Teema: Tulin nüüd ära, aga ei suuda edasi

Minul ema ka lahkus lastega kodust, päevaks-paariks, et siis jälle isa palumise peale tagasi minna. Nädal-paar saime ilusat rahulikku elu elada ja algas taas kõik otsast-joomine, füüsiline ja vaimne vägivald. Tänu ema valikutel kaotasin oma lapsepõlve. Emaga mul nüüd, 30-aastadena, suhted puuduvad, kuna mul on väga raske teda mõista. Eriti nüüd, kui mul omal lapsed.

Kanna nüüd hoolt, et ta enam “tobeda juhuse tõttu” su uutele plaanidele ja ettevalmistustele jälile ei saaks. Sest seda tead ju isegi, et pead neid uuesti tegema hakkama. Õnneks seekord on see lihtsam, sest tead juba palju paremini, mida kõike on vaja.

Üksainuke väga tõsine soovitus sulle: ära mitte kunagi iitsatagi talle, et kavatsed minna, ja eriti mitte seda, et sa nüüd ja praegu tõesti lähed. Vägivaldsete suhete puhul esineb nähtus nimega lahkumisärevus, seda just vägivallatseja poolt, mille vallandab reaalse lahkumise moment ja mille käigus ka varem suhteliselt vähe füüsiliselt vägivaldne olnud inimene võib lahkuja tappa. Ära riski iial sellega, sest sinu lastel on ema vaja. Lahkumine tehakse vaikselt ja siis, kui vägivallatseja on kodust ära, mitte mingite dramaatiliste lausete saatel omavahel olles. Kindlasti võta endale ka juurde tunnistajaid-aitajaid, et kui ta sinu lahkumise ajal peaks kohale ilmuma (selle peale on neil hea nina) siis ei saaks ta sulle midagi teha. Palun võta seda hoiatust tõsiselt, väga palju naisi on niimoodi oma elu kaotanud.

Kurb lugu.
Inimene iseendaga tööd ei tee, siis ei juhtu pööret tema elus.
Jätkub vägivald.

A sa kirikusse oled plaaninud minna ? Keegi andis hea idee, kasuta siis seda.

Eee… Mida see aitab?

#3522833:

#3522413:

Kanna nüüd hoolt, et ta enam “tobeda juhuse tõttu” su uutele plaanidele ja ettevalmistustele jälile ei saaks. Sest seda tead ju isegi, et pead neid uuesti tegema hakkama. Õnneks seekord on see lihtsam, sest tead juba palju paremini, mida kõike on vaja.

Üksainuke väga tõsine soovitus sulle: ära mitte kunagi iitsatagi talle, et kavatsed minna, ja eriti mitte seda, et sa nüüd ja praegu tõesti lähed. Vägivaldsete suhete puhul esineb nähtus nimega lahkumisärevus, seda just vägivallatseja poolt, mille vallandab reaalse lahkumise moment ja mille käigus ka varem suhteliselt vähe füüsiliselt vägivaldne olnud inimene võib lahkuja tappa. Ära riski iial sellega, sest sinu lastel on ema vaja. Lahkumine tehakse vaikselt ja siis, kui vägivallatseja on kodust ära, mitte mingite dramaatiliste lausete saatel omavahel olles. Kindlasti võta endale ka juurde tunnistajaid-aitajaid, et kui ta sinu lahkumise ajal peaks kohale ilmuma (selle peale on neil hea nina) siis ei saaks ta sulle midagi teha. Palun võta seda hoiatust tõsiselt, väga palju naisi on niimoodi oma elu kaotanud.

Ma kartsingi seda varem. Mitte nii hirmsana nagu Sina kirjeldasid, aga inetut minekut ja planeerisingi vaikset minekut.

Aga ma mõtlesin, et kui mulle nii tehtaks, mida mina siis tunneksin. Tulen koju ja maja on tühi, pole naist ega lapsi. See ju tapab inimese emotsionaalselt.

Aga tõsi, enam ma ei saa asju planeerida. Ma pean ainult tegutsema, sest eelmine kogemus näitas mulle juba, kuidas see võib untsu minna ning kuidas ma võin tagasi ringi sattuda.

Aitäh nõuande eest!

Selleks ongi olemas naiste varjupaigad, turvakodud, et sa tagasi ei satuks vaid saaksid endale ja lastele jalad alla.

#3523032:

Vägivaldsest suhtest lahkumine ongi tihtipeale pikem protsess, sest vägivallatseja lohistab sind mööda ameerika mägesid – ükspäev on paradiis ja teine päev põrgu. Kui iga päev oleks põrgu, oleks palju lihtsam ära minna. Mind aitas omal ajal palju Lundy Bancrofti raamat “Miks ta seda teeb”, mul on sellest mitu lehekülge tähtsamaid punkte välja kirjutatud vägivaldse suhte kohta, nii et kui keegi tahab, võin saata. pop.corn@mail.ee

Kas sa siia ei tahaks neid kopida? Ilmselt loeks paljud huviga.

#3523106:

#3523032:

Vägivaldsest suhtest lahkumine ongi tihtipeale pikem protsess, sest vägivallatseja lohistab sind mööda ameerika mägesid – ükspäev on paradiis ja teine päev põrgu. Kui iga päev oleks põrgu, oleks palju lihtsam ära minna. Mind aitas omal ajal palju Lundy Bancrofti raamat “Miks ta seda teeb”, mul on sellest mitu lehekülge tähtsamaid punkte välja kirjutatud vägivaldse suhte kohta, nii et kui keegi tahab, võin saata. pop.corn@mail.ee

Kas sa siia ei tahaks neid kopida? Ilmselt loeks paljud huviga.

Ma võin proovida. Perekool ei lase pikemat teksti postitada, nii et seda peab mitmes osas tegema.

(panen mõned huvitavamad kohad, päris kõike ei hakka kopeerima)

See raamat on raamatukogudes saadaval ja iga lehekülg sellest on puhas kuld, kindlasti soovitan lugeda ka neil, kes ise vägivaldses suhtes olnud pole, aitab silmi avada selles osas, et “miks sa siis ära ei tule kui ta nii halb on?”

Kui minu programmiga liitub mõni uus mees, siis ütleb ta sageli: „Ma olen siin sellepärast, et ma kaotan vahel enda üle kontrolli. Mul on vaja õppida end paremini kontrollima“. Selle peale korrigeerin ma teda alati: „Sinu probleem ei ole mitte selles, et sa kaotad enda üle kontrolli, vaid selles, et sa püüad saavutada kontrolli oma partneri üle. Selleks, et muutuda, ei ole sul vaja saavutada kontrolli enda üle, vaid loobuda partnerit kontrollimast“. Suur osa mehe vägivald-susest avaldub karistuste vormis, mis suunatakse teie vastu kättemaksuna selle eest, et te püüd-site mehe kontrollivale käitumisele vastu hakata.

–

Vägivaldne mees tahabki olla müsteerium. Selleks, et pääseda vasutusest oma käitumise eest ja vältida oma probleemile otsa vaatamist, peab ta veenma kõiki enda ümbruses viibijaid – ja ka iseennast – et tema käitumises pole mingit loogikat. Tal on vaja, et tema partner keskenduks kõigele muule, välja arvatud tema käitumise tõelistele põhjustele. Üks viise, kuidas vägivallatseja hoidub iseendaga vastandumast, on veenda teid selles, et teie olete tema käitumise põhjus või vähemalt lasub teil osa süüst.

–

Kui mõni mu klient väidab, et ta muutus vägivaldseks seetõttu, et kaotas täielikult enda üle kontrolli, siis küsin ma temalt, miks ta ei teinud midagi veel hullemat? Klient suudab alati öelda mingi põhjuse. Kui meest on tabanud ükskõik kas verbaalselt või füüsiliselt avalduv vägivalla-sööst, säilitab ta teadlikkuse terve rea küsimuste üle: „Kas ma teen midagi sellist, millest teised inimesed võivad teada saada, nii et see näitaks mind halvas valguses? Kas ma teen midagi sellist, mis ajab mind seadusega pahuksisse? Kas ma võin ise viga saada? Kas ma teen midagi sellist, mida ma ise pean liialt julmaks, jämedaks või vägivaldseks?“ Isegi füüsiliselt vägivaldsel mehel on olemas enesekontroll. Näiteks sel hetkel, kui politseiauto peatub maja ees, rahuneb ta tavaliselt otsekohe maha ja kui politseinikud ruumi astuvad, räägib ta nendega juba sõbralikul ja mõistval toonil.

–

Vägivaldsel mehel ei jää puudu oskusest lahendada konflikte mittevägivaldselt; tal jääb puudu tahtmisest seda teha.

–

Vägivallatsejad tulevad sageli lagedale absurdse väitega, nagu oleks neid selleks ajendanud südamepõhjast tulevad armastavad tunded. Mis aga võiks veel selgemalt tõestada, et mees oma partnerit ei armastanud? Kui mõni ema tapaks ära oma lapse, kas me aktsepteeriksime väidet, et ta tegi seda olles sedavõrd haaratud ülevoolavast hoolimisest? Mitte hetkekski. Tõeline armastus tähendab teise inimese respekteerimist inimolendina, talle parima rahtmist ning tema enesehinnangu ja sõltumatuse toetamist.

– naisel on raske loobuda iseenda unistusest, sest ta uskus ju, et on leidnud imelise mehe.
– naine juurdleb tahes-tahtmata selle kallal, kas ta on äkki ise midagi valesti teinud või on ta mingi tõsine isiklik puudus, mis pani nende paradiisiaia maa peale kukkuma, seega üritab ta leida probleemile lahendust iseenda sees.

Just need on tavaliselt kõige suuremad põhjused, miks naine vägivaldsesse suhtesse jääb. See suur usk ja arusaam, et mees on ju “muidu hea mees”. Ja need ilusamad perioodid kinnitavad justkui seda uskumust.
Lisaks vägivalduri poolt pidev sisendamine, et naine on ise süüdi endale osaks saanud kohtlemises. Lõpuks naine kahtlebki, et kujutab mehe vägivaldsust ette ja on ise kõik oma olemuse ja käitumisega tinginud, ise süüdi.

Ja TA igast postitusest on näha, et just need väljatoodud põhjused on need, miks ta ikka seda mustrit jätkab.
Tuleb see koera saba nüüd ja lõplikult maha raiuda. Aitab jupitamisest. Sul ei õnnestu enam seda saba tagasi kasvatada.

Nagu siin kõik kasutajad juba selgeks on üritanud teha ning sa ka ise tugevalt kahtled, siis:

* EI, su mees ilmselt tegelikult ei ole ikkagi hea ja imeline mees
* EI, sa pole ise süüdi tema käitumises, vihapursetes ja vägivallas

*JAA, sa pead aktsepteerima ja nägema oma meest täpselt sellisena nagu ta on. Täpselt sellisena nagu ta end näitab, selline ta ka on. Sinu kujutlused ja fantaasiad ei loe. Tähtis on tegelikkus
*JAA, iga inimene, sh su mees vastutab ainult ise oma käitumise, sõnade ja reaktsioonide eest. Sina ei ole süüdi, kui need lähevad tal üle võlli ja ületavad üldtuntud normipiire!

ÄRA NÜÜD ENAM TAGASI MINE!
Meest ära jutule üldse võta, v.a rangelt jutt, mis on seotud ainult lastega.
Suhtle temaga ainult sõnumite, meili teel, konkreetselt, lühidalt ja ainult asjalikel, lastega seotud teemadel. Kõik teie suhtega seonduv jäägu ära.
Elu läheb edasi! Keskendu ainult oma lastele, seda enam et sul on alles väga väike laps. Sinu lapsed ei taha kasvada üles mürgises ja vägivaldses õhkkonnas. Sul on piisavalt väike laps, kes vajab 100% tähelepanu. Pööra see talle ja mees viska peast välja.

Omast kogemusest soovitan pöörduda naiste tugikeskuse poole. Neilt saab nõu, psühholoogilist abi, vajadusel juristi abi, aitavad lahutuse jms. Keegi ei mõista sind seal hukka.
Kahju, et siin ei saa otse kirjutada sinule ????

#3448860:

#3440597:

Selgeltnägijad ja ennustajad siin! Laske teisel elada nii nagu ta paremaks peab

Aga siis ärgu halagu siin ja nutgu, et mees peksab:) All chill sel juhul.

Nutgu?

#3538323:

Helistasin paar korda siin palju soovitatud naiste tugikeskuse numbril, aga ma ei saanud sealt küll mingit tuge või asjalikku nõu. Keegi ei tahtnud mu lugu kuulata ega mulle toeks olla.

Huvitav värk? Ma arvasin nendest vastupidi.

#3686888:

Mis on murekoht, et ma ei lahku uuesti? Nüüd on küll häbi lähedaste ees.

#3686888:

Aga kellele ma enam kurdan? Naljanumber olen

See on nüüd küll väga äraspidi mõtlemine. “Häbi” ja “naljanumber” võiks äärmisel juhul öelda, kui sa jääksidki oma olukorda sitsima. Aga kui sa nüüd ennast jälle kord kokku võtad ja uuesti lahkud, siis vastupidi, tõstab see kõigi lugupidamist sinu vastu: näed, tal oli raske, tegi vigu, kukkus ja tõusis, aga lõpuks õppis oma eelnevast kogemusest ja tegi asja ikkagi ära! Tubli!

Oled justnimelt väga tubli kui uuesti lähed. Niisugused mõtted, nagu sa praegu räägid, on pigem mingisugune tagurpidine eneseveenmine, miks sa ikkagi sellesse suhtesse jääma peaksid. Aja ennast püsti ja mine leia jälle see helge aeg üles, see on ikka seal olemas ja ootab sind koos lastega.

Varjupaigaga võiksid ikkagi ühendust võtta, paluda neilt moraalset abi uuesti minekuks. Kas sa tõesti arvad et sa oled esimene, kes talumatusse suhtesse on korra või korduvaltki tagasi läinud? Aga ikkagi pead uuesti minema, täpselt nagu ennegi, kuid seekord targemana, et enam tagasi ei läheks.

Mine ikka. Otsi ainult abi, kuidas pärast mitte tagasi minna. Aga kui sa praegu ei lähe, siis ei saagi ju midagi sinu elus paremaks muutuda.

ma ju ütlesin Sulle, et nii läheb. miks inimesed ometi ei kuula 🙁

<p style=”text-align: left;”>Kuule, vastupidi, varjupaikades nad ainult selliseid olukordi näevadki, kus tullakse ja minnakse mitu korda tagasi. Vägivaldsest suhtest välja saamine käibki nii. Keegi ei pea sind naljanumbriks.</p>
Ma ei tea, kas siin keegi juba kirjutas sulle seda, aga muideks, vägivaldurid on oma ohvritest sõltuvuses. Neil peab olema keegi, keda terroriseerida ja suurim hirm on, et äkki ohver laseb jalga ja polegi enam kedagi oma kontrolli all hoida. Sellepärast ei tasu järgmine kord uskuda, et mees teeb midagi, et muutuda. Tegelikult teeb ta lihtsalt tsirkust, et sind tagasi meelitada, sest tal on vaja sama moodi edasi elada nagu varem. Nägid selle nüüd ära, järgmisel korral juba tead.