Kuna ma olen ise samas olukorras olnud, saan sinust aru. Vägivaldsest suhtest välja astumine võibki pikemaks protsessiks kujuneda. Mina hakkasin aja jooksul üha selgemini meie suhtemustreid märkama, teil on praegu “mesinädalate” periood, mis suhte alguses vähemalt minu puhul tekitas lootust, et nüüd saigi kõik selgeks räägitud ja nüüd ongi hästi. Hiljem võtsin seda teadlikumalt, sain aru, et see ei jää kestma, tegin omale kalendermärkmikku kuupäeva kõrvale märke kui “plahvatus” toimus, kus mees mind väänas, mõnitas, ähvardas jne. Selle põhjal sain aru, hea periood ei kesta kunagi pikemalt kui kaks kuud (ja ka hea perioodi jooksul oli palju nö munakoortel kõndimist jne).
Mind aitas see, et lähenesin olukorrale väga teadlikult, valmistusin pikalt ette. Kogusin raha (mul oli salajane pangaarve ja ka sulas panin kõrvale ja hoidsin seda vanematekodus peidukohas), rääkisin tasapisi sõpradele ja perele, mis toimub. Ühel hetkel olin emotsionaalselt valmis suhtest välja astuma ja kui mees vihahoos mulle näkku sülitas, siis oligi kõik. Korraga oli kõik teistmoodi, ma ei nutnud, mul ei olnud hirmu, ütlesin lihtsalt, et nüüd on kõik ja ma lähen. Läksin ka.
Asjad lahenesid ootamatult hästi, mees oli mind teab millega ähvardanud, aga ei teinud midagi sellest teoks. Alles hiljem selge peaga mõeldes sain aru kui rumal ma olin, et üldse midagi uskusin. Mees kasutas meelitamise taktikat, rääkis ilusaid sõnu, saatis lilli ja seda ikka oma pool aastat järjest. Sedapuhku vaatasin seda teatrit lihtsalt kõrvalt, ei kukkunud enam emotsionaalselt samasse lõksu kuhu varem. See ka aitas, et olin suhte jooksul omale ühe suvalise meiliaadressi teinud ja hakkasin mingil hetkel pärast iga tüli sinna päevikuvormis sissekandeid tegema (saatsin iseendale kirju). Praegu kui oleme juba kaua-kaua lahus, login vahel sisse ja mõtlen õudusega, mis jubedaid asju ta mulle ütles, millega ähvardas ja kui kohutavalt ma ennast tundsin. Aju kustutab kõik sellised asjad aja jooksul, aga lugedes tuleb kohe uuesti meelde.
Pika jutu kokkuvõtteks tahtsin öelda, et kokku-lahku protsess on vägivaldses suhtes tavaline. Oluline on pead vee peal hoida ja mitte valvsust kaotada. Lihtsalt kindluse mõttes hoia alles kõik kirjalikud ähvardused, kui on kehavigastusi, siis lase need arsti juures dokumenteerida (mees ei pea sellest teadma) ja ükskõik kui hästi asjad parajasti on, kindlusta seljatagust – kogu raha, ole lähedastega oma olukorra suhtes avameelsem jne.
Kõige olulisem on see, et sa ühel hetkel sealt tulema saaksid. Kasvõi laste pärast.
Nii tahaks öelda, et saada need päevikud sellele tropile edasi, aga sellest ta vaevalt aru saab. Minu eks süüdistas mind selles, et ta minu peksmise eest vangi pandi, isegi kui istung läbitud ja otsus kirjeldusega paberil. Saatis veel aasta jooksul sõimukirju, et ma peaks ennast maha tapma jne.
Selline inimene, kelles on nii palju abitut raevu, ei saa kunagi õnnelikuks.
Käib mõlema osapoole kohta.