi, mul saaks kannatus otsa.

Õhtusöögi tegemisega on samamoodi. Kui mina suudan teha praadi ja kastet korraga ning samal ajal kartuleid keeta, siis tal käib see ükshaaval ja vahepeal tekivad sisse pausid uudiste vaatamiseks või milleks iganes. Nii võibki juhtuda, et kell 7 alustatud õhtusöök valmib kell 10.

ma tean täpselt üht sellist naist, ta on minu väga hea sõbranna. Tore oli lugeda:) Ise ma uimerdajaga vist pikalt koos elada ei suudaks, aga mine tea 🙂

#3525345:

Tead, minu poolest vaadaku seda ettekandjat pikema pilguga, kui ta vaid oma sokke ja boksereid vedelema ei jätaks. Häirib. Ja näitab täielikku mittelugupidamist.

Minul vastupidi – jätku oma sokid ja bokserid vedelema, kui ta vaid ei vaataks võõraid naisi pikema pilguga. Näitab täielikku mittelugupidamist.