Teema: Tulin nüüd ära, aga ei suuda edasi

#3435846:

#3433891:

Kodu on seal, kus on ema!

Mis hüüdlause see nüüd on. Kas sinu kodu on sea, kus su ema?

Väikese lapse jaoks on!

Kuna ma olen ise samas olukorras olnud, saan sinust aru. Vägivaldsest suhtest välja astumine võibki pikemaks protsessiks kujuneda. Mina hakkasin aja jooksul üha selgemini meie suhtemustreid märkama, teil on praegu “mesinädalate” periood, mis suhte alguses vähemalt minu puhul tekitas lootust, et nüüd saigi kõik selgeks räägitud ja nüüd ongi hästi. Hiljem võtsin seda teadlikumalt, sain aru, et see ei jää kestma, tegin omale kalendermärkmikku kuupäeva kõrvale märke kui “plahvatus” toimus, kus mees mind väänas, mõnitas, ähvardas jne. Selle põhjal sain aru, hea periood ei kesta kunagi pikemalt kui kaks kuud (ja ka hea perioodi jooksul oli palju nö munakoortel kõndimist jne).

Mind aitas see, et lähenesin olukorrale väga teadlikult, valmistusin pikalt ette. Kogusin raha (mul oli salajane pangaarve ja ka sulas panin kõrvale ja hoidsin seda vanematekodus peidukohas), rääkisin tasapisi sõpradele ja perele, mis toimub. Ühel hetkel olin emotsionaalselt valmis suhtest välja astuma ja kui mees vihahoos mulle näkku sülitas, siis oligi kõik. Korraga oli kõik teistmoodi, ma ei nutnud, mul ei olnud hirmu, ütlesin lihtsalt, et nüüd on kõik ja ma lähen. Läksin ka.

Asjad lahenesid ootamatult hästi, mees oli mind teab millega ähvardanud, aga ei teinud midagi sellest teoks. Alles hiljem selge peaga mõeldes sain aru kui rumal ma olin, et üldse midagi uskusin. Mees kasutas meelitamise taktikat, rääkis ilusaid sõnu, saatis lilli ja seda ikka oma pool aastat järjest. Sedapuhku vaatasin seda teatrit lihtsalt kõrvalt, ei kukkunud enam emotsionaalselt samasse lõksu kuhu varem. See ka aitas, et olin suhte jooksul omale ühe suvalise meiliaadressi teinud ja hakkasin mingil hetkel pärast iga tüli sinna päevikuvormis sissekandeid tegema (saatsin iseendale kirju). Praegu kui oleme juba kaua-kaua lahus, login vahel sisse ja mõtlen õudusega, mis jubedaid asju ta mulle ütles, millega ähvardas ja kui kohutavalt ma ennast tundsin. Aju kustutab kõik sellised asjad aja jooksul, aga lugedes tuleb kohe uuesti meelde.

Pika jutu kokkuvõtteks tahtsin öelda, et kokku-lahku protsess on vägivaldses suhtes tavaline. Oluline on pead vee peal hoida ja mitte valvsust kaotada. Lihtsalt kindluse mõttes hoia alles kõik kirjalikud ähvardused, kui on kehavigastusi, siis lase need arsti juures dokumenteerida (mees ei pea sellest teadma) ja ükskõik kui hästi asjad parajasti on, kindlusta seljatagust – kogu raha, ole lähedastega oma olukorra suhtes avameelsem jne.

Kõige olulisem on see, et sa ühel hetkel sealt tulema saaksid. Kasvõi laste pärast.

#3436147:

Just see ongi oluline, aru saamaks kuidas vägivallaahel käivitub. Taolised juhtumid oleks hea terapeudi kaasabil lahti rääkida, muidu jäävad need teie vahel aina korduma. Iseenesest ei muutu midagi

See mees ei tule mitte kuhugi, ammugi mitte mingi peast soodade arsti juurde, sest temal on ju kõik korras, ainult naine on loll ja sõnakuulmatu ja ajab teda vihale, sa ju lugesid seda. Mees sai oma tahtmise, tema ei pidanud tegema mingeid järeleandmisi, ainult ilusaid sõnu rääkima ja lubadusi andma. Teemaalgataja, jäta see 1.mai kuupäev meelde, siis saad näha, kui kaua see ilus aeg kestab. Ma ei taha sulle paha, ei parasta ja kindlasti ei soovi, et mul oleks õigus, ja ehk järgmine kord oled juba tugevam ning saad sellest välja.
Mitu last on, 1 beebi? Tal veab, kui ta seda jama elus mäletama ei pea.

#3435693:

Ja sellises peremudelis üles kasvades sirguvad sul tütred, kes end ei austa ja lasevad end meestel kohelda nii nagu sina lased. Ja kasvavad pojad, kes käituvad naistega nii nagu su mees sinuga. Seda tahadki? See on ammu ära tõestatud, kuidas peremudel ja lapsepõlve keskkond paratamtult tuleb inimesega kaasa.

Ta on ju ise sellesama teadmise elav tõestus ja lüli ahelas. Vägivaldse isa ja peksukotist “armastava” ema laps, kes on ise kasvanud sellises peres ja kasvatab oma lapsi samasuguseks, kes pole näinudki normaalset elu, kui ta samamoodi jätkab.

#3436240:

See mees ei tule mitte kuhugi, ammugi mitte mingi peast soodade arsti juurde, sest temal on ju kõik korras, ainult naine on loll ja sõnakuulmatu ja ajab teda vihale, sa ju lugesid seda.

Mehe osalemine probleemi lahkamisel ei ole tingimata vajalik. Tuleks muidugi kasuks kui ta oleks nõus

#3436147:

Just see ongi oluline, aru saamaks kuidas vägivallaahel käivitub. Taolised juhtumid oleks hea terapeudi kaasabil lahti rääkida, muidu jäävad need teie vahel aina korduma. Iseenesest ei muutu midagi

Mujal maailmas on võetud seisukoht, et vägivallatsejaga perekondi paariteraapias ei nõustata. Ma ei tea, kuidas Eestis.

Vägivallaga on see asi, et ta on nagu uss, kes end sabast kipub toitma. Vägivallatseja on vägivaldne, sest ta ei oska muud moodi oma pingeid maandada, pihta saavad kõige lähemad ja need, keda ta ei karda või need, kes on temast sõltuvad või keda ta on endale allutanud.
Hakka üles tähendama naid seiku ja kordi, kui sa talle n.ö ette jääd, see annab mingi kindlustunde, et mitte sinu peas pole asjad valesti vaid vägivald toimub reaalselt.
Vägivald on väga keeruline teema. Aga tihti on nii, et vägivallatseja on seni vägivaldne, kuni ta saab olla, tema jaoks on see elus läbilöömise viis (vahel lapsepõlves kogetu põhjal omandatud, vahel elus õpitud, mõnel rängemal juhul tundub, et kaasasündinud).

Sa armastad teda ja sul on temaga lapsed ja sa lähed uuesti lahku ja lähed võib-olla veel tagasi ja võib-olla toimub see oma 20 korda. See ei ole kuidagi vale, see on sinu elamise viis.
Aga oluline on enda jaoks selgeks mõelda, milliselt sa oma elu elada tahad. Millisena sa tahaksid ennast tunda?Kes sa oled?
Vägivald ei ole norm. Paarisuhe ilma vägivallata on võimalik.
Otsi professionaalset abi.
Kaks raamatut: Miks ta seda teeb? Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed? ja
Aeg vabana lennata.
Naised, kes armastavad liiga palju ka.

#3436962:

#3436760:

Mujal maailmas on võetud seisukoht, et vägivallatsejaga perekondi paariteraapias ei nõustata. Ma ei tea, kuidas Eestis.

Kus selline muu maailm on? Ma lihtsalt ei usu seda. Aga olgu, kui näiteks paariteraapiat siin ei saagi, siis individuaalteraapiat saab kindlasti. Pole ju üldse kindel kas mees oleks teraapiasse nõus tulemagi

Minu teada oli see nii (ja on ka Eestis nii), et vägivallatsegaja perekondi ei püüta lepitada perelepituses. Paariteraapiat ilmselt võib üritada, kuid tõenäoliselt see on tulutu – see eeldab, et mõlemad osapooled oleksid piisavalt terved, mida ei vägivallatseja ega tema ohver kumbki ei ole. Enne paariteraapiat peaksid mõlemad osapooled individuaalses teraapias nii palju endaga töötama, et paariteraapia ka päriselt mõttekaks muutuks.

Võtsid temalt lubaduse? Vägivallatseja kindlasti peab oma lubadust!

Su lapsest on nii nii kahju! 🙁

#3439979:

#3437180:

Ma mõistan, mida öelda proovite. Te kõik! Ja ma olen siiralt tänulik igale ühele teile, kes te olete võtnud selle hetke, et mulle kirjutada.

Jah, ma võtsin ohvrirolli, jah, ma tean, et see ei ole õige ja ma ei ole abitu ohver. Kindlasti ei armasta ma enam pimesi ja ei soovi oma lapsi kannatamas näha. Sellepärast ma ju üldse lahkusingi! Ma tahan oma lapsi kaitsta. Mu sees käivad lihtsalt tohutud võitlused, et aru saada, mis on laste jaoks parim. Ilmselgelt vägivalda näha ja kuulda nad ei tohiks, seda ei lubagi. Mees muidugi lubas, et enam

mulle kätt külge ei pane, selle lubaduse talt võtsin enne koju tulekut.

Midaiganes.

Jäägu sulle su illusioon.

Jäta meelde, et kinnitasid oma otsuse 5.mail 2020. Tule siia teemasse tagasi, kui uuesti klohmida saad, et uuesti lugeda, mida sulle on soovitanud. Pakun, et teema muutub jälle aktiivseks hiljemalt jaanipäevaks.

ma pakun, et isegi varem, sest juba esimene kõige pisem vale sõna naise poolt paneb mehe plahvatama ja igasugused lubadused unustama, mis selleks antud said, et naine ainult koju tuleks.
sellised mehed ei andesta, et naine nendega niimoodi käituda julges.
lastest on tõesti kahju, nemad kannatavad kõige rohkem, kui sellist asja pealt näevad ja kuulevad.
seda, et mul teemaalgatajast kahju pole, ütlesin juba varem, kui aru sain, et ta nagunii ta koju tagasi läheb.

#3436147:

#3435484:

Ma ei teagi, miks see oluline on, aga võin selgitada. Ei,ta ei hüppa lambist tuppa ega kuku karjuma/käsi väänama. Tavaliselt on see siis, kui ma olen tema peale solvunud ja tema siis ei suuda vabandada või olukorda muud moodi lahendada. Tema jaoks ma ei käitu siis tema soovikohaselt, vaid ärritan jtesa teadlikult(mida ma ei tee, ma olen lihtsalt solvunud).

Just see ongi oluline, aru saamaks kuidas vägivallaahel käivitub. Taolised juhtumid oleks hea terapeudi kaasabil lahti rääkida, muidu jäävad need teie vahel aina korduma. Iseenesest ei muutu midagi

Vägivalla ahel käivitub? Ma ei või. Vägivalla ahel võib käivituda, näiteks peol kus koos juuakse, minnakse tülli ja keegi saab kelleltki peksa. See on ahel, tüli algas kusagilt. Aga kodune vägivald pole ahelast tingitud. See on pikaajaline ja pidev. Lihtsalt inimene on vägivaldne ja selle käivitamiseks ei pea midagi tegema, kuidagi olema. Ohvri süüdistamine ei aita, sest vägivaldur on ja jääb vägivalduriks.

Noh.

Seekord jäi julgusest puudu.

Mees sul ei muutu. Ma olen sama tee läbi teinud, küll oluliselt nooremana kui sina ja ilma lasteta. Samas tunnen, et lapsed oleks mind kiiremini sellest halvast suhtest minema ajanud.

Ma läksin ka tagasi oma tuttavate hämminguks.

Alguses isegi aasta oli hea.

Siis tuli KÕIK laviinina tagasi ja ma maksin. Iga. Tema. Vabanduse. Ja. Lubaduse. Eest.

Mina olin süüdi, et tema pidi mid tagasi paluma ja andma lubadusi. Mina olin see halb, kes ära läks ja tema naerualuseks tegin.

Ja ma sain jälle peksa. Armutult. Öösel, unepealt näkku. Keegi enam ei aidanud ka.

Lõpuks läksin ikkagi ära, sest ta läks juba väga süüdimatuks – peks, varjamatu joomine, ringimagamine, lollide loosungite karjumine. Kogu tema olek oli justkui mulle kätte maksta, mind muserdada.

See võib olla sinu tulevik.

Valmustu selleks. Vähemalt seekord kogu raha, hangi tugivõrgustikku ja jumala eest – hoia pea külmana.

mazzeerib!

#3447906:

Ma iga kord kui mees on eriti armastusväärne- hoiab lapsi kui palun, teeb maitsva õhtusöögi, masseerib mind, aitab millegi tegemisel vms, siis mõtlen, et kuidas ta saab siis seesmiselt selline “paha”olla, et tõesti teeb vihahoos haiget või paha tujuga käratab rõvedalt, et see peab nagu mingi arusaamatus ikkagi olema. Mõistad, mida ma küsin? Kas siis tõesti saab mees vahepeal olla nagu nii ehtne ja hea ja hooliv, kes toetab mind kui mulle keegi liiga teeb ja kaitseb mind, kuid ise saab mulle veel rohkem liiga teha?

Ma ei saa aru miks sa üldse oma pead enam selliste küsimustega vaevad? Kas see teeb sulle tulevikus peksa saamise kuidagi kergemaks või paremini mõistetavamaks? Sest varem või hiljem sa selle saad, see on paraku 100% kindel.

#3435337:

Ma olen kodus tagasi.

(termaalgataja olen)

Tean, et valmistan teile sellega pettumust ja te ei tunne mulle enam kaasa. Tean, et olen nüüd osa statistikast. Tean, et kui ma oleksin enda sõbranna, kellele ma oleksin sellises situatsioonis nõu andnud, ma oleksin ikka väga pettunud ja võib-olla keeraksin selja. Kes tahab, võib mulle selja keerata. Pole hullu.

Aga see onnii mulle endale kui võib-olla teistele samas olukorras olijale

või nõuandjale õpetuseks, et see ei ole nii lihtne. Käisin paari korterit vaatamas, olin valmis lahkuma. Aga hirm hakkas. Pöördusin isegi oma vanemate poole, et otsin kortereid, et lõplikult lahkuda, mu juttu sõna otseses mõttes ignoreeriti nende poolt. Olin helistamas ohvriabisse peale abikaasa pikka kõnet mulle, sest ma tundsin, et ta teeb mulle ajupesu ja keegi peab aitama mul seda mõista! Aga ma ei teinud seda kõnet, ma ei suutnud, tundsin, et hakkan murduma, sest tegelikult ta ei teinudki midagi “nii hullu” ja varasemad episoodid olid juba ammused. Ta ei peksnud mind, ta ainult karjus, raputas ja väänas mu käsi ja hirmutas.

Naise kodust lahkumine on tabu teema, keegi ei küsinud minult, et miks, miks ometi sa otsid nii järsku endale ja lastele korterit? Palun küsige, miks? Ja kui teile vastatakse, et vahet pole vms, palun, küsige veel, sellest ei taha ju naine ise ka rääkida,aga rohkem tuleks olemas olla teistele hädas. Sest mina ei olnud veel piisavalt tugev, et üksi hakkama saada. Kui keegi- üks ainus mu lähedastest oleks võtnud selle hetke, et uurida ja aidata mind kaasa sel minekul, ma oleks läinud. Aga kuna ainus, kes jõuliselt end peale pressis oli mu abikaasa, kes lastega kohtumise nimel meid üles otsis ja lilledega vabandas ja lapsi nunnutas ja koju käskis tulla. Ma ei olnud üksinda nii tugev, et talle suudaksin näkku öelda, et ma ei tule. Jah, ma proovisin, kuid ta naeris selle mõtte välja, sest lapsed vajavad kodu ja mina takistan neil kodus olemast.

Ma lasin tal meid koju viia. Meil on praegu kõik “hästi”. Näitemäng. Kelle poolt ja kelle jaoks? Ma ei tea. Tema sõnul meil on kõik hästi ja oli enne ka.

Jah, ma olin nõrk! Jah, ma otsin süüdlasi, sest ma olen veel nõrk, et ise suuta! Ja ma olen ikka väga nõrk, et professionaalidelt abi paluda.

Praegu ma arvan, et mul polegi vaja professionaalidelt abi, tema sõnul me võime iga kell lahku minna rahumeelselt, kui selleks peaks tõesti vajadust olema.

Ma olen täielikus segaduses.

Ilmselgelt hetkel on meil kodus rahuneelne, mina ei tõstata probleeme, tema on lihtsalt rahulik. Kõik teemad, mis on problemaatilised, kaasa arvatud mu lahkumine on summutatud.

Ma enam ei tea, mida teha ja kuidas käituda. Ootan, et kriis saaks läbi, mees tööle ja mina saaksin mõelda.

Lõpeta see krdi odavate ilukirjanduslike sõnavõttude treimine, oksele ajab.
Esialgu on jutt, et enam ei suuda ja vägivald ja mis kõik veel. Lõpuks postitad pika hala, kuidas tagasi oled ja et lilleke on nii segaduses, segaduses.
Naeruväärne.
Vastu seina surumine ongi muide sama mis peksmine, eee, sinu jaoks mitte?
Tüüpiline sõltuvussuhe ja jäta see blogijate-stiilis sygavamõtteliste lausete treimine. Tõde on see, et sa oled lihtsalt nõrk oma mugavustsoonis passiv naine, kes iga teema lõpuks muutub raimond kaugveriks.
Inimesed loevad siis juba kaugveri raamatuid, kui süldilaadset pisarakiskujat lugeda tahavad.
Ja sina usu edasi, et tegid lastele heateo ja mees toob peale peksu lilli ja korteri otsimine vajab imemehe jõudu ja aina imesta, mida sa kõik tunned.
Huumor.
Kuidas sa ise aru ei saa, et sa pole kangelane, vaid s..ahäda?:)

#3435484:

Ma ei teagi, miks see oluline on, aga võin selgitada. Ei,ta ei hüppa lambist tuppa ega kuku karjuma/käsi väänama. Tavaliselt on see siis, kui ma olen tema peale solvunud ja tema siis ei suuda vabandada või olukorda muud moodi lahendada. Tema jaoks ma ei käitu siis tema soovikohaselt, vaid ärritan jtesa teadlikult(mida ma ei tee, ma olen lihtsalt solvunud).

Aga jah, ega ma tegelikult ei teagi, kas ma nii väga otsin draamat selle ära minemisega või mitte. Tegelikult pigem rahu hinge ja igapäeva ellu. Emotsionaalne karussell on see elu.

Ei, heas suhtes elu ei ole emotsionaalne karussell. Lihtsalt sinu elu on.

#3440597:

Selgeltnägijad ja ennustajad siin! Laske teisel elada nii nagu ta paremaks peab

Aga siis ärgu halagu siin ja nutgu, et mees peksab:) All chill sel juhul.