Teema: Tulin nüüd ära, aga ei suuda edasi

#3425875:

#3425869:

#3425849:

Nojah. Prostituudi abinõu ongi pühitsetud eesmärgiga näiteks lapsele uisud osta.

Ja armastatud mehe vajadusi rahuldada?

Elu ongi tegelikult mõnedel inimestel väga võigas.

Kust sa nüüd selle armastatud mehe selles teemas võtsid. Kas sulle jäi mulje, et teemaalgastaja hirmsasti armastab oma meest?

Või arvad sa, et kui naine juba laseb enda kallal vägivallatseda, ju siis armastab, pressigu nägu patja ja elagu see vastikus üle, kui “armastatud vägivaldur” teda parajasti kargab.

ta kirjutab ühes vastuses, et armastab oma meest ja tahab endist ilusat elu tagasi.

#3426269:

Imetlusväärne naine, fantastiline ema. Milline jõud. Pere süda.

Ei ole võimatu, et mees hakkab ka oma elu üle tõsiselt järgi mõtlema. Kaua sa ikka jood ja halvasti ütled.

Kui tundub, et ise enam ei jõua, tuleb abi küsida ja selline see elu ongi.

See, et mõni laps hakkab hiljem oma vanemaid süüdistama, noojah. Palun väga, sul on võimalus oma elu ideaalset ja õigesti elada.

Eriline lammas oled.
Naine peab abi otsima? Et saab keretäie tappa ja siis läheb käib psühholoogil uurimas, mida ta tegi, et austet härrat nii välja vihastas?
“Selline see elu ongi” – jumala eest EI OLE!!!

#3426309:

i ole võimatu, et mees hakkab ka oma elu üle tõsiselt järgi mõtlema. Kaua sa ikka jood ja halvasti ütled.

Mida sa siis siin teemas soigumas käid? Teemaalgataja ju räägib.

#3426430:

Röögid ja rebid kontekstist lauseid välja. Ma ei oska sind kuidagi aidata.

Teemaalgataja on tark naine, tal ei ole vaja ässitavaid nõustajaid.

Tervisekäitumise uuringu kohaselt neljandik noori on mures vanemate joomise pärast.
Milliste niitude ja laidude vahele me hakkame neile lastele normaalsust rajama?

Oled mingi aine all või miks mingit seosetut iba ajad?

#3426478:

Soovitada vaimset ja füüsilist vägivalda kannatavale naisele tagasi minna mehe juurde, sest “selline ongi elu” on pehmelt üteldes napakas.

Näita soovitust!

#3426478:

napakas

Karju kullake, karju endast kõik välja. Mina kuulan ja mul ei ole valus.

Tulin samuti kunagi vägivaldse mehe juurest tulema, paarinädalane imik käe otsas ja seitse asja kaasas, peale esimest reaalset peksu. Terrorit ja ähvardusi oli juba raseduse ajal. Läksin varjupaika, sealt edasi vahetasin kortereid, kolinud olen umbes 10 korda. Laps läks lasteaeda ja ise läksin tööle. Rajasin oma elu mehest võimalikult kaugele ja tagasi ei läinud. Sa saad hakkama kuigi praegu nii ei paista.

KAs sa sellist elu sooviksid oma lapsele?! Et talle ka jääks meelde ema sõimanud isa, vahetevahel seljataha väänatud käsi, mõnikord sinine silm, et saaks peksa ka ehk tema? Et kogu elu peab kikivarvul käima, et issi ei vihastaks? Kas see on see “ilus elu ja armastav pere”, mida sa tahaks oma last näha saada?
Kui iseenda peale sa ei mõtle, siis oma lapse elu pole sul õigust ära rikkuda, et tema peaks nägema eluaeg vägivaldset suhet ema ja isa vahel. Üksi rahuliku ja õnneliku emaga, kui ei pea kartma sõimu või peksu, on kordades parem. Ja isa on tal olemas, eks näis, mis sellest saab, aga isaks võib ta ju jääda.

Ma ei saa aru miks sa teed endale kohustuseks mehe juurest lahkuda – kui ei sina, mees ja lapsed seda ei taha. Mingi kinnisidee enda elu raskemaks tegemiseks. Oled kodus tagasi sest otsustasid nii ja ehk ongi see parim valik. Mitte keegi ei halvusta sind kui siis ainult lahutatud naised kes arvavad et ka teised peavad ilmtingimata meheb juurest pagema. Olukorrad on erinevad ja teiste kogemused ei loe. Minge pereteraapiasse, esita ultimaatumid, inimesed on valmis muutuma ainult siis kui nad on selleks sunnitud.

Kas mitmepalgelise haiguse nagu depressiooni võimalus langeb ära?

Õõvastav lugeda, et sulle on haiget tehtud. Ei tahaks küsida, kuid küsin siiski, millistes olukordades mees sind ründab? Kuidas see käib, vaatad telekat, mees tuleb tuppa, hakkab karjuma ja käsi väänama. Virutab asjadele jalaga? Tegemist on ju ettearvamatu ja haige inimesega.

#3435337:

Tema sõnul meil on kõik hästi ja oli enne ka.

See tähendab, et sinu jaoks ei muutu sellest “ärakäimisest” mitte kui midagi, sest tema ei näe probleemi ja sina lihtsalt tujutsed. Tõenäoliselt saad selle sõnakuulmatuse eest mingil hetkel peksa. Mitte veel, aga varsti. Ja vahe oli ainult selles, et inimene ei tõstnud telefonitoru kõrva äärde ja ei helistanud etteöeldud numbril…
Ah, ise tead. Loomulikult on esimene samm kõige raskem, seda ütlesid siin paljud. Sa tegid ainult pool sammu õiges suunas ja siis astusid terve sammu jälle tagasi. Aga see oleks olnud esimese samm teekonnal normaalse peksuvaba eluni. Sa ilustad, õigustad ja vabandad välja iseenda peksmist.

Ütlen täiesti ausalt, et ei tunne (enam) kaasa jah.
Minu meelest kumab teemaalgataja viimastest postitustest väga selgelt välja, et ta on end ohvrirolli pannud.
Kujutab end abitu ohvrina, kes on liiga-liiga nõrk et midagi ette võtta endale mittesobiva olukorra lahendamiseks. Mis siis, et poleks olnud alustuseks rohkemat vaja kui üks telefonikõne. Aga isegi seda ei saanud tehtud, sest on “liiga nõrk”. Tegelikult ta ju lihtsalt EI TAHA. Ja mugav on nii nagu on. Sest isegi kui on halb, siis on vähemalt teada kuidas on. Teada on turvaline. Teadmatus on ebaturvaline. Ja kui võtad lapsed, lähed, siis sa ei tea, mis saab.

Aga see on inetu, nõme ja ebatäiskasvanulik, kuidas sa ise üldse vastutust ei taha võtta oma elu ja tegude eest. Arvad, et oled abitu ohver, keda ei abikaasa, vanemad ega keegi teine ei mõista ega aita. Kui point on selles, et sa pead ISE end aitama. Ja iISE seisad oma elu eest.
Praegu on sinu vabandus selles, et keegi ei tunne huvi, ignoreeritakse su juttu, ei aidata. Ootad teistelt, et tuleksid lahendaksid sinu probleemi ära. Sinu vanemad EI PEA sinu suhteprobleeme lahendama. Sa oled täiskasvanud inimene.
Need naised, kes tahavad, on ka läinud oma meeste juurest. Ja päevapealt ja väga viletsatesse tingimustesse mõnikord. Aga nad pole oodanud, et keegi teine nende eest teeb ja toob.
Sinu elu ohjad on ainult SINU ENDA kätes.
Ja sa pole kahjuks selles asjas üksi! Vaid vastutad oma laste eest, vead neid alla kaasa.
Sinu tõttu peavad nad üles kasvama perekonnas, kus isa ilmselgelt oma naist ei austa ega temast hooli. Ja sellises peremudelis üles kasvades sirguvad sul tütred, kes end ei austa ja lasevad end meestel kohelda nii nagu sina lased. Ja kasvavad pojad, kes käituvad naistega nii nagu su mees sinuga. Seda tahadki? See on ammu ära tõestatud, kuidas peremudel ja lapsepõlve keskkond paratamtult tuleb inimesega kaasa.

Mina sinu ohvrirolli aboluutselt ei “osta”, sest sa pole ohver. Sul on võimalus minna ja valida teisiti. Aga sa ei taha.
Ja miskipärast ei võta sind tõsiselt ei su mees ega vanemad. Kui lapsed suuremaks kasvavad, ei võta nad tõsiselt ega autoriteedina ka sind. Paratamatu kahjuks.

Sellele üldse ei mõtle, mis signaali sa praegu mehele välja saatsid? Arvad, et see mõjus talle kuidagi õpetuslikult, et ära läksid`? Et hakkas kartma? EI! Oleks sa siis mitu kuud ära olnud ja väga suurte pingutuste ja muutuste peale tagasi läinud. Teinud ultimaatumi, et nii kui üks kord mingigi vägivald kordub, oled igaveseks läinud. Aga sa ei esitanud ühtki tingimust. Selle asemel läksid väga kiirelt tagasi, kohe kui abikaasa natuke lilli tõi ja mesijuttu ajas. Ilmselt ühtki lubadust muutuda ei andnudki. Väitis ju, et tema meelest on kõik hästi ja korras.
Kas see pole mitte väga suur ohumärk su meelest???
Kui inimese meelest on kõik korras ja hästi, siis see ju näitab selgelt, et ta ei näe mitte ühtki probleemi ega viga oma käitumises. Ja laseb täpselt samamoodi edasi. Olen selles 100% kindel.
Ja sinu välja saadetud signaal ongi see, et sa pole tõsiseltvõetav inimene, sinuga saab manipuleerida. Ja edaspidi austab ta sind veel vähem. Sest näha on, iseloomu sul pole.

Ma olen eelvimase vastajaga nõus, tahtsin umbes sama juttu kirjutada. Lisaksin vaid, et sa paned väga suure koorma ja vastutuse enda valikute ja otsuste eest teistele inimestele. Isegi, kui mõni sõbranna oleks füüsiliselt sind kinni hoidnud ja mitte tagasi lasknud minna või vanemad raha andnud, et minema saaksid minna, oleks sa ikka põhjuse leidnud, et tagasi minna. Sinusuguste naiste pärast ei võeta ka teisi enam tõsiselt. Miks peab võõras inimene tühja teist aitama ja oma nina teiste probleemidesse toppima ning endale ja oma perele ebameeldivusi/ebamugavusi põhjustama, et aidada inimest, kes ainult otsib põhjuseid miks mitte väljuda vägivaldsest suhtest?

Sa ei ole ohver, ükskõik, kui palju sa endale seda ka ei sisestaks. See info üleküllus, erinevad intervjuud, saated, raamatud vägivalda taluma pidanud naistest on positiivse asemel osadele negatiivselt mõjunud. Rikastub sõnavara enda saamatuse kirjeldamiseks ja sundkäitumine, mis on omane ohvrile.

Soovin sulle kõike head ja loodan, et su mõistuses vabatahtlikult asjad paika loksuvad, mitte mees neid ei loksuta.

#3435846:

#3433891:

Kodu on seal, kus on ema!

Mis hüüdlause see nüüd on. Kas sinu kodu on sea, kus su ema?

Väikese lapse jaoks on!

Kuna ma olen ise samas olukorras olnud, saan sinust aru. Vägivaldsest suhtest välja astumine võibki pikemaks protsessiks kujuneda. Mina hakkasin aja jooksul üha selgemini meie suhtemustreid märkama, teil on praegu “mesinädalate” periood, mis suhte alguses vähemalt minu puhul tekitas lootust, et nüüd saigi kõik selgeks räägitud ja nüüd ongi hästi. Hiljem võtsin seda teadlikumalt, sain aru, et see ei jää kestma, tegin omale kalendermärkmikku kuupäeva kõrvale märke kui “plahvatus” toimus, kus mees mind väänas, mõnitas, ähvardas jne. Selle põhjal sain aru, hea periood ei kesta kunagi pikemalt kui kaks kuud (ja ka hea perioodi jooksul oli palju nö munakoortel kõndimist jne).

Mind aitas see, et lähenesin olukorrale väga teadlikult, valmistusin pikalt ette. Kogusin raha (mul oli salajane pangaarve ja ka sulas panin kõrvale ja hoidsin seda vanematekodus peidukohas), rääkisin tasapisi sõpradele ja perele, mis toimub. Ühel hetkel olin emotsionaalselt valmis suhtest välja astuma ja kui mees vihahoos mulle näkku sülitas, siis oligi kõik. Korraga oli kõik teistmoodi, ma ei nutnud, mul ei olnud hirmu, ütlesin lihtsalt, et nüüd on kõik ja ma lähen. Läksin ka.

Asjad lahenesid ootamatult hästi, mees oli mind teab millega ähvardanud, aga ei teinud midagi sellest teoks. Alles hiljem selge peaga mõeldes sain aru kui rumal ma olin, et üldse midagi uskusin. Mees kasutas meelitamise taktikat, rääkis ilusaid sõnu, saatis lilli ja seda ikka oma pool aastat järjest. Sedapuhku vaatasin seda teatrit lihtsalt kõrvalt, ei kukkunud enam emotsionaalselt samasse lõksu kuhu varem. See ka aitas, et olin suhte jooksul omale ühe suvalise meiliaadressi teinud ja hakkasin mingil hetkel pärast iga tüli sinna päevikuvormis sissekandeid tegema (saatsin iseendale kirju). Praegu kui oleme juba kaua-kaua lahus, login vahel sisse ja mõtlen õudusega, mis jubedaid asju ta mulle ütles, millega ähvardas ja kui kohutavalt ma ennast tundsin. Aju kustutab kõik sellised asjad aja jooksul, aga lugedes tuleb kohe uuesti meelde.

Pika jutu kokkuvõtteks tahtsin öelda, et kokku-lahku protsess on vägivaldses suhtes tavaline. Oluline on pead vee peal hoida ja mitte valvsust kaotada. Lihtsalt kindluse mõttes hoia alles kõik kirjalikud ähvardused, kui on kehavigastusi, siis lase need arsti juures dokumenteerida (mees ei pea sellest teadma) ja ükskõik kui hästi asjad parajasti on, kindlusta seljatagust – kogu raha, ole lähedastega oma olukorra suhtes avameelsem jne.

Kõige olulisem on see, et sa ühel hetkel sealt tulema saaksid. Kasvõi laste pärast.