Teema: Tulin nüüd ära, aga ei suuda edasi

Otsi peavari kuskil naiste varjupaigas. Seal saad ka psühholoogilist abi ja tuge, sul on aega oma elu joonele seada. Ära mine tagasi, isegi kui see tundub kõige kergem või ainus tee. Olen selle tee läbi käinud ja väga raske on olnud. Aga see oli ainuõige.

Ära anna alla ja ära mine tagasi! Ära üldse võta ta kõnesid vastu, et ta saaks kutsuda. Varsti hakkab tulema mingit mula sealt, et sa ei saa nagunii hakkama ja ma võtan lapsed ära. Ära usu! Saad küll hakkama ja keegi ei võta lapsi ära.
Kas kõik lapsed on sinuga? Poodi saab lastega minna küll. Jah, pole soovitav, aga ka mitte keelatud ja kui häda käes siis muidugi lähed poodi lastega, mitte ei istu toas näljas.
Ära aja endale seda p%&@a, et oleksin pidanud suutma koos elada? WTF? Arvad, et keegi annab sulle vägivalla kannatamise eest auhinna? Vastupidi, sa oled tugev inimene, et suutsid ära tulla. Ja sa ei ole kodust ära, sa oled hoopis poolel teel päris oma koju.
Vaata nüüd, siin on info kriisiabi telefoni kohta
https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-ennetustoo/116-006-ohvriabi-kriisitelefon
Helista sinna ja nad aitavad sul välja mõelda, mis edasi teha.
Ja vaata, krt, et sa mehel end ümber rääkida ei lase!

Aa, ja, selle minust eelmise vastaja plära ära ka kuula. Mingi ohoh on endale netiühenduse saanud.

Mehe kodu? Kui ikka ühine, siis koli lastega koju tagasi, võta vanemad -sõbrad appi ja kupata hoopis mees kodunt minema.

#3422096:

Mehe kodu? Kui ikka ühine, siis koli lastega koju tagasi, võta vanemad -sõbrad appi ja kupata hoopis mees kodunt minema.

Kui kodu on ÜHINE, siis ei saa keegi kedagi kuskile kupatada!

#3422078:

Me muidugi ei tea kõik olulisi asjaolusid.

Kui sul on imik, siis on ju sissetulek? Kui vanemad on olemas, siis peaksid siiski proovima neid mõistma panna, kas see on tõesti täiesti võimatu?

Tegelikult, kui sul kohe raha otsas ja tõepoolest ei ole kusagilt abi saada (nii kiiresti ei leia sobivat üürikat ka ja raha ju ka pole selle jaoks?), siis mina leian, et kui ikka mingit abi ei oska välja mõelda, siis mine praegu tagasi. Kuid mine tagasi vaid ühe sihiga – organiseeritult ära tulla.

Koroonakriis leeveneb, poes saad käima hakata. Sina rahuned, lapsed on kaetud-toidetud, sul on elukoht. Siis samal ajal vaikselt kogud raha ja otsid üürika. Tasakesi, rahulikult, sihikindlalt tegutsed. Mehele mitte piiksugi. Mitte mingil juhul ei lase mehel ennast uuesti ära moosida, kuid esialgu oled vait kui hiireke, tasane, kasvõi seksid, kui vaja, see ei võta sult tükki küljest, sest see kõik on vajalik eesmärgi nimel. Tead, on ütlus – EESMÄRK PÜHITSEB ABINÕU.

Ja siis lähed. Ongi korras.

Muidugi, kui see vägivald oli FÜÜSILINE, siis sa tagasi minna ei saa. Kas on füüsilist ohtu, seda pead ise teadma, mina ei tea. Sel juhul minu soovitus tagasi minna ja äraminek planeeritult teostada ei kehti. Minu soovitus kehtib vaimse vägivalla kohta, kus lastele ega sinule füüsilist ohtu ei ole. Kui on füüsiline vägivald, pead minema varjupaika, kui raha otsa saab ja kui vanemate või sõprade juurde ei saa.

Segane nõuanne. Inimene on lõpuks suutnud põgeneda ja sa soovitad tagasi minna???
Teemaagataja, palun helista naiste varjupaika, sealt saad professionaalset nõu. Kui sa lähed tagasi, saab kõik veel hullem.

See tunne on täiesti tavapärane. Läheb üle. Kunagi oled uhke enda üle, aga rahuliku eluni võib minna veel aastaid. Kindlasti ei tohi tagasi minna. Võid mõne meessoost sõbraga või isaga minna osade asjade järele, mis lastele vaja. EElnevalt väga hea nõu antud, et helista naiste varjupaika ja räägi mure ära, nad aitavad edasi, neil palju kogemusi selles vallas. Kordan, et palun ära mine tagasi!

Kus piirkonnas asud?

Arvatavasti ongi elatud nii, et suhted vanematega sassis ja kriitilised. Vanematel ehk tütre valikute pärast kõrini ja häbi, et tütar ei suuda pereelu elada.
Ikka naiste varjupaika tuleb minna. Seal ehk turgutatakse spetsialistide abil elule. Elatise osas püüa mehega kokkuleppele jõuda, aga vähetõenäline, et seda suudad. Ametlik asjaajamine võtab kuid ja elatist lähiajal ka olulisel määral vähendatakse, nii et ka sellele ei saa oma elu üles ehitada.

#3422229:

Tänud nõu andmast. Pisarad tulevad silmi kui loen. vanematele ma ei julge nii otse rääkida. Varjupaika ei julge ka helistada, kui ma rääkima hakkan, siis hakkan vist lihtsalt nutma ja jäängi nutma. Ja minu kogemused ei ole nii hirmsad kui teistel

kannatavatel naistel. Tundub ebaõiglane või naeruväärne vist turvakoju minna. Pealegi kui mees sellest teada saab, siis ma ei tea, mis siis saab, ta läheb kundlasti marru. Ma kardangi teda hetkel välja vihastada. Asju oleks vaja küll, aga ma ei julge neile järgi ka minna, veel vähem mingi meessoost isikuga, ma ei tea, mis siis saaks. Isa on ka mehe poolt pigem, ta on ka vägivaldne, et teda ka kaasa võtta ei saaks 🙁 Sellepärast neilt otseselt toetust ei saagi, nende jaoks on see ok suhe, ema on kannataja rollis.

Hostelis olemine on tõesti raha raiskamine, ma tean. Aga see on parem ma usun lastele kui turvakodu, kus palju emasid lastega koos.

Olgu, tänan veel kord, saan tõesti vist aru, et tagasi minemine ei ole hea. Oh, kui ma oleks ainult aastakese saanud veel kodus elada, oleks jõudnud tööle minna. Jah, miinimum vh ja 2lapse toetus. Elatis- kas ma saan seda nôuda enne abielulahutust?

Pöördu turvakodu või naiste varjupaiga poole, sealt hakkavad asjad hargnema. Praegu sa ise hakkama ei saa, aga sellest pole midagi hullu. Kui helistada ei julge, kirjuta kiri, internetiühendus on ju olemas.

ära karda varjupaika helistada. sind ei mõisteta hukka, kui sa ka vaid nutad. luban sulle seda. võta lahti ohvriabi.ee ja sa saad abi

#3422229:

Tänud nõu andmast. Pisarad tulevad silmi kui loen. vanematele ma ei julge nii otse rääkida. Varjupaika ei julge ka helistada, kui ma rääkima hakkan, siis hakkan vist lihtsalt nutma ja jäängi nutma. Ja minu kogemused ei ole nii hirmsad kui teistel

kannatavatel naistel. Tundub ebaõiglane või naeruväärne vist turvakoju minna. Pealegi kui mees sellest teada saab, siis ma ei tea, mis siis saab, ta läheb kundlasti marru. Ma kardangi teda hetkel välja vihastada. Asju oleks vaja küll, aga ma ei julge neile järgi ka minna, veel vähem mingi meessoost isikuga, ma ei tea, mis siis saaks. Isa on ka mehe poolt pigem, ta on ka vägivaldne, et teda ka kaasa võtta ei saaks 🙁 Sellepärast neilt otseselt toetust ei saagi, nende jaoks on see ok suhe, ema on kannataja rollis.

Hostelis olemine on tõesti raha raiskamine, ma tean. Aga see on parem ma usun lastele kui turvakodu, kus palju emasid lastega koos.

Olgu, tänan veel kord, saan tõesti vist aru, et tagasi minemine ei ole hea. Oh, kui ma oleks ainult aastakese saanud veel kodus elada, oleks jõudnud tööle minna. Jah, miinimum vh ja 2lapse toetus. Elatis- kas ma saan seda nôuda enne abielulahutust?

Elatist saab nõuda isegi siis, kui tegelikult veel koos elatakse ja mees lihtsalt naisele raha ei anna.
Seega jah, saad küll nõuda enne abielulahutust elatist.
https://claudiuslaw.com/et/oigusblogi/28-elatis-ehk-alimendid

Su mees ei saa mingil moel teada, et turvakodus oled, kui sellest ise räägi. Need inimesed seal on koolitatud Sinu olukorras naisi aitama, seega võid sinna julgesti helistada.
Ükski selline olukord ei ebaõiglane või naeruväärne. Sulle antakse kindlasti head nõu ja isegi juhul, kui Sa reaalselt sinna ei lähegi.
Ja ma arvan, et on just hea, kui oled seal teise sarnase saatusega naistega koos, mitte ei mõtle ennast üksi seal hostelis hulluks (enesetapumõtted). Seal saaksid Sa ka psühholoogilist abi. Saakis nõu, mis järjekorras probleemi lahendama hakata jne.
Kindlasti saad abi ka asjade ära toomisel.
Ja mis siis sellest, kui mees lähebki marru, seal turvakodus elades ei saa ta Sulle mitte midagi teha ju.

Koju tagasi ära kindlasti mine, sest päris kindlasti järgneb sellele suuremat sorti pahandus – ah Sina julgesid MINU juurest ära minna!
Pigem ära üldse temaga suhtle praegu, varsti tulevad nagunii ähvardused, et võtab Sult lapsed ära jms.

#3422229:

Varjupaika ei julge ka helistada, kui ma rääkima hakkan, siis hakkan vist lihtsalt nutma ja jäängi nutma.

Kullakene, kas sa arvad et sa oled esimene, kes nutab ja ei saa sõna suust? Ma pakun et julgelt 2/3 puhul on esimene kontakt selline. Neid inimesi sa sellega ei üllata ja nad oskavad väga hästi sinust aru saada. Kõige tobukesem on öelda “ma ei julge neile helistada”. Kulla tüdruk, just neile tulebki helistada, kui midagi muud ei julge. Nemad ongi ju kaitsjad ja nõu andjad.

#3422229:

Ja minu kogemused ei ole nii hirmsad kui teistel kannatavatel naistel.

Kust sa tead? Kindlasti on sinust palju jubedamate kogemustega inimesi, kuid oletan et keskmisel abiotsijal on midagi just sinu sarnast, ja osadelg kergemgi, kuid ikka on nad täiesti tõsised toetuse vajajad. Pealegi, oma praeguses olukorras ei ole sa kõige adekvaatsem omaenda olukorra hindaja. Asi võib vabalt olla palju hullem kui sa julged endale tunnistada või teadvusesse lasta.

#3422229:

Tundub ebaõiglane või naeruväärne vist turvakoju minna.

See nüüd kõlab küll väga pahasti. Sinu enesehinnang on küll murustki madalamaks tambitud, kui sulle üldse tuleb pähe mõelda, et sinu ahastus ja mure võiksid olla “naeruväärsed” ja “ebaõiglased”. Palun teeme nii, et sa niimoodi enam ei mõtle. Vägivalla eest põgenev, haavalehena värisev inimene ei saa mitte mingi mõistuse alusel olla naeruväärne. Sina ja sinu olukord ei ole ei naeruväärne ega ebaõiglane abiotsimine. Kohutavalt kurb, et sa üldse nii mõelda võid.

#3422229:

Pealegi kui mees sellest teada saab, siis ma ei tea, mis siis saab, ta läheb kundlasti marru. Ma kardangi teda hetkel välja vihastada. Asju oleks vaja küll, aga ma ei julge neile järgi ka minna,

Lase kõigi nende asjade puhul varjupaigale endale nõu anda. Neil on kõik maailma trikid teada, nad on selle olukorra spetsialistid, sa ei pea jalgratast leiutama.
Kui sul on süüa või esmatarbekaupu vaja, mida poest kulleriga näiteks toidukappi tellida saab (see on anonüümne vist), siis jäta siia mingi anonüümne meiliaadress, saan aidata.

Kui sa ise ei jõua neid hetkel otsida, siis panin sulle siia kiire kopi numbritest ja meilidest.
Kindlasti helista ja kohe! (olen ise vägivaldses suhtes olnud ja ainus, mis lõpuks aitas, oli politsei ja tugiorganisatsioonid).

Harjumaal Tallinna Naiste Kriisikodu 5264697, 5396 9834 tallinn@naisteabi.ee
ja ENVL Tallinna Naiste Tugikeskus 57570911 tallinnanaistetugi@gmail.com

Ida-Virumaal Ida-Virumaa Naiste Tugikeskus-Varjupaik
53332627 naistetugikeskus@gmail.com

Järvamaal Järvamaa Naiste Tugikeskus
58133755 jarvanaistekeskus@gmail.com

Jõgevamaal Jõgevamaa Naiste Tugikeskus
58600170 jogevamaanaistetugikeskus@gmail.com

Läänemaal koos Hiiumaaga
Läänemaa Naiste Tugikeskus
5042300 laanenaistetugi@gmail.com
51977170 hiiumaanaistetugi@gmail.com

Lääne-Virumaal Virumaa Naiste Tugikeskus
56297745 virunaistekeskus@gmail.com,

Pärnumaal Pärnu Naiste Tugikeskus
53981620, 53650260 naistevarjupaik@gmail.com

Põlvamaal Naiste Tugi- ja Teabekeskus
58849494 polva@naistetugi.ee

Raplamaal ENVL Raplamaa Naiste Tugikeskus
54005144 raplamaanaistetugikeskus@gmail.com

Saaremaal Pärnu Naiste Tugikeskus 53098919 saaremaanaistetugikeskus@gmail.com

Tartumaal Naiste Tugi- ja Teabekeskus
55949496 info@naistetugi.ee

Valgamaal Valgamaa Naiste Tugikeskus 53032544 valgamaanaistetugikeskus@gmail.com

Viljandimaal Viljandimaa Naiste Tugikeskus
58050535 viljandinaistetugi@gmail.com

Võrumaal Võrumaa Naiste Tugikeskus
52 83 615, vorunaistetugi@gmail.com

#3422554:

Kommentaar eemaldatud.

See on muidugi huvitav jah. Kui inimene vägivaldse isaga kasvanud, siis loogiliselt võttes peaks edaspidi vägivaldsetest meestest nagu katkust eemale hoidma, mitte talle mitu last sünnitama. Aga mõne elu ongi ämbrist ämbrisse astumine.

Olen Sinuga sarnase tee läbi käinud. Ehk on abiks…

#3422229:

Ja minu kogemused ei ole nii hirmsad kui teistel kannatavatel naistel. Tundub ebaõiglane või naeruväärne vist turvakoju minna.

Sarnased mõtted olid mul ka. Et kindlasti on veel rohkem kannatavaid naisi… Et kui ei ole raskeid kehavigastusi ette näidata, siis olen naeruväärne… Enesehinnang oli alla nulli. Tugikeskusesse siiski Lastekaitse mind suunas, ja sain sealt palju abi. Ma ei taha isegi tagantjärgi mõelda, kuidas mu lugu ilma nende toeta läinud oleks.

#3422229:

Pealegi kui mees sellest teada saab, siis ma ei tea, mis siis saab, ta läheb kundlasti marru..

Sa oled kõige raskema sammu juba teinud: lahkunud.

#3422229:

Asju oleks vaja küll, aga ma ei julge neile järgi ka minna, veel vähem mingi meessoost isikuga, ma ei tea, mis siis saaks.

Mul läks kaks kuud aega enne, kui julgesin asjade järele minna. Passisin peale aega, mil ta kodus ei peaks olema, võtsin julgestuseks paar tugevamat inimest kaasa. Siin päris head nõu polegi… Aga asjaolu, et Sul on seda põhjust karta, räägib juba enda eest.

Jõudu! Sul läheb seda vaja, ja ma olen kindel, et ka leiad selle.