Ma vihastasin oma 10a lapse peale. Temaga on probleeme alates 5 eluaastast. Kui ta oli väike, oli ta minu jaoks kõik, üritasin anda talle kõik selle millest mina ilma jäin-ema ja emaarmastus. Tema bioloogiline isa jättis ta kohe kui teada sai, et rase olin ja käskis aborti teha kuid minul polnud selleks südant. Otsustasin hakkama saada, teadsin, et see ei saa olema kerge kuid aborti ma tegema ei läinud. Siis kohtusin aga mehega kellega läksin ka kokku elama. Tema ema ja tema hoidsid mu tütart väga. Kui tütar sai 1a siis oli meil lahkuminek ja kuna mul polnud ei tööd ega ka elamispinda siis esialgu läksin ma esmalt tööle ja elama asusin vana tuttava juurde 1toal. ühikasse. Kuna see tuttav oli vähe haige(mõistuselt) siis oma last polnud mul võimalik kaasa võtta. Elukaaslase ema aga võttis rõõmuga lapse enda juurde elama.Ta elas ise väikses külas mis asus Tln-st 50km eemal. Iga vaba nv käisin ma oma last külastamas. Kuidki ma ahnitsesin pidevalt endale töötunde, et saaksin maksta nn. vanaemale siis toiduraha, lapsele riided jms vajaliku ja veel maksta tuttavale üüri. 2a hiljem sain ma juba oma elamise,lapse võtsin ma muidugi enda juurde kus tema koht oli. Sain ta lasteaeda panna ja ise tööl edasi käia. Nv-l käis laps eksmehe ja tema ema juures millega oli alati meil jama sest eksmees ja vanaema lubasid lapsel absoluutselt kõike teha. Ema oli see paha kes korda nõudis ja nõuab siiani. Eksmees kelle laps oli juba oma isaks võtnud andis lubadusi mida ta täita ei suutnud. Lasteaia üritustele lubati tulla kuid ei tuldud,mina aga olin sunnitud minema, et tema jälle väga ei kurvastaks, just sellepärast ma alati ka läksin. Nüüd on laps juba 10a ja elan uue elukaaslasega juba pikemat aega. Iga päevaga läheb aga see laps aina hullemaks kuidki me oleme andnud endast parima, et talle mõistus pähe panna. Oleme väga, väga palju talle rääkinud mis on vale ja mida peaks muutma. Meie perre sündis ka teine laps kuid tema vastu ta õnneks armukade pole. Tahab isegi liiga palju tegeleda ja on olnud kordi kus lööb temast kadedust ja ka üelust välja, lihtsalt selleks, et oma väikse õega tegeleda saaks. Kuid see kõik mis oleme meie üritanud tema heaks teha, ka rääkimine, on jooksnud vastu seina. Koolis olid pidevalt jamad. Psühholoog ei oska midagi öelda vaid küsis minult-kuidas ma jaksan..aga ma pean jaksama, ta on siiski minu laps ja ma pean ta üles kasvatama. Psühholoog ütleb ka seda, et see kõik võtab aega, palju aega, et muuta tema mõttemaailma. Mulle tundub, et mitte miski ei muutu, kõik läheb tema puhul aina hullemaks. Mida leebemalt me käitume, seda halvemaks läheb tema käitumine aga ma ei jaksa tõesti enam karm ja järjekindel olla. Olen igati üritanud kuid mida rohkem ma temale end pühendan seda rohkem ta nõudma hakkab ja siis olen ma vastik, värdjas mutt kui ma ei tegele temaga terve päev..Ma ei otsi lohutust ega süüdlasi, lihtsalt tulin end välja elama kuna ma taas ärritusin ta peale. Iga teine sõna on vale, sõprade tagant varastab, kodus vihkab kõike ja ei tee midagi. Karistused teda ei huvita. Ma tahan oma last tagasi, on see võimalik??:’)
Perekool on Eesti esimene pereportaal. Ehkki viimastel aastatel on loodud uusi kaasaegseid suhtlus- ja infokanaleid, on Perekoolil jätkunud pikaajalisi ja aktiivseid külastajaid - oleme selle üle rõõmsad ja tänulikud.
1. juunil 2024. aastal lõpetab Perekooli foorum oma tegevuse. Hoolimata me püüdlustest hoida Perekooli heatahtliku ja toetava keskkonnana, võivad ka üksikud sobimatud postitused teha palju kurja, kahjustades asjaosaliste enesetunnet ja suhteid.
Jätkame Perekooli lehel igakuiselt uute artiklite ja taskuhäälingu osade avaldamist. Olete südamest oodatud ammutama kaasaegseid tõenduspõhiseid teadmisi naise ja lapse tervise, pere ja suhete teemadel.
Foorumihuvilistel on üks võimalus edaspidiseks suhtluseks näiteks äsja loodud Elufoorumis: elufoorum.com
Sisukate kohtumisteni Perekooli lehel.
Eesti Ämmaemandate Ühing
Teema: Tulin end siia maandama…
Räägi probleemist, mitte taustast.
Praegu jääb Sinu kirjast mulje, et Sa üritad ennast süüst vabastadam et laps on halva käitumisega.
Probleem on Sul ju hoopis selles, et laps käitub halvasti nagu ma aru saan.
laps on kõik see olnud tõugata-lükata,sul saab väga raske olema,aga õige suhtumise ja käitumisega saab veel mingil määral asja,halamine ei aita,vaid tegutsemine
Ema magatab üha uusi mehi, lapsel pole aga siiani isa. Lapse seisukohalt võib ikka väga vastik olla see, et ta nägi vaid juba maast madalast vaid katkist perekonda, jooksutamsit ühest kohast teise, muudkui üha uued võõrad näod. Muidugi mõjub halvasti ja nüüd on tagajärg käes, laps mässab selle re¸iimi vastu. Või mis see sinu arvates on?! Kahjuks lapsepõlveprobleemid tulevad kauaks kaasa.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu süü on selles, et ma teda vanaema juurde lasin.[/tsitaat]Kas ma saan õigesti aru, et Sa süüdistad oma lapse probleemides inimest, kes ei ole Su lapsega absoluutselt mingis bioloogilises suguluses, aga armastas Sind ja Su last siiski küllalt palju, et laps Sinu toimetulekuprobleemide ajal mitmeks aastaks enda kasvatada võtta, ehkki sel ajal olid Sa isegi selle vanamemme pojastki juba lahku läinud? Et siis, kui Sulle jälle sobis, ei tekkinud mingeid konflikte lapse enda juurde tagasi võtmise teemal? Et hiljemgi on see inimene olnud meelsasti nõus Su last hoidma? Ja nüüd on tema kõigis Sinu lapse probleemides süüdi, Sina aga ainult selles, et lasksid lapsel niisuguse kohutava inimesega kokku puutuda?
See selleks. Tahaksin Sulle siiski soovitada veel kord lastepsühholoogi poole pöörduda. Koolipsühholoogid ei ole alati need kõige kompetentsemad, samuti ei teki lihtsalt igal perel mingi kindla psühholoogiga head kontakti, nii et ta kasulikku nõu anda suudaks. Kõige tähtsam on, et Sa ise usaldaksid inimest, kelle juurest Sa abi otsid, ning järgiksid tema nõuandeid tõsiselt.
Samuti soovitan Sul olla ettevaatlik arvamuse suhtes, et Su laps ei ole väikese õe/venna peale (samuti Su uue elukaaslase peale) armukade. Laste armukadedus on väga keeruline, tihti varjatud ja ootamatul kujul avalduv asi. Ei maksa oodata, et eelteismeline laps oleks nii lihtsa ja otsese käitumisega, et tema sisemuses keev raev, üksindus- ja ebaturvalisustunne väljenduks avaliku vaenu ja kiusamisena uue pereliikme suhtes. Niisugused tunded võivad olla väga sügavale peidetud ja tihti just väliselt vastupidise käitumise taha peidetud olla.
Igatahes peaks kogu seda olukorda lähemalt tundma ning ilmselt ka spetsiifilisemaid teadmisi omama, et nii keerukas olukorras mõistlikku nõu anda. Seega ma hästi ei usu, et Sa siit Perekoolist niisuguseid nõuandeid leiad, millest Sul praktilist kasu on. Minagi ei oska muud kui soovitada otsida professionaalne nõustaja, kes abitu kätelaiutamise ja ebakonstruktiivse emale kaasatundmise-halamise asemel oskaks anda konkreetseid nõuandeid, kuidas praegust halvaks kujunenud olukorda vähehaaval paremuse poole annaks keerata.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Nagu ma kirjutasin on see probleem mul olnud alates lapse 5 eluaastast ja päris üksi ma end süüdi küll ei tunne, et ta selline on. Minu süü on selles, et ma teda vanaema juurde lasin.[/tsitaat]
Mina ka ei saa aru, MIS probleem Sul on? Laps käitub halvasti, sellest saan aru, aga kui halvasti siis, et isegi psühholoog tundub jõuetu olevat?
Räägi teemast, mitte ära aja mulli.
Äkki laps on harjunud su eksmehe ema oma emaks pidama?
Minu arvates lapse esimesed eluaastad mängivad väga suurt rolli tema hingeelu kujunemisel ja ehk ongi tüdruk harjunud tema sõna kuulama ning vaikselt alateadlikult süüdistab sind?
Proovi ka endasse vaadata ning näha milles sina oled võinud eksida.
Hea oleks leida mõni asjalikum terapeut, kes harutaks selle sasipuntra lahti ning leiaks algpõhjuse miks laps nii käitub.
Mina arvan, et seal võib olla allasurutud viha ja protest.
Kasulik oleks ka eksi emaga kokkuleppida teatud reeglid mis tüdruku sealviibimise ajal kattuksid teie kodu reeglitega. Kui laps võib ühes kohas teha mida hing ihkab ja kodus sedasama keelatakse, satub ta segadusse ja ei suuda mõista, miks see nii on.
See on ka muidugi minu isiklik arvamus, ära pikka viha pea.
imelik on see, et ütled, esimesed 5 aastat andsid endast lapsele kõik? et kuidas siis? laps kasvas ju üldse mujal, sina aga ära ja ära, mis sest et tööl..
lapse probleemid algavad Sinust. perekonnast.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mina ka ei saa aru, MIS probleem Sul on? Laps käitub halvasti, sellest saan aru, aga kui halvasti siis, et isegi psühholoog tundub jõuetu olevat?
Räägi teemast, mitte ära aja mulli.[/tsitaat]
no ta kirjutab ju, et koolis on jamad, laps valetab, varastab, kodus vihkab kõiki ja ei tee midagi.
armastust on sellele lapsele vaja
Kallis teemaalgataja. Tahan sulle öelda, et vaata palun endasse.
Sinu laps on selline, sest sa oled temast kasvatanud sellise. Tal on kõik halb, mis lapsel olla võib ja seda tänu tema raskele lapsepõlvele. Ta ema oli kaks aastat talle vaid nädalavahetusteks. Ning kõik need muud seiklused on teinud keeruka iseloomuga lapse temast. Ta pole ise seda tahtnud, kuid kõike teeb ta põhjusega, et ta ei oska end muudmoodi väljendada.
Huvitav et sa ise ei näe seda. Miks küll?
Mine ja räägi sina hoopis psühholoogiga. Kohe kindlasti on seda sul ka vaja. Sa pead mõistma, et laps ole omal vabal soovil selline, vaid ta on muutunud selliseks läbielatu tõttu
Mida tähendab (lausa kahel korral) sõna \”kuidki\”?
Ilmselgelt on eksmehe ema lapsele kujunenud ülioluliseks inimeseks, kuna ta oli temaga lapse kõige õrnema arenguperioodi. Ehk on laps segaduses, inimene keda ta armastab, ei ole ta ema, ja ta ema mustab vanamemme. Kuid selle vastu, kes on ta bioloogiline ema, ta ei tunne seda. Ta on segaduses, vihane, saanud vähe tähelepanu, ei oska end väljendada ja ei mõista isegi, mis toimub.
Vaheta psühholoogi, püüdke jõuda põhjuste juurde, ära võta lapselt ära turvaisikut (kuigi see rong on vist juba läinud?). Raske on kindlasti. Tegelt olen näinud kõrvalt üht sarnast lugu ja head nahka sellest ei tulnud, kahju kohe lapsest.
Lõpeta oma lapse süüdistamine tema käitumise probleemides. Saan aru et elu ehk läks nii ja sa pidid tõesti oma lapse teistele kasvatama andma, aga siiski jättis see lapsele omad jäljed. Ja Sina, ema, Sina pead nüüd oma lapsega kiindumussuhte taastama. last sa süüdistada siin ei saa, tema ei ole süüdi selles et Sinu elu nii läks, küll aga oled sina tekitanud tema elu. Sul on vastutus oma lapse tuleviku ees. Otsi abi ja lõpeta süüdistamine.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ema magatab üha uusi mehi, lapsel pole aga siiani isa. Lapse seisukohalt võib ikka väga vastik olla see, et ta nägi vaid juba maast madalast vaid katkist perekonda, jooksutamsit ühest kohast teise, muudkui üha uued võõrad näod. Muidugi mõjub halvasti ja nüüd on tagajärg käes, laps mässab selle re¸iimi vastu. Või mis see sinu arvates on?! Kahjuks lapsepõlveprobleemid tulevad kauaks kaasa.[/tsitaat]
10 a jooksul 3 erineva mehega magamine on ilge kuritegu? Ilmselt oli naine suht noor ka, kui lapse sai. Pole ju midagi parata. Elu vajab ka elamist. Saatuslikuks sai jah ilmselt lapse nn vanaema juurde viimine, kus tal lubati teha kõike. Samas kodus, sinu juures, ta seda teha ei võinud. Loomulikult tekib trots.
Kindlasti on olukord palju keerulisem, kui kirjast paistab.
Aga mina loen siit kirjast välja sellised nüansid, mida sa võib-olla enesele ei teadvustagi.
1) Jääb mulje nagu peaks laps sulle oma elu eest tänulik olema, kuna bioloogiline isa soovis aborti
2) Laps peaks sulle tänulik olema nende ohvrite eest, mida sa tema nimel tõid – läksid tööle ja elasid raskustes vaimselt haige inimese juures, samas olid lapsele ühe kena inimese juures elukoha kindlustanud.
Mida laps tunneb:
Arvatavasti seda, et ta on üleliigne ja teda ei armastata. See, et tal on suur armastuse nälg on annab aimu tema armastav suhtumine oma poolõesse ja suur soov sinuga koos olla.
See, et sa temalt palju nõuad ja ta armastava memme juurest ära võtsid, võib tekitada tunde, et tema ema ei armasta teda. Rääkimata isast, kes lapse jaoks olulistelt sündmustelt puudub.
See kõik paneb last halvasti käituma, esiteks saab ta selliselt sinult rohkem tähelepanu ja teiseks saab ta nii oma trotsi välja elada.
Miks ta seda alates 5-aastasest teeb? Sellepärast, et ta sai nii vanaks, et selliseid asju tunnetama hakata.
Lahenduseks oleks see, et kui sa oma last armastad, siis õpi seda välja näitama. Arvatavasti ei saanud sa ka ise lapsena väga palju armastust.
Pika jutu peale on minu soovitused samad mis teistel: vaheta psühholoogi ja armasta oma last.
Jube ema!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jube ema![/tsitaat]
Vat sellised kommentaarid ei aita kedagi. Kõik teevad vigu ja meil kõigil on end raske objektiivselt hinnata. Vahel ei tule ise kõige ilmselgemate asjade peale. Ja kõige hirmsam, mis tänapäeval kogu aeg käib, on sildistamine. Ahah, sul on selline info, see inimene on JUBE, asi paigas, liigume edasi?
Mitte muhvigi ei saa aru! Palju neid mehi siis oIi? Üks eks teise otsa, laps kasvab keset suhete virvarri, elu põhjapanevateks aastateks saadetakse üldse kodust ära – ja siis ema imestab, et laps on \”raske\”…
Lapsel puudub turvatunne! Ühel hetkel on tal olemas ema, isa ja vanaema. Siis järsku elab vanaemaga ja ei näe ema tihedamini, kui ainult nädalavahetustel. Jõuab selle eluga harjuda, kui juba tuleb jälle uus elukorraldus(kolib emaga ja ei näe enam vanaema ja isa). Mingi aja pärast on ema elus uus mees ja sündimas teine laps, isa ei ilmu koolipidudele jne jne.. Mida siin üldse imestada? Siit tuleb kenasti välja see kuidas lapsi mõjutab lahkuminek.
Kui viitsid loe väheke teist versiooni loost s.o. tõlgendatuna läbi minu silmade. See ei ole süüdistus, alati ei lähe elus asjad nii nagu tahaksime, vahel me ka ei oska teisti. Kui sa ei ole tundnud oma ema hoolt ja armastust on raske seda edasi anda, isegi kui soovid. Seda nimetatakse sotsiaalseks pärandiks, millest on raske lahti murda, seda mustrit on väga raske muuta. Seepärast ei mingeid süüdistusi sinu suhtes. Usun, et soovisid parimat, aga kukkus si…ti välja. Alati on on lootust, ära anna alla. Aidaku järgnev sul mõista, millest tulenevad need praegused probleemid ja need ei lõpe ennem kui nii sina kui su laps oskab neid ise teadvustada, sulle su vead andestada ja teadlikult oma käitumist järgida.
Su laps tundis, et hülgasid ta. Sa olid oma lapsele 2 aasta jooksul visiit-ema. Nädalavahetuseti. See tekitab tavaliselt hiljem probleeme oma koha leidmisega elus, tekitab probleeme käitumise ja sõprade leidmisega, teiste usaldamisega, ülimadala enesehinnanguga. Hiljem veetsid küll nädala sees lapsega aega, enamus ajast oli ta ju lasteaias ja vahetustel viisid vanaema juurde. Mõneti ehk sujuv üleminek, aga teisalt, kellele su laps lähemal seisis – vanaemale või sulle?
Vanaema õigus ongi seda last hellitada, see on koht, kus kõik on helge. Eksmehe (jah tean, mitte päris isa) lubadus lasteaia peole tulla, see oleks väga tore temast olnud, aga ta polnud selleks üldse kohustatud. Jälle üks löök lapsele. Kõik, kes on olnud temaga lähedased, on teda reetnud. Üksikema on tihti raske koorma ees, ta peab olema lapsele nii ema kui isa eest.
Minu soovitus on olla kannatlik, ärge pange lapsele suuri ootusi, kui ta tuleb toime enam-vähem oma õppetööga on juba suur samm, aga õpetada tuleb talle sõpru leidma ja neid hoidma. Psühholoogi vahetage, te lapsele on vaja väga head psühholoogi ja laps peab ise soovima teha koostööd. Muidu ta sellest välja ei tule.
Teie trumbiks on väike õde või vend (kes ta teil nüüd on). Luba endale, et iial ei tee te suure ja väiksema vahel vahet. Rääkige 10 aastasele, et ometi on tal nüüd keegi, kes armastab teda tingimusteta, alati. Väiksem tunneb alati tema üle uhkust ja tahab olla tema moodi. Seepärast on vajalik, et suurem õde oleks ka heaks eeskujuks.
Su laps varastab (seda tugevat väljendit peab kuni pubekaeani ettevaatlikusega kasutama), võtab teiste asju kõlab paremini. Miks ta seda teeb, tähelepanu tõmbamiseks? Kas ta sooviks, et väiksem õde-vend teeks kunagi seda sama. Kuidas seda ära harjutada?
Ehk 10 a. soovib kuulata sind kui ütled, et oled palju vigu teinud ja kui praegu saaks aega tagasi pöörata, ei lubaks sa iial tal 2 aastasena mujal elada. Sa ei osanud tol korral teisiti ja sul polnud teisi võimalusi. Räägi lapsega, et sellest võivad tuleneda mitmed raskused, aga sa soovid teda aidata, sest koos saate te sellest üle. Tunnusta oma last (mitte lihtsalt labane kiitus), ôpeta teda ennast hindama, tõsta tema usku enesesse ja osuta kõigile asjadele millega ta on toime tulnud. Ära kunagi otseselt kritiseeri, pigem püüa kriitikat edastada positiivselt – leidke koos teisi võimalusi kuidas mingis olukorras võiks käituda. Edu ja kannatust, see võtab aastaid!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
10 a jooksul 3 erineva mehega magamine on ilge kuritegu? Ilmselt oli naine suht noor ka, kui lapse sai. Pole ju midagi parata. Elu vajab ka elamist. Saatuslikuks sai jah ilmselt lapse nn vanaema juurde viimine, kus tal lubati teha kõike. Samas kodus, sinu juures, ta seda teha ei võinud. Loomulikult tekib trots.[/tsitaat]
mitte 3 mehega magamine, vaid 3 mehe oma koju \”isaks\” toomine ja siis jälle temast ilmajäämine. olgu, viimane vist on veel paigas. aga mis mind kõige rohkem kurvastas: see \”mina olen talle kõik andnud\”, \”mina olen ta heaks kõike teinud\” jne. me, emad, teeme seda kõik. aga me kunagi ei ütle sellised sõnu, sest see ongi emade kohus ja sellest rääkida sellise rõhuasetusega, nagu oleks tehtud midagi erilist …….. tead, see kõlab jubedalt. see kõlab nii, nagu sa püüaks ennast veenda, et sa pole midagi tegemata jätnud, aga ise ka ei usu.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
10 a jooksul 3 erineva mehega magamine on ilge kuritegu? Ilmselt oli naine suht noor ka, kui lapse sai. Pole ju midagi parata. Elu vajab ka elamist.[/tsitaat]
See \”elu vajab elamist\” on Perekoolis täiesti stampväljend, kui ema näiteks väikesed lapsed ööseks koju jätab ja ise jooma läheb. Või järjest uusi kohatud mehi kuu aja pärast juba koju \”isaks\” toob. Kas sellisele elule ei saa siis tõesti pärast lapse sündi mõneks aastaks pidurit panna?
Lisaks – märkasin, et teemaalgataja ei maini kogu tekstis kordagi OMA vanemaid ega nende sidet tema lapsega. Kas mingil põhjusel on suhted katkenud?
Kusjuures, selles artiklis on rõhk küll isaarmastusel, aga see selleks, kui ei õnnestu lapsele isa leida, siis lihtsalt ei õnnestu, mis teha. Aga oluline on hoopis järgmine:
\”Teadlaste sõnul pole nad viiekümneaastase uurimistöö jooksul isiksuse arengus olulisemat mõjutegurit leida suutnud, kui seda on hüljatuse tunne. Eriti veel siis, kui tõrjujaks on oma ema või isa, vahendab ERR Teadus.
Lähemalt analüüsiti 36 varasemat uurimust üle maailma, milles oli rohkem kui 10 000 osalejat. Kõigist neist selgus, et vanemate tõrjuv suhtumine põhjustab lasteski ärritunud ja ebakindlat olekut ning vaenulikkust eakaaslaste suhtes.\”
Ükskõik, kas ema käib vahel pidutsemas või ei käi, aga kui laps tunneb ennast hüljatuna, seda korduvalt ja korduva mustri alusel, siis kujunebki temast nn katkine inimene.
Teemaalgataja, sul ei jää muud üle, kui kiiresti otsida endale asjatundlik lastepsühholoog ja asuda kokku lappima seda, mis sai kunagi katki tehtud.
Mida oodata lapsest, kelle emal on taga mitmed suhted, eemalolek… Minu arvates on kõige hullem kui ema ise ei taipa, mis valesti oli/on.
Olen endistviisi arvamusel, et juba omapead rasedaks jäämine on suur viga! Kui mees ei ole valmis lapse ellu oma panust andma, ei peaks ema üldse sünnitamagi. Hiljem on muresid palju vähem.
Mis ma oskan öelda, ära muretse, sa ei ole üksi, eks sinu saatust saavad mingil määral maitsta paljud üksikvanemad, kes last enda omandiks peavad ja teist osapoolt vägisi lapsest eemal hoiavad.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
