Teema: Tulin nüüd ära, aga ei suuda edasi

*

Sellises olukorras ei saa enda ja kogu elu- ja olukorra paranemist mõõta päevade ja kuudega. Jah, praegu, täna, on häbi, jah, on keeruline – aga vastu saad Sa rahulikud aastad. Sa ei saa neid kohe, ei täna, paari kuuga ega ilmselt ka mitte aastaga.

Olen ise olnud see lahkunud ja tagasiläinud naine. Jah, loomulikult muutusin ma mõne inimese silmis naeruväärseks, isekaeiteamistahabnaiseks. Oli neid, kes tunnustasid. Pere jääb! Ma läksin uuesti ära kolme aasta pärast. Sellest, et tagasitulek oli viga, sain ma aru kümne päeva möödudes.

Kõik see kõlab kohutavalt dramaatiliselt. Tegelikult on vaja kainet mõistust, kalkuleerimist, matemaatikat, külma närvi. Jah, tahaks nutta, kurta, põgeneda. Pole mõtet unistada – aidata ennast ja oma lapsi saad  kõige õigemini Sina ja ainult Sina.

Mina olen jõudud nüüd – pärast viit aastat teistkordset lahkumist faasi, kus jah, on võimalik oma kolme lapse isaga suhelda nagu inimene inimesega, tema vägivaldsuse ja vihapursetega tegelevad nüüd teised, meil ei ole enam ohvri ja vägivallatseja rolli, distants ja  reglementatsioon on paljutki muutnud. Mis ma tahan öelda – lastele pead sa muidugi olema suuteline tagama moraalse ja füüsilise heaolu – laste rõõm aitab ka Sind ennast. Olles ahistavas kooselus muutub paraku laste rõõm kuidagi teisejärguliseks. Aga Sa näed õige pea, kuidas laste rõõm aitab Sind ennast.

Ilmselt sai pikk ja imelik jutt – lihtsalt see “tagasimineku” teema puudutas mind.

Ja kuigi uue mehe leidmine pole antud olukorras prioriteet, mkm, siis usu, peale paari-kolme aastat, kuigi see tundub üüüüüüüratu aeg, on täiesti võiumalik olla koos inimesega, kes armastab, väärtustab, hindab, hoiab, austab. Lihtsalt on vaja AEGA. Ja SINU TAHET.

Keskmiselt üritatakse vägivaldsest suhtest 6 korda lahkuda enne lõplikku lahkumist. Olgu see siis jalad ees või omal jalal. Sinu otsus tagasi minna oli igati ootuspärane, kuid ära arva, et sa seepärast pead elu lõpuni tema juurde jääma.

#3686888:

Noh, praegu loen ja meenutan. Küll oli helge aeg kui lastega omaette elasime. Kauaks seda ei olnud, varsti meelitati mind tagasi koju- ta oli kõik teinud, et muutuda. Ilus mull kestis täpselt senikaua, kuni olin tagasi kolinud. Siis oli ainult pahameel minu vastu, et olin lahkunud. Kätt ka küll ei tõstnud mu vastu. Ja varsti oli ka lubadused unustatud.

Mis on murekoht, et ma ei lahku uuesti? Nüüd on küll häbi lähedaste ees. Ja laste solgutamise tõttu olen mina juba ammu paha, emotsionaalselt olen täielik vare juba. Kogun jõudu. Ei ole nagu põhjust enam varjupaigaga ka ühendust võtta, sest ta ju ei tee mulle liiga, see on nii varjatult manipuleeriv, et mina olen ise selle kõik nagu välja mõelnud ja teda valesti mõistnud.

Ei ole ta ideaalne mees 🙁 Aga kellele ma enam kurdan? Naljanumber olen

Oledki vare. Sa ei saagi olla praegu midagi muud, kui vare. Varjupaigad-psühholoogid-nõuandjad asetavad vaikimisi su õlgadele tegelikult tohutu koorma eeldades, et sa pead suutma lahkuda. Sa pead suutma, sa pead olema nii stabiilne, tugev ja “korras”, et lahkuda. Ja siis sul ongi häbi, et sa oled vare. Depressioonis, omadega läbi. Ei suuda vastata abistajate ootustele. Just see tunne võtab viimase jõu ja soovi abi otsida ning surub maadligi.   😄😐 (kogemata vajutasin emotikonidele ega saa neid kustutada).

Sul on õigus mitte suuta. Sul on õigus olla vare. Hoia eemale abistajatest (ka spetsialistidest), kes sulle seda piinlikkustunnet salamisi süstivad. Nii leiad oma jõu.

Oh, milline saaga, uskumatu! Kuna kõigest on juba räägitud ja kõik läbi hekseldatud, siis mul tekkis selline mõte. Teemaalgataja – kui sul oleks oma isiklik kodu (kinnisvara), kas siis oleks lahkumine vägivaldurist lihtsam?
Saan aru emotsionaalsest sidemes, kuigi vägivald peaks sellegi lõpuks läbi lõikama… Aga tundub, et tihti on ka majanduslikud teemad.
S.t. tundub, et mõni mees sellise naise just vägivallatsemiseks valibki,kel oma kodu pole, kuhugi minna pole jne.

Aksepteeri, et oledki naljanumber. Keera isegi vinti peale, et oled täiega läbikukkunud naine oma pere ja suguvõsa silmis. Tunneta seda 100%, koge ja aksepteeri. Keegi ei taha ega vaja sind sellisena. Siit edasi hakkab juhtuma see, et taipad, et sul pole ju enam midagi rohkemat kaotada. See on vabanemise hetk ja kõik hakkab ülesmäge minema. Võtad oma asjad ja proovid uuesti. Nüüd kindlamalt. Aksepteerid ka võimalusega, et taas ei õnnestu. See võtab ka osa pinget maha ja tõstab oluliselt õnnestumise tõenäosust.

#3688446:

Aksepteeri, et oledki naljanumber. Keera isegi vinti peale, et oled täiega läbikukkunud naine oma pere ja suguvõsa silmis. Tunneta seda 100%, koge ja aksepteeri. Keegi ei taha ega vaja sind sellisena. Siit edasi hakkab juhtuma see, et taipad, et sul pole ju enam midagi rohkemat kaotada. See on vabanemise hetk ja kõik hakkab ülesmäge minema. Võtad oma asjad ja proovid uuesti. Nüüd kindlamalt. Aksepteerid ka võimalusega, et taas ei õnnestu. See võtab ka osa pinget maha ja tõstab oluliselt õnnestumise tõenäosust.

See sõna on aktsepteerima. Et siis on sul ka Perekoolist mingit kasu või nii.

#3688621:

#3688446:

Aksepteeri, et oledki naljanumber. Keera isegi vinti peale, et oled täiega läbikukkunud naine oma pere ja suguvõsa silmis. Tunneta seda 100%, koge ja aksepteeri. Keegi ei taha ega vaja sind sellisena. Siit edasi hakkab juhtuma see, et taipad, et sul pole ju enam midagi rohkemat kaotada. See on vabanemise hetk ja kõik hakkab ülesmäge minema. Võtad oma asjad ja proovid uuesti. Nüüd kindlamalt. Aksepteerid ka võimalusega, et taas ei õnnestu. See võtab ka osa pinget maha ja tõstab oluliselt õnnestumise tõenäosust.

See sõna on aktsepteerima. Et siis on sul ka Perekoolist mingit kasu või nii.

Tõepoolest, ongi valesti. Aitäh!

#3728319:

#3688675:

Mul hetkel ei ole võimalik süveneda teemasse ja pikalt kommenteerida kuid…. mingil määral samastun. Sõltuvussuhe manipulaatoriga, üle 10 a, meil on lapsed, olen temast vahepeal lahus olnud 3,5a ja sel ajal me ei suhelnud 3a mitte sõnakestki ja ikka ma langesin uuesti tema võrkku, miks ometi…. ja nüüd oleme kokku lahku, ta joob on õel jne… on ka paremaid päevi, mis vist aitavadki edasi ja mina sain psühhiaatrilt rohud, mis mind toetavad, kuidagi kergem on olla… aga et inimene on mu sinna ajanud et olen ad peal, siis see on jama….

Mina olen see naine kes selle kommentaari kirjutas. Suutsin selle suhte lõpetada ning nüüd siis annan kõik, et tugev olla. Oma laste nimel pean suutma….

Tubli oled pea vastu. öeldakse et tuleb teine võimalus anda , sa andsid ta ei kasutanud seda. Nüüd peapüsti ja edasi ilma temata. Võtan sõna kuna omal sama olukord peaaegu…

Abielu 5 aastat norm elu ja siis jäin rasedaks, hakkas terrorisseerimine ja joomine . Läksin ka väikse lapsega ära ja üritasin uut elu alustada. Nu kuna enesehinnang oli madal siis kaugele ei jõudnud. Paari aasta pärast andsin alla ja läksin abikaasa juurde tagasi kuna ta oli muutunud , ei joonud ja käis korralikult tööl. Selline elu kestis 5 aastat ja siis oli kõik. Inimene tagasi pudelis ja olemuselt vastik. Kuna mul pole kuskile minna siis elab ta nii öelda minu raha eest, ise käib poes suitsu ja joogi järgi- mina aga oma raha eest söögi järgi. Ostmata ei saa jätta sest laps tahab ju süüa. Aga otsin ka pääsu siit. Usun et tuleb ka võimalus, usun et karma teeb tagasi kõik!

Lugesin TA kirja ja tundsin taas, kui lapsekingades Eestis vägivalla all kannatavate naiste ja laste aitamine ikka tegelikult on.

Mul endal on super abikaasa, kelle juurest pole tulnud mõttessegi jalga lasta, kuid elasin kõrvalt kaasa sõbrannale, kel polnud mehega vedanud. Ja nägin kõrvalt ka riikliku naiste nn aitamise süsteemi suuri vigu.

Väliselt näeb kõik ülisuurepärane välja – ehitatakse üha uusi naiste varjupaiku, kuhu võetakse tööle õppinud spetsialiste jm personali, psühholoogid on valmis nende naistega jutustama jne-jne-jne. Lugedes ajalehtedest seda kiidulaulu vinge riikliku abi teemadel, ei suuda kõrvalseisja kuidagi aru saada, mis hea pärast jooksevad enamik (!) naisi lõpuks ikkagi tagasi oma koju – sinna, kus neid pekstakse ja alandatakse.

Panen siia ühe artikli. Ärge laske end segada artikli üliemotsionaalsest stiilist, arvestage, et tolle kirjutise autor on ise selle kõik omal nahal läbi elanud, ja oma sõbranna lugu kõrvalt näinuna julgen kinnitada, et paraku nii ongi, nagu siin kirjutatakse: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/avalik-kiri-eesti-politseile-emadepaeva-ja-lastekaitsepaeva-jareltuules/

Seal kirjutatakse nii: “Ainuüksi ühe varjupaiga abil on kodudest saadud välja kangutada 384 ema koos lastega. Super saavutus tõesti, saatan ise teeb kükitantsu nii tubli tulemuse peale. Kistakse need rasedad ja verd tilkuvad ja imetavad ja mitme lapsega emad kuhugi koiku servale, et kõikide elu oleks põrguks muudetud, laste igapäevane elu häiritud, tekitatud tohutult uusi pingekoldeid ja argiprobleeme, aga mitte midagi lahendatud.”

Tolle artikli põhipoint on see: “Kui te tõesti soovite midagi reaalset  nende läbipekstud naiste jaoks teha, siis muutke naiste varjupaigad vägivallatsejate varjupaikadeks, avalike aadressidega, et kodunt lahkub koikukohale vägivallatseja nagu Austrias on, aga mitte ema lastega. Kogu see salastatud naiste varjupaikade süsteem on nii üdini vale, sest toetab fundamentaalselt vale ideoloogiat – laste kodunt väljaajamist, ilma et need süsteemis asjatavad inimesed endile üldse aru annaksid, et mida nad tegelikult teevad. Jäägu emad lastega koju, et nad ei peaks oma kodunt kuhugi koikuservale põgenema. Lahkub vägivallatseja. kas ta lahkub vabal tahtel või politsei saatel, on tema enda valik.”

Seal artiklis esinetakse 100 ema nimel, kes väidavad, et nad pole süsteemilt abi saanud, vaid üksnes probleeme lisaks.

Mul on kahju teemaalgatajast, et ta on sellises olukorras. Ilmselt ei saa ta beebiga oma koju naasta, sest Eesti “aitamise” süsteem on ju selline, et kodust lahkuma peavad naine ja beebi, mitte mingil juhul aga vägivallatseja ise. Kuni riiklik süsteem on nii puudulik, siis ei jäägi üle muud, kui proovida endale ja beebile uus elu tekitada. Õnneks jookseb TA-l vanemapalk, see peaks ju olema sama mis tööl käieski oli. Seega peaks toime tulema. Beebiga poodi minna saad väga kenasti, selleks ei ole tegelikult ühtki takistust. Ei jõudnud kõiki postitusi läbi lugeda, kuid julgustan Sind, küll saate hakkama!

#3731980:

#3729490:

Kuna mul pole kuskile minna siis elab ta nii öelda minu raha eest, ise käib poes suitsu ja joogi järgi- mina aga oma raha eest söögi järgi. Ostmata ei saa jätta sest laps tahab ju süüa. Aga otsin ka pääsu siit.

Miks kuhugi minna pole, kui sul raha on olemas? Üürid odava korteri ja oledki vaba.

Pluss hakkab mees elatist maksma ehk sinu rahaline seis paraneb. Ja kui ei hakka, saad riigilt elatisabi ning laps pääseb tulevikus vanamehe ülalpidamiskohustusest.

#3732352:

Siiralt tänan neid, kes on olnud siin olemas mu jaoks. Päriselt. Ei jaksa ükshaaval tsiteerida ja vastata. Kuid need, kes on hea sõnaga toetanud või kes oma kogemust jaganud või abi pakkunud, aitäh! Abi ma ei vaja, saan hakkama, aga aitäh! .Võiks ju mõelda, et mis see võhivõõraste kaasa elamine annab, kuid annab küll, rasketel, väga rasketel hetkedel annab ikka tuge, et teised on ka sellistes olukordades olnud ja teadmine, et on väljapääs.

Emotsionaalset abi vajaksin küll hädasti, aga sellist meie riigis olemas vist ei ole, mis reaalselt aitaks mind püsima tugev ka nendel megarasket nõrkemise hetkedel, kus näen, et mitte midagi ei oska, ei saa, ei suuda…Õnneks need mööduvad.

Aga jah, aitäh neile, kes peale mu viimast kirja julgustasid mind! See oli tõesti madalseis 🙁 Ja ei, ma ei jaksa oodata, kannatada aastaid, ma läksin uuesti. Võtsingi end kohe kokku, laenasin raha (sest säästud olid ju juba läinud) ja kolisin suvalisse esimesse kohe vaba olevasse korterisse. Andes sellega enda arvates mehele sõnumi, et see ei olnud okei, see kõik, mis peale mu tagasi kolimist toimus. Stress on meeletu, hakkama saamine on piinarikas. Ma päriselt ei tea, kuidas need naised hakkama saavad, kes turvakodusse lähevad ja koos teistega veel peavad elama koos enda lastega. Ma nutan iga õhtu ja mitte meest taga, vaid kodu taga, laste kodu, kus neil oli ikkagi oma kodu, vabadus ja ruum. Ja ei, mulle näiteks ei sobiks üldse see variant, et mees kolib ära ja mina jääksin lastega sinna- ma ei tunneks ennast turvaliselt, kardaksin iga päev, et mees tuleb ikka koju, või käib luuramas, akna taga piilumas vms.. hirmus. Kui ikka naine oma meest mingil põhjusel pelgab/kardab, siis ilmselgelt on ikka parim lahendus, et naine lahkub ja mehel puudub ligipääs naise uuele kodule. Ma ei tunneks ennast vabana, kui jääksin meie ühisesse kodusse, mis on ju ka tema kodu ja tema arvab, et tal on õigus seal olla…

Ma arvan, et mul on tohutult raske sel korral selle kolimisega kohaneda, sest ma nüüd saan aru, et see on lõplik… eelmine kord oli veel mingi õhkõrn lootus, et äkki ta võtab end kokku ja muutub. Sel korral ma tean, et me ei saa enam koos elada ja see kõik ongi lõpik… Täiesti masendav! Ja masendav ei ole mitte see, et ma tahan temaga koos olla, ei! Ma suudan temast lahti lasta, seda on lihtne teha (ma usun), kui olen eeemal ja meenutan pidevalt tema viimaseid jõunäitamisi. Masendav on see, et ma olengi üksi ja alustan nullist siin urkas elades, masendav on see arusaam kui p***s see suhe oli ja ma seda ei mõistnud, masendav on teadmine, et ma ei suuda üksi meie lapsi kasvatada, sest mul ei ole selleks jaksu ega finantsi, ma tahan ainult nutta… Oleks lapsed koolilapsedki, ma võiks teha nii palju tööd ja meid üles töötada, aga nad ei ole ja mul läheb veel aastaid, et nende kõrvalt saaksin nii palju tööd teha, et elu korda saada, kui ma muidgi vaimselt sellele kõigele üldse vastu pean. Igatahes on see kõik nii karm teadmine selle kõige kõrval, et ma sain siiski ära tulema ja mul on vähemalt võimalus enda elu jälle ise elada! Tuleb see megaraske aeg üle elada, end vaimselt tugevaks teha ja edsasi liikuda! Aga nii raske on! 🙁

Tubli!

Kõige raskem samm on tehtud.

Meil oli ka lahkuminek ja alustangi nagu nullist uuesti oma elu.

Räägitakse, et peale lahkuminekut toimub hingeline kriis, mis kestab vähemalt aastajagu. Mul on pool teed veel minna. Jah, pole üldse mitte kerge. Aga ma tean, et varsti läheb paremaks, iga kuuga, iga päevaga.

Ela üle see keeruline aeg, sa suudad, et siis hiljem sellele ajale tagasi vaadata, endale õlale patsutada ja kiita end- miski pole võimatu!

Teemaalgataja, mulle võib kirjutada.

samaspaadis@gmail.com